Esimesed kahtlused tulid tegelikult kiiresti. Ta üritas neid enda juurest minema ajada, sest ei suutnud uskuda nende olemasolusse. Peitis ennast aina kaugemale, et mitte näha. Mida edasi läks aeg, seda rohkem tuli kinnitusi. Seda rohkem tuli jutte. Seda rohkem tuli uskumatust.
Neil oli ju kõik siiski korras. Nad said kokku, nad armastasid. Poiss vaatas ikka teda samasuguse siira ja ausa näoga, ütles talle et kõik muu on vale, väljamõeldis. Ta uskus poissi, sest tahtis teda uskuda. Ta ei oleks suutnud omaks võtta, et kõik on jälle tema enda väljamõeldis, kujutlus, illusioon. Et poiss ei armasta. Et poiss mängib. Ta ei tahtnud lahti lasta enda egoismist. Kujutleda, et on kõik see aeg olnud rumal ja petetud.
“Kuidas sa võid minus kahelda, ma ju armastan sind”
“ma ei kahtlegi, aga kõik räägivad.”
Kas kõigi ütlemised on tähtsamad, kui minu omad? Kas ma pean järeldama, et sa ei usalda mind?
Inimestel on igav, nad mõtlevad jutte välja, sest neil endil pole elu. Seepärast sekkuvad nad teiste eludesse alatute valedega. Sa pead sellest tugevam olema, sest muidu tekitad sa mõrad meie suhtesse oma usaldamatusega. Sa pead sellest üle olema. Kui sa mind armastad, siis oled sa sellest üle.”
“jah, mu kallis.”
Ta uskus poissi rohkem kui vaikivaid tõendeid. Rohkem kui oma sõpru. Rohkem, kui vahel kogemata väljalibisenud sõnu. Uskus poisi järjest suuremaks ja kahtlasemaks muutuvaid valesid. Tal ei olnud lubatud kahelda, sellega pidi ta tõestama enda armastust.
Kuni hetkeni, kui valed hakkasid välja tulema. Libisesid päevavalgele kui aina kiiremini kasvav umbrohi. Sa ütlesid, et oled kodus. Miks sa siis klubis olid. Miks sa siis valetasid? Varjusid vale taha peitu kui arg poisike. Mille nimel?
Tüdruk teadis, et peab kõik lõpetama. See oli ainuke võimalus säilitada oma uhkus. Ta ütles seda poisile. Et nüüd on kõik. Et tema ei taha enam nii. See oli päeval. Õhtul jõi poiss ennast täis ja helistas tüdrukule. Tulen nüüd sinu juurde, me peame rääkima. Ja tuli ja rääkis. Kuidas ta ei taha tüdrukule haiget teha ja sellepärast valetab. Kuidas tüdruk on kõige tähtsam inimene tema elus. Kuidas ta ei ole kunagi kedagi niimodi armastanud ja kunagi ei armasta ka. Kuidas ta kahetseb, et nii on käitunud. Et kõike on valesti teinud. Tüdruk andis talle andeks.