Viha puges ta sisse nähtamatute soonte kaudu. Sulas märkamatult tema verega ühte. Muutus eraldamatuks. Muutus hävitamatuks.
Ta võis olla inimene, kes tapab. Kes läheb kallale. Kes ütleb halvasti ja käitub halvasti. Ta oli see inimene enda sees. Kibestunud kuri tüdruk. Aga ta ei teinud kunagi neid asju. Ei öelnud neid asju. Need jäid tema sisemust hävitama. Sest ta pidi seda kõike pidevalt endaga kaasas kandma. Haletsema enda argust. Enda rumalust.
Kuidas pidi ta põgenema. Et pääseda eemale olukordadest, kus peaks midagi sellist tundma. Midagi enda sisse jätma. Vihastuma, ärrituma. Kuidas põgenes ta raskete olukordade eest. Aga mõne inimese puhul ei tulnud põgenemine kõne alla. Sa ei saa põgeneda inimese juurest, kes on su sugulane. Või inimese juurest, kelle ise enda kõrvale oled valinud. Keda soovid näha enda kõrval. Sa ei saa põgeneda tema vigade eest.
Soovida kellegi teise surma on sama julm, kui ta ise ära tappa. Võtta kapist nuga ja see teisele selga lüüa. Suruda nii sügavale, et hingamine lakkaks. Ta oli võimeline ennast tapjana ette kujutama. Pigem siiski enesetapjana.
Tüdruk teadis mis tunne on, kui ühte haava pidevalt uuesti lahti rebitakse. Just siis, kui uus ja terve nahk hakkab haavale peale kasvama. Nädalase vahega lüüakse sulle aina uuesti haav veel paranemata kohta. Millist viha tekitab enda jõuetus vastu hakata. Vastu astuda. Olla pidevalt nõrgem. Olla madalam. Lasta kellelgi teisel endast päev-päevalt üle olla. Joosta paluva ja kurva kutsika näoga kellelegi truult järgi. Saada vahepeal kividega pekstud ja alandustega läbi sõimatud. Unustada, andestada ja ikka ja jälle järgi joosta. Mis tunne on vihal, mida selline jõuetus tekitab. Jõuetus lahkuda. Minna teisele poole. Saada vabaks. See viha hävitab seestpoolt. Tekitab soovi teha kõigele lõpp. Ise, enda käe läbi. Sest kes on süüdi sellisel rumalusel. Ikka tüdruk ise. Miks ta on nii nõrk. Ja kui ta ühtemoodi ennast vabastada ei oska, siis vabastagu teist moodi. Hävitagu ennast.
Ta ei vihanud kunagi poissi selle eest, et ta oli selline. Ta vihkas ennast, et ei suutnud sellega leppida. Et ei suutnud sellega elada. Et koormas ennast pideva ärrituse ja kurjusega. Et tahtis pidevalt kõike muuta. Et vigastas ennast ise.
Ta vihkas neid selle eest, et nad olid maailma selliseks kujundanud. Et neil oli otsustusõigus. Öelda mis on õige ja mis vale. Mis sobib ja mis mitte. Kui nad vaid oleksid hoolinud. Kui nad vaid oleksid tahtnud näha. Nad nägid ainult naeratavat miraazi, kes korrutas, et kõik on hästi. Et teil on õigus. Nad ei näinud pisaraid teiselpool müüri. Nad ei läinud läbi oma õnnelikkuse teiste õnnetust. Nad ei näinud väljaspoole oma ringi.
Kui tal oli väga raske, siis ta kujutas ette, et tegelikult nad saavad aru. On olemas. Et neile läheb korda. Ta üritas suhelda. Aga ta katkestati poolelt sõnalt. Hakati rääkima mis meie teinud oleme, kuidas meil läinud on, miks meie midagi teinud oleme, mida meie teha tahame. Ta räägiti surnuks. Tema vaim tapeti. Ja pärast paartkümment minutit oligi kõik. Tema peas valitses vaikus. Ta oli kõik endast eemale tõrjunud. Muutunud osavaks maskiks, kes naeratas, vastas jah või ei. Tegi nalja. Oli moodne. Oli hea sõber. Pärast seda ei olnud tal enam midagi öelda.
Vihahoos mõtles ta tihti, et see oli viimane kord. Et rohkem ma ennast lämmatada ei lase. Aga kõik kordus ikka ja jälle. Ja ikka üritas ta loota nende peale. Kuulata neid. Olla nende moodi. Elada nende moodi. Et mitte olla täiesti üksi. Aga ta ei saanud hakkama. Sest nende ükskõiksus oli kui padi tema näol. Nende tühised üritamised sarnaneda teineteisega, uhkustada ja esitada hetk-hetkelisi aruandeid oma tegemistest, see oli kui nüri nuga veenide kallal. Millist kannatamatust tekitas temas nende juttude lõpu ootamine. Millist vaikselt allasurutud viha. Millist põlgust.
Kui neid poleks olnud, ehk olekski kõik teistmoodi läinud. Ta arvas, et armastab poissi. Kuidas oleks kõik, kui oleks olnud vaid tüdruk ja poiss. Kui keegi poleks aasta-aastalt neid mõjutanud, neid suunanud. Kui keegi poleks paremini teadnud mis on õige ja mis vale. Kui keegi poleks öelnud, et oled rumal kui seda või teist teed. Kui keegi poleks hukka mõistnud. Võibolla oleks siis kõik teisiti.