Algul tundus poisi armukadedus olevat ähvardav. Karistav ja kuri. Tüdruk kartis seda. Kartis olla süüdi. Teha valesid asju. Pärast suuri tülisid ja skandaale hakkas ta ennast muutma. Et ei suhtleks nii palju meessoost inimestega. Et ei jätaks poissi üksi. Et poiss alati teaks kus ja kellega ta on. Et poiss võiks tema peale loota.
Algul oli see raske. Leppida pideva usaldamatuse ja kontrolliga. Ta oli harjunud olema vaba. Elama enda tehtud reeglite järgi. Olema truu iseendale ja oma põhimõtetele.
Esimene suurem alandus oli põhiliseks muutjaks. Kui poiss tuli armukadeduse pärast ähvardama, et jätab tüdruku. Ta tundis tol hetkel, et kui see juhtuks, siis variseks kogu tema maailm kokku. Et ta ei suudaks seda välja kannatada. Ta palus poissi põlvili, et too jääks. Oleks temaga. Poiss ei andnud järgi. Tüdruk oli siiski rääkinud ju teiste noormeestega. Polnud temast välja teinud. See oli piisav põhjus. Poiss hakkas ära minema. Tüdruk haaras talt ümbert kinni kui takjas. Ei lasknud teda minema. Lohises mööda põrandat poisile järgi. Nuttis. Palus. Anus. Poiss viis ta voodisse ja vaatas talle otsa.
“sa teeskled.”
Need olid tema sõnad tüdrukule. Tüdruk ei pingutanud piisavalt, et teda kinni hoida.
Tüdruk tundis, et ta sureb valu kätte. Alanduse kätte. Ta armastas. Palus andeks. Palus, et poiss jääks. Ja poiss arvas, et ta teeskleb.
Ta ei tundnud enam midagi. Külm tuul puhus temast läbi kui õhust. Ta oli võimetu mõistma. Sellist eemale tõukamist. Sellist kahtlemist. Ta tahtis saada eemale. Et keegi oleks ta rebinud lahti olevast hetkest ja ära viinud. Võtnud kaasa nagu nuku ja öelnud, et siin pole sinu koht. Ta ei osanud seda näidendit edasi mängida. Ta ei osanud midagi öelda, midagi tunda. Tundus, et see ongi lõpp. Aga ei olnud. Sest ta ikka veel elas. Hingas. Istus. Ja pisarad jooksid.
Nad jätsid ta pärast seda stseeni üksi. Nemad, tema sõbrad, tuttavad. Kõik, kes seda pealt nägid. Ja sellel hetkel sai ta aru, et tal ei ole mittekedagi. Et ta on siin maailmas täiesti üksi. Ja keegi ei hooli. Ja kedagi ei huvita. Ja keegi ei taha teada. Kõik tahavad, et sa oleksid alati korras. Kui ei ole, siis mine kogu ennast ja saa korda. Ta istus üksinda vannitoas. Aastavahetusel. Ja kell lõi kaksteist ja rõdul tehti shampuseid lahti. Hüüti head uut aastat! Kallistati üksteist.
Ta istus ja mõtles ainult ühe asja peale. Miks ei hoita vannitoas nugasid.