Vahel oli tal tunne, et ta peaks tüdrukut rohkem hoidma. Peitma tüdruku enda kaissu ja ta sinna jätmagi. Tüdruk usaldas teda. Usaldas oma südame temale. Ta ei teadnud, kas oskab. Oskab seda hoida. Oskab tüdrukut õnnelikuks teha. Talle olemas olla. Mitte ära kaduda. Põgeneda vastutuse eest. Minema joosta ja visata kõik minema. Ta kartis kõige enam teha tüdrukule haiget. Näha tema silmades küsivat valu. Miks, miks tegid nii. Mida ma valesti teinud olen.
Ta kartis, et tüdruk saab kõik teada. Temast. Et kui ta teab, siis läheb ise. Sest ei suuda leppida sellega, milline poiss on. Ei suuda andestada. Ta üritas varjata. Iseennast ja oma tegusid. Enda olemust. Peita oma mõtteid sügavale endasse, et tüdruk ei näeks. Et ta ei mõistaks.
Kui kõik välja tuli, ei teadnud poiss mis edasi saab. Mida ta tegema peaks. Tüdruk teadis nüüd kõike. Ta arvas, et see ongi kõik. Ta kõndis minema, jättis tüdruku uppuma. Mõtles, et ehk ongi parem. Tüdruk on rohkemat väärt. Paremat väärt. Kuidas tahtis ta sel hetkel võtta tüdrukul käest kinni ja viia ta endaga kaasa. Aga ta ei saanud. Sest tüdruk ei mõistnud veel. Et ta ongi selline. Alati on olnud ja jääbki selliseks. Liiga palju oli küsimusi. Liiga palju oli valu. Ta pidi laskma tüdrukul minna.
Pärast kõike läks elu edasi. Ta üritas unustada. Mitte tagasi vaadata. Kõndida kiirel sammul edasi. Mitte kahetseda. Mitte mõelda. Mitte tunda. Aga siiski nägi ta veel tüdrukut. Mida oskas ta öelda. Mida teha. Ta vaatas teda ja teadis, et kõik oli vale. Et tüdruk oli ainus pidepunkt tema ja elu vahel. Ta oleks tahtnud tüdrukult andeks paluda, teda kallistada, viia minema valu tüdruku silmadest. Hoida teda, kuni unustus oleks kõik teod andestanud. Ta oleks tahtnud ennast muuta. Kõiki valesid otsuseid muuta. Nüüd alles nägi ta tüdrukus seda, mida kõik need aastad näha tahtnud ei olnud. Nüüd, kui oli liiga hilja.
Nad kohtusid veel. Kuid nüüd poiss kartis tüdrukut. Tal oli tunne, et tüdruk näeb temast läbi. Vaatab temast läbi, mööda, kuskile eemale. Näeb kõike, mis tema sees peidus on. Teab kõike. Kuidas tüdruk vaatas talle otse silma. Ja seal oli vaid läbinägelikkus. Kaks tumedat silma, kus oli tema kodu. Keegi, kes võttis teda sellisena nagu ta on. Tema vigadega. Ja tema heade külgedega. Ta teadis, et tüdruk teab kõik. Ja ometi on veel seal. Ometi ei lähe minema. Ometi on valmis jagama oma elu poisiga.
Poiss kartis seda. Kartis, et tüdruk võib talle haiget teha. Seda teadmist ära kasutada. Kartis tüdruku ettearvamatust. Tema uitmõtteid. Tema piiride puudumist. Ta kartis tüdruku armastust.