Vihma sadas. Soe puhastav vesi uhas minema valu. Pinge vabanes temas nagu lepatriinu ja lendas minema. Järgi jäi ainult tema ja vabadus.
Päike jäi alati paistma. Läbi pilvede, läbi vihma, läbi vikerkaare. Alati oli kuskil päike. Alati tuli päike tagasi.
Ta jooksis läbi märja rohu. Hüppas vihma käes. Tundis, et ta elab. Et ta on õnnelik. Ta naeris. Ja nuttis. Nuttis endast välja valu, alanduse ja häbi. Mälestused, mis teda painasid. Vana elu jooksis vihmapiiskadena mööda tema keha alla ja sulas mulda. Järgi jäi vaid puhas valge leht.
Ta ei unustanud seda hetke kunagi. Sest alles siis sai ta sügavaimalt aru, et elab. Et elab ainult korra. Et see õnnelikkuse ja naudingu segu on kõige erilisem, mida ta on kogenud. See hetk muutis tema elu.
Kõik kadus. Vihmasadu lakkas. Järgi jäi vaikus. Ja siis hakkas kõik tagasi tulema. Ligi hiilisid mälestused. Olnud puudutused. Öeldud sõnad. Lubadused. Reetmised. Kõik tuli tagasi. Ja midagi ei saanud muuta. Ära kingi oma südant kellelegi. Sest teistele on see vaid mängukann. Mille otsas jonnides trampida. Mida vihahoos minema visata. Ja mida kurbuses tagasi võtta. Tema ei lugenud, sest ta ei pääsenud kellegi sisse. Kellelegi lähedale. Ta jäi alati teisele poole müüri.
Hetk, mis muutis ta elu, kinkis talle selguse. Näha, et alati oled vaid sina ise. Ainult üksi saad olla õnnelik. Ainult üksi saad olla kurb. Ainult üksi saad olla vaba. Ainult üksi on kindel, et sa ei kuku sügavikku, kust pole pääsu. Ainult üksi saad elada oma elu ainult iseendale.