Ta teadis täpselt mis hetkel poisi lõplikult kaotas. Mis hetkel kõik nende vahel hävis. Ta oli seda oma peas sadu kordi uuesti korranud ja kahetsenud. Kuid see ei muutnud enam midagi.
Nad olid rannas. Mereääres. Oli ilus päikeseline ilm. Oli kevad. Nad kõndisid paljajalu liival. Istusid pingile. Ja siis see tuli.
Nad olid tol hetkel kõige lähedasemad. Miski poleks saanud seda liitu lõhkuda. Kui see miski poleks tulnud seestpoolt. Tüdruk tundis laiska rahulolu. Tal oli kõik. Mida võis ta veel tahta. Ta oli nagu paks täissöönud kass, kellel on kõigest ükskõik. Sest hetk on õnnestunud. Seepärast ta ei mõtle. Ta ei hooli. Ta näeb ainult täiuslikkust. Ta mõtles, et ühel hetkel hakkab see kõik teda tüütama. Armuavaldused, romantika, lähedus. Ühel hetkel ei viitsi ta enam seda kannata. Praegu küll oli veel kõik korras, aga ta arvas, et mingi hetk enam ei ole. Aga ta ei tahtnud kaotada. Tal oli nii palju ja ta oli täiesti kindel, et ei jää sellest ühelgi juhul ilma. Ta oli tol hetkel nii ennast täis, et istus justkui ümmarguse mulli sees, kuhu miski ligi ei pääsenud.
“mis sa arvad, kas me võiksime mingi aeg käia ka teiste inimestega läbi, et vaheldust saada? Pärast võiksime uuesti koos olla, aga vahepeal vaadata lahtiste silmadega ka teisi... ega sa ometi ei arva, et võiksid jääda ainukeseks poisiks mu elus? Sa võid seda küll olla, aga siis ma arvatavasti petaksin sind vahepeal. Seepärast oleks kõige lihtsam, kui me mingi aeg lepiksime kokku, et lähme lahku, siis petaksime ära ja siis lepiksime ära. Mis sa arvad?”
hetk peatus. Kõik jäi sekundiks seisma. Poisi nägu, see jäi talle igaveseks meelde. Poisi silmad. Tema valu. Tema uskumatus. Tema valu...
poisil oli tunne, nagu oleks keegi tema südame pooleks lõiganud. Aga mitte väljast, vaid seestpoolt. Sealt, kust seda oodatagi poleks uskunud. Täielik üllatus. Surmatud parima sõbra läbi. Surmatud armastatu läbi. Kes torkas noa talle südamesse. Magusaimal armuhetkel. Pärast kõiki neid sekundeid, minuteid, tunde ja kuid, mil armastus aina kasvas. Mil kõik aina tõelisemaks muutus. Pärast seda tuli välja, et tüdruk reetis kõik. Mille nimel? Ühe piisa naudingukarikast? Paari kiusatuse?
Poisi näol oli uskumatus, arusaamatus. Miks tegi ta mulle nii? Miks mõrvas ta meie armastuse? Mis oli tal puudu? Ma andsin talle kõik. Andsin talle kõik, mis mul oli. Kinkisin oma usalduse. Avasin oma südame. Armastasin teda. Hoidsin teda. Elasin talle.
Meri oli pärast seda teist värvi. Kuigi süda lakkas tuksumast, elas keha edasi. Kuigi tüdruk sai aru, mis ta oli teinud, ei muutnud see midagi. Kõik oli hävitatud. Liival vedelesid vaid kristallkillud.
Pärast seda poiss muutus. Hakkas käima väljas. Tegi näo, et ta ei hooli. Ta oli pooleks murtud ja ta ei tahtnud vaadata sinna poole, kust valu tuli. Tahtis vältida kõike, mis sellega seotud oli. Kuidas tahtis ta sel hetkel kaduda. Unustada. Ta hakkas põgenema. Kohtadesse, kus miski ei meenutanud neid sõnu. Inimeste juurde, kes elasid ja nautisid. Kes ei mõelnud. Kes ei soovinud kasutada sõnu unelmate ehitamiseks. Ja nende kokkukukutamiseks.
Ta ehitas endale uue elu. Ja kuigi tüdruk oli veel seal, ei olnud see sama. Nende vahele ei tekkinud kunagi seda lähedust, mis oli õhku lastud.
Tüdruk teadis väga täpselt mis tunne on kedagi tappa.