Valu hiilis vaikselt ja salakavalalt ligi nagu haigus. Mis ühel hetkel muutus krooniliseks. Algul tundus loomulik, et vahel on valus. Mingi hetk aga muutus mõistetamatuks miks on valus. Miks miski lämmatab. Ja mis see miski on. Ta ei suutnud mõista mis toimub. Arvas, et see on tema enda probleem, et asi on ainult temas. Ta üritas sellest üle olla, aga valu õgis ta sisemust nagu vähk. Üsna ruttu jõudsid kätte hetked, kui ta tundis, et on ise üleni valu. Üks suur ja soolane valumeri. Kus valitseb ainult tühjus. Ja see valu ei olnud põhjustatud pisiasjadest, see valu ei kadunud enam ära. Ta elas koos tüdrukuga. Tema sees. Nagu parasiit. Toitus tema muredest. Muutis rõõmu läbikukkumiseks. Peegeldas elu läbi moonutatud klaasi, kus miski ei paistnud enam hea. Ilu muutus jõledaks irvituseks, rõõm muutus teeseldud naeruks, õnn muutus väsinud vajaduseks eemale pääseda. Miski ei olnud enam endine.
Ta ei teadnud mis selle põhjustanud oli. Kas pidevad läbikukkumised midagi muuta, pidevad alandused tingitud tahtmisest olla tähtsam ja vajalikum, tõde kandvad sõnad, mis maeti enne nende välja ütlemist. Pidevad soovid ja lootused, mis kunagi ei täitunud.
Tema elu hakkas kokku kukkuma kohtadest, kus ta seda oodatagi poleks uskunud. Ta teadis, et peaks põgenema, aga ei jaksanud. Tal ei olnud enam jõudu midagi muuta. Sest tema oskused olid muutunud tühisteks. Tal ei olnud enam tahtmist midagi muuta, sest siis oleks ta väliselt veel rohkem üksi jäänud. Ja sisemuselt oli ta alati üksildane olnud.
Ühel hetkel pidi ta tunnistama, et elab ühes toas valuga. Ja valu oli see, mis domineeris. Kõik asjad muutusid tema jaoks mõttetuks, sest need olid valuga üle ujutatud. Kõik tegemised muutusid ebavajalikuks, sest need oleks lõpuks ikka ainult valu põhjustanud. Teda ei huvitanud enam mittemiski. Ta ei hoolinud enam mittemillestki. Ja ühest küljest talle isegi meeldis see, piiramatu vabadus tunda ainult oma valu. Sest muu ei mahtunud temasse ära. See vabastas ta muretsemisest ja dramatiseerimisest. Tühjadest juttudest, mida keegi nagunii ei kuula.
Ta tundis, et on lõksus. Ühte väikesesse karpi aetud hirmunud loom. Ta tundis, et tal ei ole enam tiibu, et ta ei oska enam lennata. Et ta ei saa sellest karbist enam kunagi minema.
Kõik piiras teda. Asjad, mida polnud vaja olnud, sõnad mida polnud öelda vaja olnud. Inimesed, kes teda ümbritsesid. Kõik ajas teda närvi, kõik viis teda endast välja. Ta tundis, et ainult kaugenes maailmast. Selle värvidest, selle olemusest. Miski ei sidunud teda enam kellegagi peale valu. Pisarate, hoolimatuse, magamatuse. Kompott, millega pidi ta igal päeval toime tulema. Hommik oli talle kõige hullem aeg. Sest siis ta ärkas ja sai aru, et ta on ikka veel siin, ikka veel elus. Habras hetk, mis lahutas und ja reaalsust, lõigati ühe hetkega läbi ja kõik tuli tagasi. Kogu valu, mis öösel hajunud oli. Ainus asi, mis ta teha tahtis, oli magada. Magada minema see mõttetuse tunne. Magada lootuses enam mitte üles ärgata. Või siis ärgata mõne uue tundega. Tal ei läinud see korda.
Poiss ei saanud aru mis juhtunud on. Miks tüdruk ainult nuttis ja raevutses. Miks ta ärritus iga asja peale. Miks kõik ajas teda endast välja. Ta ei osanud midagi muuta. Midagi parandada. Haavad olid olemas, ta ei osanud neid ravida. Oskas ainult eemale hoida. Et mitte endale rohkem haiget teha. Et mitte olla ees. Et mitte pidevalt süüdi olla. Et mitte uppuda sinna valumerre, mida tüdruk endaga igal sammul kaasas kandis.
Algul arvas ta, et tüdruk teeb nalja, mängib temaga, mõtleb asju välja, et huvitavam oleks. Mõtleb asju välja, et ennast tähtsamana tunda. Et tähelepanu saada. Ühel hetkel sai ta aru, et tüdruk ongi selline. Ta üritas tüdrukut lohutada. Talle olemas olla. Teda toetada. Aga tema jõud sai otsa. Ta vajus ja vajus. Teda ajas närvi, et ta peab seda kaasa tegema. Elama pidevas piinas. Ainuüksi tüdruku olemasolu hakkas teda närvi ajama. Tema sõnad. Tema mõtted. Tema olemus. Tema pidev kurbus. Tema aina kasvav võimetus. See sidus poissi nagu nähtamatu ahel. Käskis tal olla pidevalt heategija. Mõista. Aga ta ei saanud aru. Miks kannatada. Miks seda kõike läbi teha.
Ta hakkas kahtlema. Nende suhte mõttekuses. Nende armastuses. Ei teadnud enam mida ta tahab. Teadis ainult et seda ta küll ei taha. Ta tahtis olla vaba ja nautida. Samamoodi nagu tüdruk tahtis olla vaba ja lennata. Aga nad kumbki ei tahtnud lahti lasta. Sellest sidemest, mis neid ühendas. Sellest lubadusest, mis oli antud. Nad ei osanud saada teineteisest vabaks. Kuid ratas oli veerema lükatud.
Tulid pidevad lahkuminekud ja leppimised. Pisarad. Tõotused. Armuhetked. Õnn ja õnnetus vaheldus hetkedega. Nad elasid pidevas teadmatuses millal jälle. Millal kõik korduma hakkab. Mil vahetab öö päeva välja. Millal tuleb uuesti valu. Millal võidab kirg ja igatsus takistused. Millal vihm vabastab uuesti nende suletud ja lämmatatud meeled. Mil puhub tuul minema kõik halva ja jätab järele karge puhtuse, vaikuse. Üksikud hetked, mis väärisid olemasolu. Mis kinkisid elule mõtte. Mille nimel nad elasid.