Varem ei sidunud neid peaaegu et miski. Poiss oli täiesti tavaline. Ta oli küll ilus, tõmmu, pikka kasvu ja ilusa naeratusega, aga olemuselt väga lihtne. Isegi liiga lihtne. Talle meeldis olla imetletud. Talle oli tähtis olla tuntud, võimukas, suure tutvusringkonnaga. Need olid asjad, mida ta ei oleks ohverdanud kellegi nimel. Kõige lähedasemad olid talle inimesed, kes oskasid tema auahnust turgutada. Kuulata jutte poisi töökusest, tarkusest, naistest. Teda imetleda. Ja temaga pidutseda. Sest pidudel luges alati ainult välimus. Ja sellega jäi ta vähestele alla.
Aga tüdruk ei teadnud seda. Tema tutvus noormehega, kes oli armas. Kes oli palju oma elus haiget saanud ja kes tahtis armastada. Olla armastatud. Nagu me kõik. Tema tutvus inimesega, kelle silmadest vaatas vastu üks väike poisike, kes vajas meeletult enda kõrvale kedagi, kes hooliks. Aga tüdruk jäi uskuma, et see ongi ainus asi, mida poiss tahab. Ta jäi uskuma valet, mida ta ise tahtis uskuda. Ta nägi poisi häbelikkust. Väikest võbelevat kireleeki. Nägi poisi ilusaid halle silmi. Poisi naeratust. Mõneks ajaks sellest piisas.
Mõned õhtused jalutuskäigud pimedas sügises. Mõned teineteisest mööda räägitud sõnad, mis ei omanud mingit tähtsust. Mõned pilgud ja arglikud puudutused. Läheb nii nagu minema peab. Ja miks mitte. Algustes on raske näha lõpu valusat varju. Sest siis on kõik veel ideaalne.
“Sa oled ilus tüdruk ja meeldid mulle. Kui ma sulle ka meeldin, siis võiksid vahel ise ka helistada.”
Ta ei osanud midagi mõelda. Päris suur jultumus niimodi ennast imetleda. Ei mingit tagaajamist. Ei mingit romantilist armastust. Vaid lihtne reaalsus. Kui ma sulle ka meeldin, siis helista. Siis on asi kindel, siis võib tegutsema asuda. Tüdrukule ei meeldinud selline pealetükkivus. Selline julm otseütlemine. Ta oleks eelistanud ütlemata sõnu ja poisi poolset suuremat initsiatiivi. Nüüd ei jäänud tal justkui muud üle, kui helistada. Sest muidu oleks paistnud, et ta ei ole huvitatud. Nii ta siis helistas.
Tegelikult tüdruk ei teadnud mida ta tahab. Ta oli armastanud. Ja ilma jäänud. Ta ei olnud inimene, kes usuks mitmesse armastusse. Ja see üks oli olnud justkui õige. Ta ei uskunud, et kunagi veel kedagi armastab. Et kunagi kellestki veel hoolib. Et kunagi tunneb, et elab. Ta ei uskunud enam õieti millessegi. Aga tundus, et poiss teadis, mida tahtis. Ja tüdruk mõtles, et olgu siis nii. Polnud midagi ka kaotada. Sest lihtsalt polnud midagi. Ta oli täiesti kindel, et sellest ei tule ka midagi. Kõik oli teistmoodi, tundus teistsugune. Mitte nagu armastus.
Esimene suudlus ei olnud midagi erilist. Sellega oli vaja lihtsalt ühele poole saada. Mõlemas tekkis pärast seda väike pettumus. Justkui et see oleks pidanud olema midagi erilisemat, suuremat. Aga oli täiesti tavaline, võõristav ja ebamugav.
“Kas sa oled nüüd minu tüdruk?”
“Jah, olen küll...”
Pärast seda suudlesid nad veel natukene. Aja möödudes muutus see paremaks, omasemaks. Nüüd nad ju tohtisid, sest nüüdsest olid nad koos. Oli teadmine, et sa oled minu tüdruk, ma võin teha sinuga kõike. Oli teadmine, et nüüd peame me käima käest kinni, sest nii käiakse. Kõik kohustused, mis ühiskond neile asetas. Kõik kombed, mille järgi nad käituma pidid. Sest nad olid koos.
Tüdruk mõtles, et nüüd saab ta õnnelikuks. Sest poiss tundus selline, kes hoiaks teda. Kes hooliks temast. Kes tahaks olla kellegagi lõpuni. Kellega ei peitu armastus ainult tähtedes ja kuus, vaid koos veedetud hetkedes. Ühistes päevades ja öödes. Ta uskus, et see armastus ei ole enam maailma suurim, see ei pane aega seisma. Ta uskus, et see on tavaline. Nagu kõikide teiste inimeste armastus. Ta ei oodanud sellelt midagi. Tüdruk teadis, et ta on egoistlik. Mõtleb ainult enda õnnele. Aga selle üle juureldes jõudis ta seisukohale, et ta ei tee midagi halba. Kui ta enda tunded väiksemad on. Ta ei tee sellega kellelegi haiget. Ja kunagi ei või ette teada, et millal asjad muutuvad.