Kunagi ta kartis ühiskonda. Seda suurt massi, mis kirjutab ette reeglid. Mis hindab ja annab väärtuse. Mis mõistab iga su teo kas hukka või õigeks. Millele loeb ainult see, mis kõigile parim on. Mitte üksikisikule.
Ta teadis, et ühiskond on paha. Et see süstib temasse halbu mõtteid. Seda, mis pärineb teistelt inimestelt, nõrkadelt inimestelt. Ja kui nõrkus muutus massiliseks, oligi kõik lubatud. Mis oli moes, seda pidid kõik tegema.
Nooremana oli raske hakata vastu. Suuta jääda tugevaks. Teada mis on õige. Tihti läks ta kaasa. Et proovida, et saada teada mis tunne see on. Teha valesid asju. Et kellelegi muljet avaldada. Et olla moekas. Et olla popp. Hiljem ta mõistis, et see ei vii teda edasi. Et talle ei meeldi neid asju teha lihtsalt poosi pärast. Et ta ei vaja seda. Sellest hetkest saati vihkas ta ühiskonda. Vihkas seda, mis peaks üksikisikuid toetama. Nende vabadust toetama. Kui paljud surid üksindusse. Kui paljud abitusse. Kui paljud on tõrjuti eemale. Kui paljud jäid märkamatuks. Ta vihkas seda hoolimatust. Et teeme näo justkui hooliksime aga tegelikult on see vaid farss. Näitemäng. Sisutühi naeratus.
Esiti hämmastas teda kahepalgelisus. Sisemiselt on kõik halvasti, aga teeskleme, et on hästi. Väliselt ilusad perekonnad olid tegelikult seest mädanenud. Inimesed rääkisid, kuidas sa talle meeldid ja pärast seljataga midagi muud. Või rääkisid kuidas nad sind vihkavad ja teiste ees midagi muud. Et teiste silmis mitte kaotada lugupidamist. Ta ei mõistnud võimu, mille nimel inimesed tegid kõike. Ta ei mõistnud seda, sest ta ise ei hoolinud sellest.
Järgmisena tuli surve. Sa pead olema meie moodi, et saaksid eksisteerida meie ühiskonnas. Sa pead huvituma riietest, meikimisest, tühjast lobast. Sa pead olema kellegagi koos. Sa pead olema olnud juba mitme inimesega koos. Mida pikem nimekiri, seda uhkem. See tõstab sinu väärtust. See teeb su kogenumaks, arukamaks, ilusamaks. Sa pead olema edasipüüdlik. Tahtma leida võimalikult suure palgaga töökohta. Sa pead olema valmis töötama ööd ja päevad läbi, et karjääri teha. Sul peab olema väga hea haridus. Sa pead olema suhtlemisaldis, sõbralik iga inimesega. Kui see sind edasi viib. Selle nimel pead sa lausa nahast välja pugema. Sa pead mängima, mängima, mängima. Tegema igal hetkel suud lahti, et näidata, et sul on mõtteid. Kasvõi tühje mõtteid. Sul peavad olema sõbrad. Sellised, kes sobiksid ühiskonnale. Toredad, korralikud, kenad inimesed. Igavad, aga kenad. Abivalmid. Enesest heal arvamusel. Edasipüüdlikud. Oma elude ja sinna kuuluvate pisiasjade ümber tiirlevad inimesed. Kes oskavad kõige paremini hinnata sind ja sinu elatavat elu. Sinu suhteid. Sinu teisi sõpru. Sinu saavutusi. Kui sa pingele vastu ei pea, kukud välja. Sõpruskonnast. Perekonnast. Ühiskonnast.
Nad olid alati kohal. Nagu raisakullid. Ütlesid mida sa tohid teha ja mida mitte. Vaatasid sulle otsa ja mõistsid sind hukka igal sammul. Igal elatud hetkel. Kõik oli valesti. Kunagi ei olnud miski õige. Kõik sinu valikud olid valed. Kõik sinu teod olid valed. Kõik sinu tunded olid valed.
Algul ta uskus neid. Kuulas kõike, mida nad ütlesid. Mida nad arvasid. Et ta oleks pidanud hoopis nii tegema. Hoopis selline olema. Hoopis nii mõtlema. Ja kõige rohkem poleks ta tohtinud armastada. Sest see oli vale, see oli paha. Küll oli nende arvates poiss rumal, küll oli ta ennast täis. Ülbe. Hoolimatu. Egoist. Pidev surve väänas ta mõtlemist nagu märga kaltsu. Miks ometi oled temaga koos. Kas sa ei näe, kas sa ei kuule. Vaata meid. Ole nagu meie. Õpi meie pealt. Ära tee ise otsuseid, sest need on valed. Las meie korraldame kõik. Käitu nagu meie. Mõista hukka nagu meie. Sest meie teame, meil on kogemusi. Meie oleme targad ja ilusad. Meie teame kuidas saada parim. Kas ka seda kuidas anda parim?
Kas elu ja Elu saab võrrelda? Kas valu ja Valu saab võrrelda? Kas armastust ja Armastust saab võrrelda? Kas teie teate mis tunne on armastada kedagi nii palju, et muud ei olegi vaja. Ei vastuarmastust, ei lootusi ega ootusi, vaid lihtsalt vaikivat olemasolu. Tuleb see mis tuleb. Kui tuleb valu, siis on nii. Ja kui tuleb õnn, siis on nii. Ja kui tuleb vastuarmastus, siis on nii. Mitte mängida inimesega, et võita tema südant. Et hoida teda enda küljes. Et panna kõik toimima, et panna suhe toimima. Mis on suhe armastuse kõrval? Tühi sõna, mida seovad teatud tegevused, pisiasjad. Käime koos poes. Vaatame koos telekat. Meil on nii ilus suhe, järelikult on meil nii ilus armastus. Miks siis legendid armastusest ei sisalda seda pähemääritavat ilusat suhet. Miks kirjutatakse raamatuid ja luulekogusid millestki muust. Miks on elueesmärk nii paigast ära, et hinnatakse aja mööda saatmist, mitte selle nautimist. Mitte tundmist, et elad, hingad. Pealaest jalatallani tunned, et päike särab taevas, nii et isegi kõrvetab sisikonda. Või et lund sajab igal pool, ka sinu elu varemetel. Tunda kuidas vihm puhastab ja kingib uue elu. Tunda, kuidas kellegi pilk, mis sinul hetkeks peatub, ongi tänase päeva mõte. Allikas, millest ammutada jõudu ka homme. Ja ülehomme. Ja kõik järgnevad päevad. See üksainus pilk võib olla väärt kogu elu. Kanda endas kõiki ütlemata sõnu.
Tüdrukul oli ainult üks elu mõte. Ainult üks inimene, kes tähendas kõike. Kelle nimel ta võis teha kõike. Kelle jaoks olla kõik. Ta ei osanud teisiti. See oli tema elu, tema valik. Ta tahtis elada oma elu talle.
Nad ei lubanud. Nad ei lasknud. Nad olid tugevamad kui tema. Nende surve oli tugevam. Nende mõjutusvahendid karmimad. Nende teadmised suuremad. Nemad tegid valiku.