Sügis oli tüdruku jaoks alati eriline olnud. Sügisel oli tema arust juures armastuse lõhn. Millegi erilise, kättesaamatu, kuid siiski tajutava õnne maik. Õhtupimeduses välja minnes tundis ta seda kõigi oma meeltega. Vihmal, udul ja pimedusel oli juures millegi magusa maitse. Kollased, pruunid ja punased lehed puudel süvendasid tunnet veelgi. Andsid jõudu uuteks algusteks. Uuteks lõppudeks. Ta peaaegu tundis möödunud suudluseid oma suul, kätt, mis hoidis tema käest kinni. Peaaegu tundis kedagi enda kõrval kõndimas. Kedagi enda kõrval rääkimas ja naermas. Sügis muutis aja abstraktsuseks. Kandis minema vahepealsed tunnid ja päevad ning viis ta tagasi ära elatud hetkedesse. Sügis moonutas reaalsust.
Samamoodi ka pimedus. Kuidas jumaldas ta ööd. Aega, mil kõik mõtted muutusid peaaegu käega katsutavateks, kui kõik mõtted leidsid endale õige väljundi. Mil kõik valu ja meeletus koondus üheks, ainsaks õigeks hetkeks. Mil kõik tundus omamoodi lihtne ja põhjuseid mittevajav. Mil kõik tundus andestav. Öösiti suurenes ja dramatiseerus kõik tema ümber. Iha sai endale suurema õiguse eksisteerimiseks ning armastus suurema jõu selle eest võitlemiseks. Sellele järgi andmiseks. Öösiti muutusid inimesed tema ümber. Kas just siiramaks, aga hetke kohta ausamaks. Öösel andsid kõik kergemini järgi. Uskusid oma hetkeemotsioone. Oma sisult tühje sõnu. Öösiti tundus kõik võimalik. Kui oleks olnud võimalik, ei oleks ta ühelgi ööl maganud. Vaid olnud üleval ja imetlenud. Suurt ja ümmargust kuud või lihtsalt tumedat lõpmatust. Jaganud seda tunnet kellegagi, kes mõistaks. Läinud kaasa pimeduse hullutava ja meeletu toore jõuga. Lasknud lahti kõigest siduvast. Lennanud.
Poiss oli alati suve armastanud. Suve otsinud. Teadmisega, et suved saavad alati läbi, olid need temale veelgi ihaldusväärsemad olnud. Sest suvi kandis endas vabadust ja naudingut. Ilu. Lõbu. Mis veel muudaks elu elamisväärseks, kui mitte ilu. Muretus. Kergus. Iga lähenev hetk, mis kuulutas sügise tulekut, mattis teda. Ta ei sallinud pimedust ja rõskust. Ta ei sallinud suve kadumist ja murede saabumist. Reaalsuse saabumist. Ta oleks alatiseks tahtnud jääda mereranda ilusaid tüdrukuid imetlema. Sõpradega pidutsema. Et ei peaks mõtlema millelegi muule, millelelgi sama raskele, nagu sügis ja talv. Talle ei meeldinud sellised mõtted. Pimedus tegi ta uimaseks. Tekitas und ja roidumust. Jõuetust. Siis tahtis ta pugeda teki alla, vaadata telekat ja kuulata muusikat. Magada. Olla üksi. Peita ennast inimeste eest. Saada rutem sellest lahti, sellega ühele poole. Sest pimedus oli raske. Vajus ta peale kui muda. Täis küsimusi ja etteheiteid. Täis varje. Ta ei sallinud neid. Ta elas tulevikule.