Kujutlustes oli poiss siiani tema kõrval. Jalutas koos temaga õhtuhämaruses. Rääkis temaga. Lohutas teda. Võttis öösel kaissu. Suudles tüdrukut. Armastas tüdrukut.
Alguses tegi talle haiget teiste paaride vaatamine. Kuidas nad käest kinni jalutasid. Kuidas nad iga nurga peal suudlesid. Justkui uhkustamiseks, et vaata mis minul on ja mida sul ei ole. Ju sa siis ei ole seda väärt. Tundus, et kõik tema ümber olid õnnelikud. Kõigil tema ümber oli kiire. Kõik tegid midagi ja samas isegi ei teadnud mida. Neil lihtsalt ei olnud kunagi aega. Aega, et näha, et kuulda, et mõista. Nad elasid oma elu ära kuskile kiirustades, pidevalt aja kannul sörkides. Neil ei olnud aega, et peatuda, hinge tõmmata ja ringi vaadata. Kuhu üldse joosta, kuhu välja jõudnud oled.
Inimesed sagisid ringi kui sipelgad. Kes koguaeg teevad tööd millegi tähtsusetu nimel. Ja siis surevad. Tulevad uued, kes jätkavad nende tööd. Aga ühe sipelga panus kõigesse on minimaalne. Tema tassitud männiokas ei paista teiste samasuguste seast väljagi. Aga ta ei mõtle selle peale.
Kui hästi oli ühiskond toimima pandud. Kõik tegid midagi, askeldasid ringi. Välja arvatud mõned vähesed, kelle jaoks ei olnud sellel mõtet. Kes olid sellest ringist välja rabelenud ja vaatasid teise ponnistusi ükskõiksusega pealt. Igaüks valib endale ise elu mida elada.
Kui tal oleks olnud veel üks võimalus, siis ta oleks tahtnud elada teistsugust elu. Minna poisiga kuskile metsade keskele, ehitada sinna maja. Kasvatada üles paar tublit last. Elada teineteisele, oma perekonnale. Mitte ühiskonnale. Mitte kuulata neid, kes arvasid end olevat teistest targemad. Rajada oma elu millelegi püsivamale. Ehitada kahekesi kõik mittemillestki üles. Olla olemas.
Ta unistas, et on tuul. Ja tuulena lendab veel korra poisini, võtab tema pea oma käte vahele ja ütleb, et armastab. Sosistab seda talle vaikselt kõrva. Kallistab teda. Valvab poisi und tema akna ees. Jälgib tema tegemisi ja kordaminekuid. Et poiss teaks, et ta on alati seal kuskil. Olemas.