Kõik oli kinni neis kolmes sõnas. Mina Armastan Sind. Nende mõttes. Nende igavikulisuses. Justkui lubadus. Olla ja hoolida. Alati toetada. Alati usaldada. Alati olla õnnelik. Just selle ühe inimesega. Tüdruku jaoks oli see lubadus.
Esimene kord, kui ta suutis neid sõnu öelda, kartis ta sellega kaasnevat vastutust. Muret ja pidevat valmisolekut. Hirmu kaotuse ees. Kartis enda nõrkust. Enda rumalusi. Mina armastan sind igavesti, alati, elu lõpuni. Ma ei hooli kunagi kellestki nii palju nagu sinust. Ma ei peta sind kunagi, sa oled selleks liiga eriline. Ma üritan sind mitte õnnetuks teha, vaid alati sulle rõõmu valmistada. Jagada sinuga oma elu. Oma tegemisi. Teha sinuga koos läbi kõik ettetulevad raskused. Nautida koos sinuga kõiki häid asju. Olla sinu elu armastus ja pidada sind enda elu armastuseks. Surra sinu eest. Surra sinu pärast. Need ei olnud ainult sõnad. Neis oli tüdruku süda. Nendes sõnades väljendusid tema teod. Sõnad olid vaid kaasaskäiv kingitus.
Poisi jaoks olid need vaid sõnad. Ta uskus neisse, kui neid ütles. Ta mõtles neid tõsiselt samal hetkel, kui neid ütles. Kuid ta unustas need. Sõnad omasid talle sama palju tähendust kui tühi kõht. Söön kõhu täis ja siis unustan, et varsti jälle süüa tahan. Ta nautis igat hetke sellisena nagu ta oli. Ja siis läks edasi, et nautida järgnevaid hetki. Et uskuda järgnevaid enda öeldud sõnu. Sest tunded vahelduvad nagu tuul. Ühel hetkel on karm põhjatuul ja teisel hetkel soe ja mahe lõunatuul. Ja kolmandal hetkel tuult ei ole. Kui ta ütles, et armastab, siis ta armastas täielikult. Kui ta oli väljas ja pidutses, siis nautis seda täielikult. Kui ta vaimustus kellestki teisest, siis täielikult. Need kaks ei eksisteerinud käsikäes, vaid vahelduvalt. Kui oli üks, siis olid asjad ühtemoodi, kui oli teine, siis tundis ta ennast teisiti. Siis ei olnud ta võimeline mõtlema, et armastab kedagi. Et üldse kuskil on keegi. Seda tundis ta vaid koosveedetud hetkedel.