Kõik tundus täna teistsugune. Bussiaknast välja vaadates tundus maailm peaaegu kena. Mitte ilus, aga kena. Peaaegu väärt selles eksisteerimist. Kui välja arvata ideaalsuse puudumine. Aga täiuslikkus oli üks osa temast, vaikiv teadmine kuidas asjad peaksid olema. Kui kõik oleks õige. Kui kõik tuleks välja. Tänasel päeval sai ta aru, et seda ei juhtu kunagi.
See ajas teda naerma. Midagi varises täielikult kokku ja see ajas teda naerma. Kui madalale võib inimene laskuda. Kui õnnetu võib inimene olla. Kui palju murduda. Üks lõpp teise järel oli teda hävitanud viimased 4 kuud. Ja nüüd valitses igalpool tühjus, justkui tuuletus surnuaias. Vanemate ja uuemate haudade keskel. Kõik kokku tekitas imeliku ja veidra tunde, et teda tegelikult ei ole olemas. Ei ole kunagi olnudki. Oli vaid vari, mis peegeldus nende paari olulise inimese unenäos. Näotu ja kehatu mõte, mis libises läbi üksiku hetke. Õrnalt maha langev vahtraleht, millest otsiti tulevikku. Ostetud fantaasia.
Pärast kõike oli järel valu. Lõpp, mis rabas oma tulekuga, oma olemasoluga. Lõpp, mis ei oleks tohtinud tõsi olla, olemas olla. Sest tema elus oleks pidanud olema lõpp ilus, tema näidend oli mõeldud hästi otsa saama. Tema peas pidi kõik teisiti minema. Tema jaoks oli see kui elektrilöök, et enam polnudki midagi, millest kinni hoida. Enam polnudki kedagi, keda hoida. Kelle pärast muretseda, kelle eest hoolitseda, kelle jaoks olla ilus, kelle nimel pingutada. Niidid, mis veel eile olid tema peos, olid katkenud. Võibolla oli ta ise liiga kõvasti neid tõmmanud. Võibolla lõikas keegi teine läbi selle sideme. Ta ei teadnud vastuseid. Ja ta soovis unustada küsimused.
Ta tahtis elada lõpuni. Armastada lõpuni. Sest lubadus oli antud. Ja isegi mittetäiuslikus maailmas pidi ta seda pidama. Sest tema oli täiuslik. Sest tema ei oleks suutnud leppida asjaoluga, et on ise samuti kõigest inimene. Inimlikkus oli talle mõrvar. Tapja, vägistaja, röövel. Ta vihkas inimeste otsustavust ja sõltuvust teha vigu. Ta ei andestanud ega unustanud neid. Aga ta uskus, et igal hetkel kõik muutub, läheb paremaks. Täna sai ta aru, et täiuslikkus ei ulatu kunagi temani.
Ta astus bussist maha. Väljas oli tuul, mis puhus ta juuksed segamini. Ta ei hakanud neid korda seadma, sest sekundi pärast oleks nad jälle segamini olnud. Ta mõtles inimeste peale, kes teda vahtisid. Mida nad mõtlesid. Mis nad temast arvasid. Kas nad naersid tema üle. Kas ta meeldis neile. Ta mõtles, et arvatavasti nad üldse ei näegi teda, ei pane tähele. Sest ta oli nii tavaline, tähelepandamatu, osake massist. Temas ei olnud midagi erilist. Ta soovis nii väga olla ilus ja märgatud. Aga ta teadis, et see ei juhtu kunagi. Tema elus küll mitte.
Koduust avades kuulis ta tuttavad haledat kisa. Tüdruku kass kraapis meeleheitlikult ust ja karjus. Vaevalt et näljast, arvatavasti igavusest. Tüdrukule meeldis mõelda, et ka igatsusest. Talle meeldis mõelda, et kass saab aru. Lohutab teda. Teab, et ta on vajalik. Tüdruku edasiseks olemasoluks. Ta võttis kassi sülle ja lasi tal nurru lüüa. Ise surus aga oma näo kassi paksude karvade vahele ja pani silmad kinni. Nii hakkas alati kergem. Nii kadus murdosa üksildusest tema südamest.
Hiljem ennast peeglist vaadates ei saanud ta aru mis temas valesti on. Enda arust oli ta päris armas tüdruk. Mitte ilus, aga armas. Ta teadis, et on palju koledamaid ja palju ilusamaid. Aga neil kõigil oli keegi, kes armastas. Tal ei olnud kedagi. Ta kartis, et see on tema välimuse pärast. Muidugi oskas ta ka sada muud põhjendust leida. Sest kõik ajakirjad tegelesid inimestele tõe müümisega. Miks ei leia sa enda kõrvale õiget, mida oled sa valesti teinud. Tema teadis, et ta on kõike valesti teinud. Ajakirja nõuandjate arvates vähemalt. Ta ei olnud salapärane, peavalude käes vaevlev ja ennast minkida viitsiv ilus pikakoivaline tüdruk. Teda ei huvitanud millised kingad või milline kott tal on. Ta isegi ei teinud vahet erinevatel käekottidel ja kingadel. Tal ei kulunud peaaegu kunagi peegli ees rohkem kui 5 minutit. Ta ei söönud kapsasalatit ja joonud vett, et vormis püsida.
Aga kõige tähtsam temas oli oskus hävineda. Kummalegi poole. Kaduda ära, eralduda, olla täiesti eraldi seisev osa oma tunnetest, mõtetest, valust. Hajuda eemale. Moodustada enda ümber kaitsev udu, milles kõik teised ära eksiksid. Et keegi ei pääseks epitsentrile lähedale. Et keegi ei saaks teada mida ta tunneb. Täieliku valu käest oskas ta nii veatult eemalduda, et see pani ka teda ennast imestama. Ja tänasel päeval naerma. Pärast kõike, kõike, oli järel siiski vaid tühine udu. Ei midagi muud.
Olid muidugi ka rollid. Enda elust koosneva näidendi lõppfaasi kuuludes oli ta teiste näidendites veel oluline tegelane. Kuid kõik nägid tema osa liiga hilja, siis kui ta enam nendesse näidenditesse nii väga kuuluda ei tahtnud. Siiski mõne inimese kõrval mängis ta olulist osa. Ainult ühe poisi kõrval osa, mis talle meeldis. Mida ta tahtis omada ja mängida. Kuid milles ta peaosa asemel kõrvalosa kehastama pidi. Selle tõttu ka kaduma. Et peaosalised õnnelikuks saaksid. Ta ei saanud jääda sinna vegeteerima. Vähemalt enda jaoks nägi ta olukorda nii. Teda ei olnud enam tarvis. Ta pidi sellele olukorrale lahenduse leidma. Ja tänasel päeval tundus see imeliselt kerge.