See oli kõige normaalsem asi tema elus. See suhe. Just selle poisiga. Kõik muu oli tühisus. Tähendamatu möödalibisev vari. Äärmus.
Ta vihkas üksindust. Üksi olemist. Omaette, omade mõtete keskel. Kellegagi rääkida ei ole. Kedagi kallistada ei ole. Kellegi kaissu pugeda ei ole. Kellelegi helistada ei ole. Kedagi ei huvita. Keegi ei tunne vajadust. Kellegagi pole plaane teha. Kellegi peale ei saa loota. Kellegagi ei saa koos naerda. Keegi ei ütle asju, mida soovid kuulda. Keegi ei ole olemas. Ta vihkas üksindust nii väga.
Mass, mis pidas ennast normaalseks. Mis kujundas reeglid. Suhete reeglid. Läbikäimise reeglid. Sõpruse reeglid. Mis tal siis oli alles. Teiste jaoks normaalsus. Tema jaoks tühisus. Nad helistasid, kui neil oli aega. Tegid talle justkui teene oma hoolimisega. Oma haletsusega. Saa meist aru. Meil on kiire. Meil, erinevalt sinust kallis tüdruk on elu, mida on vaja elada. Suhe, mida on vaja koos hoida. Aga kui me leiame aega, siis proovime mõelda ka sinu peale. Tuleme räägime kuidas meil läinud on. Ja jookseme edasi. Nagu tuulega kaasahõljuvad võililleudemed. Kui su ümber on üks inimene, siis on kohe ka teised kohal. Nagu mesilaseparv taru ümber. Sest tuul on selles suunas. Sest moes on olla hoolitsev ja abivalmis. Ja kui uus tuulehoog tuleb, on kõik udemed läinud. Õnnetuses on alati igaüks üksi.
Nüüd ta teadis. Et võtaks kõik tagasi, kui saaks. Et vältida üksindust. Et vältida neid. Et teada, et keegi hoolib sinust.
Nad rääkisid, et kunagi tuleb keegi parem. Kunagi. Võibolla. Aga võibolla mitte. Ja mis on üldse parem. Kui pole armastust. Mis saab olla parem tundest, et armastad kedagi ja et sind armastatakse vastu.
Nemad teadsid, et see kes petab, ei armasta. Võibolla oli neil õigus. Võibolla ei tundnud nad armastust. Võibolla tundsid nad ainult täiusliku suhte piire. Võibolla otsisid nad ideaalsust nagu temagi. Aga võibolla ei teadnud nad, mis on andestus.
Nad ütlesid, et parem üksi kui temaga. Aga nad ei teadnud mis tähendab olla üksi. Mis tähendab mõelda kõige peale pidevalt üksi. Mis tähendab armastada ja mitte järgi anda. Mille nimel? Nende? Uhkuse? Au? Mis väärtus jäi siis armastusele?
Tüdruk ei teadnud mis on õige mis vale. Ta teadis mis on tema sees. Mille vastu ta ei saa. Mida ta unistab. Mille nimel ta elab. Ta ei teadnud mida ta tegema peab. Kuidas käituma. Mida ütlema. Sõnad lendlesid tema ümber ja moodustasid lauseid, ridu. Mida poiss mõtles. Mida nemad mõtlesid. Mida kõik mõtlesid. Aina sõnad, sõnad, sõnad. Pidev surve. Tee seda, ela nii, ole selline. Kus olid tema mõtted, tema sõnad. Tema otsused, tema tahtmised?
Tüdruku elu oli kinni arguses. Mitte olla iseenda moodi. Mitte olla uhke enda üle sellisena, nagu ta oli. Mitte häbeneda ennast. Mitte tunda seda, mida ta tunneb. Ja mida tal on õigus tunda. Vaatamata “arvamusele”.
Nad ei tahtnud kunagi näha, et alati on kaks inimest. Mõlema head ja vead. Mõlema tunded. Mõlema möödalaskmised. Neile ei meeldinud lihtsalt mittemiski. Ilma põhjuseta. Sest keegi ei suutnud küündida nende tasemele. Peale nende endi.