Poiss ajas teda naerma. Oma süütusega. Oma rõõmsameelsusega. Oma vahelejäämistega.
Tüdruk sai alati aru, mil poiss midagi varjab. Mil ta millegi välja tulemist kardab. Mil ta ei ole päris aus. Mil ta valetab. Mil ta vahele jääb. Talle meeldis vaadata poisi kimbatust ja kujutada ette kuidas too ennast tunneb. Talle meeldis lasta poisil piinelda tema enda valede käes. Ja teda ajas naerma kui kerge oli poissi lõksu püüda.
Poisil oli alati üks omadus, mis teda päästis. Ta uskus ise kõiki oma sõnu. Ta võis rääkida öö päevaks ja ise seda uskuma jääda. Ta arvas, et vale muutub tõeks, kui seda piisavalt osavalt ette kanda. Et see justkui muudab ka minevikku. Ta jäi alati ise esimesena uskuma oma juttu. Ja kui talle ära tõestati, et kõik siiski ei olnud nii nagu tema kirjeldas, siis hakkas ta mossitama ja teatas, et küll tema juba teab kuidas kõik oli. Tema teadis mis talle kasulikum oli. Mis tüdrukule haiget ei teinud. Tema sõnad pidid ainult seda kirjeldama.
Hea südamega inimene. Kes ei taha teistele haiget teha. Veel vähem sellega vahele jääda. Ausus oli poisi jaoks midagi liiga filosoofilist. Tähtsusetut. Mida andis ausus heaks eluks? Mis hüvesid pakkus tõde? Ei ühtegi. Ja oma südametunnistuse võis ka niisama vaikima sundida. Enda rahulolu väärtusega. Rumal on see, kes elab teistele. Kes annab andeks. Kes ei võta igast võimalusest ja hetkest viimast. Poiss ei tahtnud rumal olla. Ja ta ei olnudki. Elu jooksul oli ta ära õppinud vähemalt ühe asja – kuidas mängida. Kuidas mängida head mängu. Aga ta ei olnud ära õppinud seda, kuidas mitte vahele jääda.