Ta arvas, et tema on süüdi. Et kõik mis sa teed, tuleb sulle endale tagasi. Ta tundis ennast süüdi. Et minevikku samapalju hoidis kui tulevikku. Et kõiki omamoodi armastas.
Ta arvas, et iga elu, mis sul siin maailmas pooleli või lõpetamata jääb, läheb kuskil mujal reaalsuses edasi. Et üks armastus, mis siin otsa saab, jätkub kuskil tähtede juures. Ja kuskil on tal selle inimesega tulevik. Kodu, lapsed, lapselapsed. Ühine minevik ja tulevik. Ja vahel ta tundis, et kõndis nende reaalsuste vahel ringi nagu ingel. Et suutis elada nii siin kui seal. Et suutis tunda ikka täpselt sama. Mis ta seal oleks tundnud. Ja mis ta siin tundis. Seepärast oligi kõik segunenud. Ja seepärast tundis ta ennast süüdi. Et ühtmoodi armastas ühte. Ja teistmoodi teist. Ja need ei seganud teineteise olemasolu. Aga ta tundis, et teiste jaoks ei ole see õige. See ei ole aktsepteeritav. Mõistetav. Ühiskond ei saa aru. Ja ühiskond kujundab reeglid. Mille järgi tuleb elada ja õigesti elada. Ühiskonna järgi elas ta valesti. Tundis valesti.
Ta arvas, et seepärast läkski kõik nii. Et ta kunagi ei suutnud lakata armastamast.