Ta rebis ennast valust lahti. Teadis, et peab edasi elama, edasi olema olemas. Ta lükkas valu kuskile kaugele, peitis selle enda ja teiste eest ära. Ei mõelnud sellele, ei tegelenud sellega. Vedas ennast ühest päevast teise ning ei mõelnud. Tõrjus mõtted endast välja. Eksisteeris väljaspool olemasolevaid tundeid.
Uppuja ei pääse kunagi ainult iseenda jõul. Ta teadis seda. Klammerdus kõrvaloleva inimese külge, et mitte põhja minna. Ta teadis, et nii jääb ta pinnale. Nii saab ta parvele. Nii saab ta päästetud. Kui lõpp on silme ees, võitleb igaüks ainult enda eest. Ta ei tahtnud põhja minna mittemillegi nimel. Ta ei tahtnud näidata enda nõrkust. Ei endale ega teistele. Ja kui ta äkki avastas ennast kellegi tugevama kõrvalt, ei saanud ta lasta võimalust kasutamata. Ta päästis ennast.
Kõigepealt tulid unenäod. Ta ei tahtnud mõelda ja ei mõelnudki, aga uni ei jätnud teda rahule. Mineviku kummitused hiilisid ligi kui viirus. Igal ööl aina rohkem ja rohkem. Süüdistasid teda, naersid tema üle, panid ta kahtlema. Kõigepealt silmad. Selle tüdruku silmad. Naersid tema üle, alandasid teda. Mul on ja sul ei ole. Mida sa veel ootad. Mida sa veel loodad. Kõik on läbi. Mina võitsin ja sina kaotasid.
Järgmisena poisi silmad. Kõrvale pööratud pilk. Ükskõiksus. Tuimus. Mis siis ikka, läks nii nagu läks. Anna andeks, et haiget tegin, aga ma ei kahetse. Sest tema on parem, ilusam, targem. Sest tema meeldib mulle rohkem. Võime ju sõpradeks jääda kui soovid. Aga kõik on läbi.
Ta ei mõelnud selle peale mida tundis. Mida pidi tundma. Mida mõtlema. Ta tahtis ainult vabaneda sellest alandusest. Olla parem, tugevam, võimekam. Olla väärt midagi. Hoolimata millestki muust. Ta tegi kõik selle nimel. Kõik.
Ta oli nii õnnelik. Vabanemine oli justkui uuesti lendu tõusmine. Hõljumine helesinises taevas. Lõpuks ongi kõik. Ja lõpuks ei ole enam mittemidagi muuta ega parandada. Päike tema ümber, tema hinges toitis teda igal uuel päeval naudinguga. Aga see oli vaid üks osa tegelikkusest.
Teine osa saatis teda öösiti. Unenägudes. Seal oli ta ikka veel poisiga, poisi kaisus. Armastas poissi. Ja poiss teda. Kuni poiss uuesti läks kellegi teise juurde. Viskas ta minema kui elutu eseme. Mis kõlbas kuni teatud ajani. Kuni ära tüütas, vanaks sai. Polnud uus ja huvitav. Polnud hoidmist väärt. Ta vihkas oma unenägusid. Vihkas neid kahtlusi. Vihkas seda korduvat alandust. Ja kõige rohkem vihkas, et unes alati järgi andis. Andeks andis. Jooksis poisi juurde. Oli temaga. Kallistas teda. Vihkas seda armastust, mis püsis südames. Ja jälitas teda. Kummitas teda.