Ta igatses näha poisi naeru. Tema naervaid silmi, mis korvasid kõik halva. Kuulda tema suust, et mis sa muretsed, kõik on ju korras. Ma ju armastan sind. Lasta enda mured vallutada poisi minnalaskmisel ja lõbul. Unustada koos temaga. Nautida koos temaga.
Istuda poisile sülle ja teda natukene õrritada. Kuni poiss tahaks kätte maksta ja tagasi teha. Lõpuks maadleksid nad põrandal. Arvatavasti jääks poiss peale. Hoiaks tüdrukut kinni ja vaataks talle otsa. Suudleks teda õrnalt. Naerataks õnnelikult. Ja siis nad vedeleksid koos. Räägiksid. Neil oleks lõbus. Neil oleks armas.
Nad armastaksid teineteist. Ütleksid seda. Hoiaksid teineteist. Lõputult. Kuni päev saaks läbi ja öö ka. Kuni üks neist minema peab. Sinnamaani oleks kõik ühtemoodi, mõlema jaoks täiuslik.
Ta igatses seda rohkem kui elu.
Kui ta oleks saanud minna tagasi, üheks päevaks sinna kus nad olid olnud, ta oleks selle nimel loobunud kõigest. Eelkõige kõigest, mis tema tulevik pidi olema. Seda polnud vaja. Ta tahtis minevikku. Armastas minevikku. Armastas neid hetki, mis olid olnud. Mida enam tagasi ei saanud. Ta armastas seda poissi rohkem kui elu.