Kui ta oli väike, siis ta mõtles mis tunne oleks kedagi armastada. Sama palju armastada, nagu raamatutes armastati. Olla armastatud. Teada, et armastus võidab alati kõik. Et armastus on kõigest tugevam. Et armastust ei murra miski. Et armastus elab lõpuni, et armastus on igavikuline. Ta kujutles kuidas see välja näeks. Ta uskus, et see ongi nii. Kunagi, tulevikus.
Kui ta esimest korda armastas, siis kõik oli õige. Ainult aeg oli vale. Ta sai teada mis tunne on panna armastusega aeg seisma. Mis tunne on näha kellegi teise silmis nii palju õnne, et see teeb lausa füüsiliselt haiget. Mis tunne on tahta jätta üks hetk kestma terveks igavikuks, et miski enam ei kaoks. Ja ta sai teada mis tunne on aeglaselt sellest kõigest ilma jääda. Näha, kuidas teine pool kaugeneb sinust iga hetkega. Suutmata midagi muuta. Olla jõuetu.
Tookord algas kõik unenäost. Ta nägi unes, et tema armastatu muutus kiviks. Kivistus. Ja miski ei muutnud seda enam. Ja kui palju ta ka poleks rääkinud, palunud, nutnud, see ei aidanud. Ta pani kivi oma riiulile seisma ja sinna ta jäigi. Muutumatult. Tihti mõtles ta kas see oli tema süü. Et poiss kivistus. Ei kuulnud teda enam. Ei kuulanud teda enam. Ei mõistnud teda. Kas oli ta midagi valesti teinud. Liiga kergekäeliselt suhtunud portselanist armastusse ja selle maha pillanud. Ja killud ei moodusta kunagi enam tervikut.
Aga ta sai sellest üle. Ta küll ei lakanud kunagi armastamast, aga see ei olnud enam endine. Ta suutis liikuda edasi. Ta suutis armastada uuesti.
Poisiga ei olnud enam algus sama hullutav nagu esimest korda armastades. Ta suutis olla reaalsem. Ka poiss oli reaalsem. Tähtsaks muutus turvatunne ja hoolitsus. Aga ta siiski ei lakanud poisi silmadest tähtede otsimist.
Poiss ei olnud varem armastanud. Ta oli olnud kiindunud, oli hoolinud, oli mänginud ja oli tohutult lõbutsenud. Tal oli olnud palju tüdrukuid. Tal oli olnud palju sõbrannasid. Aga ta ei olnud neist kedagi armastanud. Sest keegi neist ei olnud teda armastanud.
Tema arvates pidi inimene saama alati seda vastu, mis ta ise andis. Kui ta oli hea sõber, siis võis talle sõber olla. Kui ta armastas, siis võis teda armastada. Aga ei võinud teha midagi vastu saamata. Ta ei osanud midagi anda. Ja tal ei olnudki midagi anda. Ta oli piisavalt saanud haiget, tundnud kuidas inimesed ära kasutavad ja julmalt minema viskavad. Ta ei saanud lasta sellel uuesti juhtuda.
Kogu tema elu koosnes enda kaitsmisest. Et keegi ei saaks teada, et keegi ei pääseks ligi. Et keegi ei saaks haiget teha. Et keegi ei saaks rõõmu valmistada. Et keegi ei saaks aru.
Kui tundus, et kellelgi võiks olla väike võimaluski haiget teha, kadus ta ära. Hülgas selle inimese. Või tegi talle ise haiget. Või kaugenes temast. Ta ei sallinud lahtisi otsi. Ta ei sallinud südamesõprust. Ta ei sallinud üldse enda avamist. Enda tunnetest rääkimist. Mõtlemist. Talle meeldis hoida kõik lihtsana. Et ei oleks komplikatsioone. Lõbutseda, kuni veel on lõbus. Naerda, kuni on veel naljakas. Pidutseda, kuni pidu veel kestab. Talle ei meeldinud ärgata hommikul ja vaadata otsa tagajärgedele. Kuulata armetuid süüdistusi. Lasta enda kallal õiendada. Vaadata pealt kellegi nuttu. Talle ei meeldinud avatud tunded. Ta tahtis hoida ennast sellest võimalikult kaugele. Ja kuna ta ise ennast ei avanud, eeldas ta, et ka teised ei peaks ja tohiks seda teha.
Talle ei meeldinud sõna “armastus”. Ainult see sõna tähendas tema jaoks tuhandeid kohustusi ja vastutust. Tingimusi, mida tuli täita. Usaldust. Tähelepanu. Hoolimist.
Kui ta tüdrukuga tuttavaks sai, tundus talle, et nüüd ta muutub. Sest tüdruk oli teistsugune. Sest tüdruk hoolis. Talle läks korda. Ta oli olemas. Ja tal ei olnud kavaski haiget teha. Pikapeale poiss avanes. Hakkas usaldama. Hakkas hoolima. Hakkas armastama. Kuid aeg ja tähelepanematus kasvatasid neid vaikselt teineteisest mööda. Ja ühel hetkel teineteisele otsa vaadates oli nende vahel liiga palju valu. Poisi armastus mattus tolmu ja prahi alla. Valu tuli iga hetkega mitu korda rohkem juurde, kui ta jõudis minema pühkida. Raske oli näha aastatega kogunenud tõkete taha. Raske oli näha seal veel elu.
Tal oli kahju. Tal oli tõesti kahju, et kõik siiski nii läks. Et ta ei suutnud muutuda. Et ta haiget tegi. Aga see ei muutnud enam midagi. Ja elu pidi edasi minema. Ei saanud jääda vaevlema teatud hetke ühe mineviku tõotuse nimel. Poiss tahtis vabadust, tahtis pääseda sellest jõuetust ja ilmetust valust. Tahtis põgeneda. Rebida puruks nähtamatu ahel, mis neid veel sidus. Raputada kohustused oma õlgadelt maha ja visata minema. Kõndida ära.
Armastus on kummaline. Sest ühel hetkel viib ta sind taevasse tähtede keskele ja teisel hetkel matab sind sügavasse mulda.