Ootus ja hirm olid tema jaoks peaaegu üks. Ootus, et midagi muutub ja hirm, et midagi ei muutu. Või vastupidi, hirm, et midagi muutub ja ootus et midagi ei muutuks. Ühest küljest lootis ta pidevalt, et seekord on viimane, et pärast seda läheb kõik hoopis teisiti. Et nüüd muutub tema ideaal reaalsuseks. Ja kuidas ta kartis, et kõik siiski jääb endiseks. Ta pidi pidevalt olema valvel, alati valmis uuteks ja hullemateks olukordadeks. Millal jälle keegi tuleb ja räägib midagi. Millal poiss jälle teeb midagi. Millal poiss jälle põgeneb. Millal ta jälle karjub. Millal ta jälle lööb kõigele käega. Millal ta jälle muudab oma plaane. Millal ta jälle ei tea mida ta tahab. Ja millal keegi on teda kellegagi näinud. Millal ta on kellelegi midagi rääkinud. Kõik halvad asjad olid pidevalt valmis kuskilt talle kaela kukkuma. Ja kuidas ta kartis... Üritas vältida olukordi, kus midagi võis välja tulla. Teeselda, et talle ei lähe miski korda. Mängida kaasa, et kõik on korras.
Igakord, kui ta uuesti andestas, oli see lootuses, et midagi muutub. Et nüüd poiss sai lõpuks aru, mida ta tegema peaks. Kuidas ta ei tohiks käituda, mida ta ei tohiks öelda. Ta oli nii kindel, et pärast üht või teist asja saab poiss lõpuks aru. Kui neil oleks see või see, kui nad oleks seal või seal, kui ta teeks seda või teist. Alati oli asi kõiges muus. Poisil oli alati tuhat vabandust. Tuhat õigustust.
Kuidas ta kartis, et midagi muutub. Et äkki poiss jätab tema. Pärast ühte alkoholist ja vägivallast segunenud õhtut oli tema suurim hirm, et nüüd poiss läheb minema. Kuigi ta oleks pidanud ise minema. Ise otsustama. Ise süüdistama. Ta kartis kõige rohkem jääda üksi.
Peaasi, et kõik jääks nii, nagu koguaeg olnud on. Peaasi, et midagi ei muutuks. Ükskõik mis hinnaga. Ükskõik mis tingimustega. Vabadus, elu, üksindus. Ta ei suutnud kordagi seda valida.
Peaasi, et tal oleks keegi.
Ta ei saanud enam magada. Algul mõnel üksikul ööl, hiljem peaaegu ühelgi ööl. Sest ta kunagi ei teadnud. Kus poiss on, mida ta teeb, millal ta helistab, millal ta kohale tuleb. Öösiti. Väsimus kurnas teda, pidev hirm valvas teda igal hetkel. Kui korra kaotad valvsuse, on kõik läbi. Oled kõigest ilma. Närvid olid lõpuks sama pingul kui kohe katkevad niidid. Mida võis rebestada pelk puudutus. Üksik sõna. Ükskõik mis. Pisarad olid tavaline osa tema õhtutest. Pidev mure kas kõik on korras. Pidev hirm, et midagi on halvasti. See ei kadunud enam kuskile.
Samamoodi said kõik tunded külmutatud. Midagi ei tohtinud öelda, sest see võis olla vale. Poisi jaoks. See võis teda ärritada, vihastada. See ei pruukinud talle meeldida. Mõtle iga hetk läbi mis sa teed. Sest kui midagi valesti teed, annad talle põhjuse. Ükskõik milleks. Kõigeks. Tüdruk andis talle nagunii kõigeks põhjuse. Oli alati milleski süüdi. Tegi alati midagi valesti. Isegi kui ta enam mittemidagi ei tundnud, ei öelnud. Seegi oli põhjus.
Kui palju tähendas üks hea päev. Üks päev, kui poiss tõi lilli. Kui ta oli selline nagu alguses. Kui ta armastas. Kui ta hoolis. Kui ta oli olemas. Need olid parimad päevad tema elus. Parimad hetked tema elus. Väljaspool ringi.

Elu lendas minema kui unenägu. Ebareaalsus, mis kõndis tema kõrval. Puudutamatu püüd midagi kätte saada. Aga alati jäi murdosa puudu. Alati jooksis elu tema eest õrritades minema. Kilgates, nagu väike laps. Tule püüa mind kinni. Tule, ma näitan sulle, mis tähendab elada. Tule, korjame koos võililli. Punume koos pärga. Tule ainult. Ja kuidas ta tormas. Aga alati kannul, alati viimasena. Käed ettepoole sirutatud. Äkki seekord saan midagi kätte. Äkki seekord jõuan järgi. Äkki seekord läheb õnneks.
Tema elas unenäos. Vaatas möödalibisevaid sündmuseid klaasi tagant. Nagu kinos või teatris. Mis teised teevad, kuidas teised elavad. Mille üle naeravad, kuidas käituvad. Vaatas ja õppis. Hetked libisesid mööda kui mäest laskuvad suusatajad. Ja tema oli kuskil raja ääres ning vaatas pealt. Suutmata ise midagi endasse haarata, suutmata ise rajale saada.
Alati ümbritses teda klaasist kast. Vaikuse kast. Sellepärast oligi kõik vaid unenägu. Mõned hääled kostsid kasti sisse. Mõned tihemini mööduvad näod jäid meelde. Mõned panid kasti tähele, mõned mitte.
Nooremana üritas ta rabeleda, välja pääseda. Mõista, miks oli ta sinna kinni pandud. Abi paluda möödujatelt. Kuidas peksis ta klaasist seinu. Kuidas karjus vaikuse tuhmi heli keskel. Vigastas ennast, et äkki siis võetakse ta kastist välja ja viiakse ära. Aga ei võetud. Kõik tema püüdlused jäid vaid talle endale märkamiseks ja kaasas kandmiseks. See oli varem. Nüüd ta teadis, et see on vaid unenägu. Tema elu, mis tuleb justkui unes läbida. Klaasist vaikuse kastis.
Kohad, näod, tunded. Kõik läksid mööda. Põrkusid klaasist eemale. Veeresid minema. Mitte tema seest, vaid tema kõrvalt. Tema oli vaid pealtvaataja. Vaikiv kohalolija. Miks ei tulnud kedagi, kes oleks ta välja võtnud. Kaasa võtnud. Õpetanud teda ka elama. Õpetanud teda jooksma väikeste tüdrukutega koos võilillepõllul. Mitte sörkida nende sabas. Keegi oleks võinud anda talle hääle, mida kuuldaks. Näo, mida pandaks tähele. Silmad, mis jääksid meelde. Keha, mis tõmbaks ligi. Ta oli ebamäärane mass. Näotu peletis. Keda tuli hoida kinni. Teistele näidata. Läbi klaasi.

Ta rebis ennast valust lahti. Teadis, et peab edasi elama, edasi olema olemas. Ta lükkas valu kuskile kaugele, peitis selle enda ja teiste eest ära. Ei mõelnud sellele, ei tegelenud sellega. Vedas ennast ühest päevast teise ning ei mõelnud. Tõrjus mõtted endast välja. Eksisteeris väljaspool olemasolevaid tundeid.
Uppuja ei pääse kunagi ainult iseenda jõul. Ta teadis seda. Klammerdus kõrvaloleva inimese külge, et mitte põhja minna. Ta teadis, et nii jääb ta pinnale. Nii saab ta parvele. Nii saab ta päästetud. Kui lõpp on silme ees, võitleb igaüks ainult enda eest. Ta ei tahtnud põhja minna mittemillegi nimel. Ta ei tahtnud näidata enda nõrkust. Ei endale ega teistele. Ja kui ta äkki avastas ennast kellegi tugevama kõrvalt, ei saanud ta lasta võimalust kasutamata. Ta päästis ennast.
Kõigepealt tulid unenäod. Ta ei tahtnud mõelda ja ei mõelnudki, aga uni ei jätnud teda rahule. Mineviku kummitused hiilisid ligi kui viirus. Igal ööl aina rohkem ja rohkem. Süüdistasid teda, naersid tema üle, panid ta kahtlema. Kõigepealt silmad. Selle tüdruku silmad. Naersid tema üle, alandasid teda. Mul on ja sul ei ole. Mida sa veel ootad. Mida sa veel loodad. Kõik on läbi. Mina võitsin ja sina kaotasid.
Järgmisena poisi silmad. Kõrvale pööratud pilk. Ükskõiksus. Tuimus. Mis siis ikka, läks nii nagu läks. Anna andeks, et haiget tegin, aga ma ei kahetse. Sest tema on parem, ilusam, targem. Sest tema meeldib mulle rohkem. Võime ju sõpradeks jääda kui soovid. Aga kõik on läbi.
Ta ei mõelnud selle peale mida tundis. Mida pidi tundma. Mida mõtlema. Ta tahtis ainult vabaneda sellest alandusest. Olla parem, tugevam, võimekam. Olla väärt midagi. Hoolimata millestki muust. Ta tegi kõik selle nimel. Kõik.
Ta oli nii õnnelik. Vabanemine oli justkui uuesti lendu tõusmine. Hõljumine helesinises taevas. Lõpuks ongi kõik. Ja lõpuks ei ole enam mittemidagi muuta ega parandada. Päike tema ümber, tema hinges toitis teda igal uuel päeval naudinguga. Aga see oli vaid üks osa tegelikkusest.
Teine osa saatis teda öösiti. Unenägudes. Seal oli ta ikka veel poisiga, poisi kaisus. Armastas poissi. Ja poiss teda. Kuni poiss uuesti läks kellegi teise juurde. Viskas ta minema kui elutu eseme. Mis kõlbas kuni teatud ajani. Kuni ära tüütas, vanaks sai. Polnud uus ja huvitav. Polnud hoidmist väärt. Ta vihkas oma unenägusid. Vihkas neid kahtlusi. Vihkas seda korduvat alandust. Ja kõige rohkem vihkas, et unes alati järgi andis. Andeks andis. Jooksis poisi juurde. Oli temaga. Kallistas teda. Vihkas seda armastust, mis püsis südames. Ja jälitas teda. Kummitas teda.

See oli kõige normaalsem asi tema elus. See suhe. Just selle poisiga. Kõik muu oli tühisus. Tähendamatu möödalibisev vari. Äärmus.
Ta vihkas üksindust. Üksi olemist. Omaette, omade mõtete keskel. Kellegagi rääkida ei ole. Kedagi kallistada ei ole. Kellegi kaissu pugeda ei ole. Kellelegi helistada ei ole. Kedagi ei huvita. Keegi ei tunne vajadust. Kellegagi pole plaane teha. Kellegi peale ei saa loota. Kellegagi ei saa koos naerda. Keegi ei ütle asju, mida soovid kuulda. Keegi ei ole olemas. Ta vihkas üksindust nii väga.
Mass, mis pidas ennast normaalseks. Mis kujundas reeglid. Suhete reeglid. Läbikäimise reeglid. Sõpruse reeglid. Mis tal siis oli alles. Teiste jaoks normaalsus. Tema jaoks tühisus. Nad helistasid, kui neil oli aega. Tegid talle justkui teene oma hoolimisega. Oma haletsusega. Saa meist aru. Meil on kiire. Meil, erinevalt sinust kallis tüdruk on elu, mida on vaja elada. Suhe, mida on vaja koos hoida. Aga kui me leiame aega, siis proovime mõelda ka sinu peale. Tuleme räägime kuidas meil läinud on. Ja jookseme edasi. Nagu tuulega kaasahõljuvad võililleudemed. Kui su ümber on üks inimene, siis on kohe ka teised kohal. Nagu mesilaseparv taru ümber. Sest tuul on selles suunas. Sest moes on olla hoolitsev ja abivalmis. Ja kui uus tuulehoog tuleb, on kõik udemed läinud. Õnnetuses on alati igaüks üksi.
Nüüd ta teadis. Et võtaks kõik tagasi, kui saaks. Et vältida üksindust. Et vältida neid. Et teada, et keegi hoolib sinust.
Nad rääkisid, et kunagi tuleb keegi parem. Kunagi. Võibolla. Aga võibolla mitte. Ja mis on üldse parem. Kui pole armastust. Mis saab olla parem tundest, et armastad kedagi ja et sind armastatakse vastu.
Nemad teadsid, et see kes petab, ei armasta. Võibolla oli neil õigus. Võibolla ei tundnud nad armastust. Võibolla tundsid nad ainult täiusliku suhte piire. Võibolla otsisid nad ideaalsust nagu temagi. Aga võibolla ei teadnud nad, mis on andestus.
Nad ütlesid, et parem üksi kui temaga. Aga nad ei teadnud mis tähendab olla üksi. Mis tähendab mõelda kõige peale pidevalt üksi. Mis tähendab armastada ja mitte järgi anda. Mille nimel? Nende? Uhkuse? Au? Mis väärtus jäi siis armastusele?
Tüdruk ei teadnud mis on õige mis vale. Ta teadis mis on tema sees. Mille vastu ta ei saa. Mida ta unistab. Mille nimel ta elab. Ta ei teadnud mida ta tegema peab. Kuidas käituma. Mida ütlema. Sõnad lendlesid tema ümber ja moodustasid lauseid, ridu. Mida poiss mõtles. Mida nemad mõtlesid. Mida kõik mõtlesid. Aina sõnad, sõnad, sõnad. Pidev surve. Tee seda, ela nii, ole selline. Kus olid tema mõtted, tema sõnad. Tema otsused, tema tahtmised?
Tüdruku elu oli kinni arguses. Mitte olla iseenda moodi. Mitte olla uhke enda üle sellisena, nagu ta oli. Mitte häbeneda ennast. Mitte tunda seda, mida ta tunneb. Ja mida tal on õigus tunda. Vaatamata “arvamusele”.
Nad ei tahtnud kunagi näha, et alati on kaks inimest. Mõlema head ja vead. Mõlema tunded. Mõlema möödalaskmised. Neile ei meeldinud lihtsalt mittemiski. Ilma põhjuseta. Sest keegi ei suutnud küündida nende tasemele. Peale nende endi.

Ta nägi poissi teise tüdrukuga. Nägi kuidas poiss hoidis kellelgi teisel ümbert kinni, suudles teda. Hoidis käest kinni. Ta nägi seda kõike pealt.

Nad rääkisid, et ta on selle tüdrukuga koos. Et ta on temast sisse võetud. Et ta on armunud.
Ta üritas naerda. Et oma viga. Ise teab, mis teeb. Ise teab kellega on. Et tal on ükskõik. Ta naeris peaaegu täiesti loomulikult. Rääkis edasi täiesti loomulikult. Keegi ei saanud aru. Keegi ei pannud tähele. Kui katki ta oli.
Ta tuli koju. Mõtles kuidas oleks kõige õigem seda teha. Alguses vaatas ta vaasi, mis poiss kunagi kinkinud oli. Pikka peenikest vaasi. Rasket. Ta kujutas ette, et kui sellega vastu pead saada, oleks kõik läbi. Või peaaegu läbi. Aga samas see ei oleks olnud kindel. Teine variant oli zilett. Ta ei kartnud seda. Varem elas ta oma valu välja käsi lõikudes. Armistades. See oli omamoodi hea tunne. Väljapääs. Appikarje, mida keegi kunagi ei märganud. Ei tahtnud märgata. Aga ziletiga oleks liiga palju verd olnud. Ja kes seda näha oleks tahtnud. Koristada. Kunagi oli ta mõelnud ka külmumisele. Aga tegu oli suvega. Seegi langes ära. Jäi ainult üks variant. See oli ainus võimalus.
Ta pani enda lemmikloo mängima. Kordusega. When did we fall, when was it over. Kes seda teadis... Ta läks kööki ja pani vee keema. Võttis kapist tassi. Tegi rohukapi lahti. Võttis kõik kangemad võimalikud rohud välja. Neid oli päris palju. Läks oma tuppa. Kuulas loo algusest lõpuni. Vesi oli ära keenud. Ta valas selle tassi.
Aknast välja vaadates oli kõik sama. Suvi inimeste ümber. Õhukesed riided, naer. Tema juures seisis aeg paigal.
Kui poisile oli see nii kerge, siis olgu nii. Olgu nii, nagu tema tahab. Kui ta suutis edasi elada. Edasi liikuda. Valesid otsuseid pole olemas. On ainult inimlik hukkamõist.
Asi ei olnud suhtes. Ega petmises. Vaid kaotuses. Poiss oli kõik, mis tal veel oli. Mis teda lõbustas. Naerma ajas. Ainus inimene, kes seda suutis. Ainus inimene, kelle nimel ta pingutas. Kellele ta elas. Ta oli alla vandunud oma kurbusele. Vihale. Kuid mitte armastusele. See, et poiss enam ei armastanud, see murdis.

Vahel oli tal tunne, et ta peaks tüdrukut rohkem hoidma. Peitma tüdruku enda kaissu ja ta sinna jätmagi. Tüdruk usaldas teda. Usaldas oma südame temale. Ta ei teadnud, kas oskab. Oskab seda hoida. Oskab tüdrukut õnnelikuks teha. Talle olemas olla. Mitte ära kaduda. Põgeneda vastutuse eest. Minema joosta ja visata kõik minema. Ta kartis kõige enam teha tüdrukule haiget. Näha tema silmades küsivat valu. Miks, miks tegid nii. Mida ma valesti teinud olen.
Ta kartis, et tüdruk saab kõik teada. Temast. Et kui ta teab, siis läheb ise. Sest ei suuda leppida sellega, milline poiss on. Ei suuda andestada. Ta üritas varjata. Iseennast ja oma tegusid. Enda olemust. Peita oma mõtteid sügavale endasse, et tüdruk ei näeks. Et ta ei mõistaks.
Kui kõik välja tuli, ei teadnud poiss mis edasi saab. Mida ta tegema peaks. Tüdruk teadis nüüd kõike. Ta arvas, et see ongi kõik. Ta kõndis minema, jättis tüdruku uppuma. Mõtles, et ehk ongi parem. Tüdruk on rohkemat väärt. Paremat väärt. Kuidas tahtis ta sel hetkel võtta tüdrukul käest kinni ja viia ta endaga kaasa. Aga ta ei saanud. Sest tüdruk ei mõistnud veel. Et ta ongi selline. Alati on olnud ja jääbki selliseks. Liiga palju oli küsimusi. Liiga palju oli valu. Ta pidi laskma tüdrukul minna.
Pärast kõike läks elu edasi. Ta üritas unustada. Mitte tagasi vaadata. Kõndida kiirel sammul edasi. Mitte kahetseda. Mitte mõelda. Mitte tunda. Aga siiski nägi ta veel tüdrukut. Mida oskas ta öelda. Mida teha. Ta vaatas teda ja teadis, et kõik oli vale. Et tüdruk oli ainus pidepunkt tema ja elu vahel. Ta oleks tahtnud tüdrukult andeks paluda, teda kallistada, viia minema valu tüdruku silmadest. Hoida teda, kuni unustus oleks kõik teod andestanud. Ta oleks tahtnud ennast muuta. Kõiki valesid otsuseid muuta. Nüüd alles nägi ta tüdrukus seda, mida kõik need aastad näha tahtnud ei olnud. Nüüd, kui oli liiga hilja.
Nad kohtusid veel. Kuid nüüd poiss kartis tüdrukut. Tal oli tunne, et tüdruk näeb temast läbi. Vaatab temast läbi, mööda, kuskile eemale. Näeb kõike, mis tema sees peidus on. Teab kõike. Kuidas tüdruk vaatas talle otse silma. Ja seal oli vaid läbinägelikkus. Kaks tumedat silma, kus oli tema kodu. Keegi, kes võttis teda sellisena nagu ta on. Tema vigadega. Ja tema heade külgedega. Ta teadis, et tüdruk teab kõik. Ja ometi on veel seal. Ometi ei lähe minema. Ometi on valmis jagama oma elu poisiga.
Poiss kartis seda. Kartis, et tüdruk võib talle haiget teha. Seda teadmist ära kasutada. Kartis tüdruku ettearvamatust. Tema uitmõtteid. Tema piiride puudumist. Ta kartis tüdruku armastust.

Kujutlustes oli poiss siiani tema kõrval. Jalutas koos temaga õhtuhämaruses. Rääkis temaga. Lohutas teda. Võttis öösel kaissu. Suudles tüdrukut. Armastas tüdrukut.
Alguses tegi talle haiget teiste paaride vaatamine. Kuidas nad käest kinni jalutasid. Kuidas nad iga nurga peal suudlesid. Justkui uhkustamiseks, et vaata mis minul on ja mida sul ei ole. Ju sa siis ei ole seda väärt. Tundus, et kõik tema ümber olid õnnelikud. Kõigil tema ümber oli kiire. Kõik tegid midagi ja samas isegi ei teadnud mida. Neil lihtsalt ei olnud kunagi aega. Aega, et näha, et kuulda, et mõista. Nad elasid oma elu ära kuskile kiirustades, pidevalt aja kannul sörkides. Neil ei olnud aega, et peatuda, hinge tõmmata ja ringi vaadata. Kuhu üldse joosta, kuhu välja jõudnud oled.
Inimesed sagisid ringi kui sipelgad. Kes koguaeg teevad tööd millegi tähtsusetu nimel. Ja siis surevad. Tulevad uued, kes jätkavad nende tööd. Aga ühe sipelga panus kõigesse on minimaalne. Tema tassitud männiokas ei paista teiste samasuguste seast väljagi. Aga ta ei mõtle selle peale.
Kui hästi oli ühiskond toimima pandud. Kõik tegid midagi, askeldasid ringi. Välja arvatud mõned vähesed, kelle jaoks ei olnud sellel mõtet. Kes olid sellest ringist välja rabelenud ja vaatasid teise ponnistusi ükskõiksusega pealt. Igaüks valib endale ise elu mida elada.
Kui tal oleks olnud veel üks võimalus, siis ta oleks tahtnud elada teistsugust elu. Minna poisiga kuskile metsade keskele, ehitada sinna maja. Kasvatada üles paar tublit last. Elada teineteisele, oma perekonnale. Mitte ühiskonnale. Mitte kuulata neid, kes arvasid end olevat teistest targemad. Rajada oma elu millelegi püsivamale. Ehitada kahekesi kõik mittemillestki üles. Olla olemas.
Ta unistas, et on tuul. Ja tuulena lendab veel korra poisini, võtab tema pea oma käte vahele ja ütleb, et armastab. Sosistab seda talle vaikselt kõrva. Kallistab teda. Valvab poisi und tema akna ees. Jälgib tema tegemisi ja kordaminekuid. Et poiss teaks, et ta on alati seal kuskil. Olemas.

Viha puges ta sisse nähtamatute soonte kaudu. Sulas märkamatult tema verega ühte. Muutus eraldamatuks. Muutus hävitamatuks.
Ta võis olla inimene, kes tapab. Kes läheb kallale. Kes ütleb halvasti ja käitub halvasti. Ta oli see inimene enda sees. Kibestunud kuri tüdruk. Aga ta ei teinud kunagi neid asju. Ei öelnud neid asju. Need jäid tema sisemust hävitama. Sest ta pidi seda kõike pidevalt endaga kaasas kandma. Haletsema enda argust. Enda rumalust.
Kuidas pidi ta põgenema. Et pääseda eemale olukordadest, kus peaks midagi sellist tundma. Midagi enda sisse jätma. Vihastuma, ärrituma. Kuidas põgenes ta raskete olukordade eest. Aga mõne inimese puhul ei tulnud põgenemine kõne alla. Sa ei saa põgeneda inimese juurest, kes on su sugulane. Või inimese juurest, kelle ise enda kõrvale oled valinud. Keda soovid näha enda kõrval. Sa ei saa põgeneda tema vigade eest.
Soovida kellegi teise surma on sama julm, kui ta ise ära tappa. Võtta kapist nuga ja see teisele selga lüüa. Suruda nii sügavale, et hingamine lakkaks. Ta oli võimeline ennast tapjana ette kujutama. Pigem siiski enesetapjana.
Tüdruk teadis mis tunne on, kui ühte haava pidevalt uuesti lahti rebitakse. Just siis, kui uus ja terve nahk hakkab haavale peale kasvama. Nädalase vahega lüüakse sulle aina uuesti haav veel paranemata kohta. Millist viha tekitab enda jõuetus vastu hakata. Vastu astuda. Olla pidevalt nõrgem. Olla madalam. Lasta kellelgi teisel endast päev-päevalt üle olla. Joosta paluva ja kurva kutsika näoga kellelegi truult järgi. Saada vahepeal kividega pekstud ja alandustega läbi sõimatud. Unustada, andestada ja ikka ja jälle järgi joosta. Mis tunne on vihal, mida selline jõuetus tekitab. Jõuetus lahkuda. Minna teisele poole. Saada vabaks. See viha hävitab seestpoolt. Tekitab soovi teha kõigele lõpp. Ise, enda käe läbi. Sest kes on süüdi sellisel rumalusel. Ikka tüdruk ise. Miks ta on nii nõrk. Ja kui ta ühtemoodi ennast vabastada ei oska, siis vabastagu teist moodi. Hävitagu ennast.
Ta ei vihanud kunagi poissi selle eest, et ta oli selline. Ta vihkas ennast, et ei suutnud sellega leppida. Et ei suutnud sellega elada. Et koormas ennast pideva ärrituse ja kurjusega. Et tahtis pidevalt kõike muuta. Et vigastas ennast ise.
Ta vihkas neid selle eest, et nad olid maailma selliseks kujundanud. Et neil oli otsustusõigus. Öelda mis on õige ja mis vale. Mis sobib ja mis mitte. Kui nad vaid oleksid hoolinud. Kui nad vaid oleksid tahtnud näha. Nad nägid ainult naeratavat miraazi, kes korrutas, et kõik on hästi. Et teil on õigus. Nad ei näinud pisaraid teiselpool müüri. Nad ei läinud läbi oma õnnelikkuse teiste õnnetust. Nad ei näinud väljaspoole oma ringi.
Kui tal oli väga raske, siis ta kujutas ette, et tegelikult nad saavad aru. On olemas. Et neile läheb korda. Ta üritas suhelda. Aga ta katkestati poolelt sõnalt. Hakati rääkima mis meie teinud oleme, kuidas meil läinud on, miks meie midagi teinud oleme, mida meie teha tahame. Ta räägiti surnuks. Tema vaim tapeti. Ja pärast paartkümment minutit oligi kõik. Tema peas valitses vaikus. Ta oli kõik endast eemale tõrjunud. Muutunud osavaks maskiks, kes naeratas, vastas jah või ei. Tegi nalja. Oli moodne. Oli hea sõber. Pärast seda ei olnud tal enam midagi öelda.
Vihahoos mõtles ta tihti, et see oli viimane kord. Et rohkem ma ennast lämmatada ei lase. Aga kõik kordus ikka ja jälle. Ja ikka üritas ta loota nende peale. Kuulata neid. Olla nende moodi. Elada nende moodi. Et mitte olla täiesti üksi. Aga ta ei saanud hakkama. Sest nende ükskõiksus oli kui padi tema näol. Nende tühised üritamised sarnaneda teineteisega, uhkustada ja esitada hetk-hetkelisi aruandeid oma tegemistest, see oli kui nüri nuga veenide kallal. Millist kannatamatust tekitas temas nende juttude lõpu ootamine. Millist vaikselt allasurutud viha. Millist põlgust.
Kui neid poleks olnud, ehk olekski kõik teistmoodi läinud. Ta arvas, et armastab poissi. Kuidas oleks kõik, kui oleks olnud vaid tüdruk ja poiss. Kui keegi poleks aasta-aastalt neid mõjutanud, neid suunanud. Kui keegi poleks paremini teadnud mis on õige ja mis vale. Kui keegi poleks öelnud, et oled rumal kui seda või teist teed. Kui keegi poleks hukka mõistnud. Võibolla oleks siis kõik teisiti.

Maailm oli hulluks minemas. Tormas tema eest ära nagu kiiresti sõitev auto. Mis korra on sinu kõrval ja siis läinud. Ainult tagatulede helk meenutab tema möödasõitu. Tüdruk seisis keset teed. Valgel triibul. Et tunda elu mööda kihutamas. Sellest maha jäävat nõrka tuulehoogu. Vahel lendas ta autodega kaasa. Nautis sõitu ameerika mägedel. Pimedust ja kiirust. Vahel lendas ta vastassuunavööndis. Autodele vastu. Et näha kumb enne ära pöörab. Kui pöörab. Vahel rebis kiirus ta tükkideks. Vahel mõtles ta mis tunne oleks kihutada vastu puud. Lennata autost välja. Läbi klaasi. Nagu filmides, nagu aegluubis. Näha klaasikilde enda ümber sätendamas. Tunda neid oma kehasse tungimas. Kukkuda maha. Jääda liikumatult lamama. Näha kuidas inimesed tulevad, karjuvad ja sagivad. Ta ära viivad. Aga tema vaataks seda kui võõras. Lendaks tähtede juurde. Et hüljata oma keha, oma minevik. Unustada oma olemasolu siin maailmas. Saada vabaks.
Ta oli kõrvale jäänud. Üksik osake, millel polnud kodu. Ringi hulkuv kass, kes üritas teha nägu, et tal on ükskõik. Sellest, et pole kedagi. Et peab alati ise hakkama saama. Süüa otsima. Lähedust otsima. Soojust otsima. Ta ei kuulunud kuskile. Tal ei olnud kohta, kuhu tagasi minna. Kõik olid ta välja visanud nagu elutu eseme. Kohelnud teda kui liigset ruumi ja hoolt vajavat rämpsu. Ta ei olnud piisavalt eriline, et õigustada oma olemasolu. Ta oli tavaline tänavakass, keda keegi ei tahtnud armastada. Armastada lõpuni. Kass, keda võis lüüa jalaga. Kelle peale võis karjuda. Mida sa teinud oled, miks sa oled selline. Miks sa oled nii kuri ja tige. Kas keegi ei armastada sind. Jah, vahel nad armastavad ja vahel mitte. Sellest ei piisa. Miks sa oled tänamatu ja laisk. Sest tänulikkust saab alati kurjalt ära kasutada. Miks sa ei hoolitse enda eest. Sest ma ei oska. Miks sa ei jookse igale möödaminejale järgi. Sest ma ei taha. Miks sa põlgad. Sest nemad põlgavad sisemuses palju rohkem, nemad lihtsalt ei näita välja. Miks sa oled vait. Sest ma vihkan tühist loba. Miks sa ei vaata otsa. Sest siis pääsed sa mu hingele liiga lähedale ja see annab sulle võimaluse haiget teha. Miks sa poed auto alla peitu. Sest siis äkki ei saa te mind kätte, et mind jälle piinama hakata.
Kust läheb piir. Mida saab veel andestada ja mida mitte. Ainult seda, mida sa ise oleksid võimeline tegema. Ainult seda.

Vihma sadas. Soe puhastav vesi uhas minema valu. Pinge vabanes temas nagu lepatriinu ja lendas minema. Järgi jäi ainult tema ja vabadus.
Päike jäi alati paistma. Läbi pilvede, läbi vihma, läbi vikerkaare. Alati oli kuskil päike. Alati tuli päike tagasi.
Ta jooksis läbi märja rohu. Hüppas vihma käes. Tundis, et ta elab. Et ta on õnnelik. Ta naeris. Ja nuttis. Nuttis endast välja valu, alanduse ja häbi. Mälestused, mis teda painasid. Vana elu jooksis vihmapiiskadena mööda tema keha alla ja sulas mulda. Järgi jäi vaid puhas valge leht.
Ta ei unustanud seda hetke kunagi. Sest alles siis sai ta sügavaimalt aru, et elab. Et elab ainult korra. Et see õnnelikkuse ja naudingu segu on kõige erilisem, mida ta on kogenud. See hetk muutis tema elu.
Kõik kadus. Vihmasadu lakkas. Järgi jäi vaikus. Ja siis hakkas kõik tagasi tulema. Ligi hiilisid mälestused. Olnud puudutused. Öeldud sõnad. Lubadused. Reetmised. Kõik tuli tagasi. Ja midagi ei saanud muuta. Ära kingi oma südant kellelegi. Sest teistele on see vaid mängukann. Mille otsas jonnides trampida. Mida vihahoos minema visata. Ja mida kurbuses tagasi võtta. Tema ei lugenud, sest ta ei pääsenud kellegi sisse. Kellelegi lähedale. Ta jäi alati teisele poole müüri.
Hetk, mis muutis ta elu, kinkis talle selguse. Näha, et alati oled vaid sina ise. Ainult üksi saad olla õnnelik. Ainult üksi saad olla kurb. Ainult üksi saad olla vaba. Ainult üksi on kindel, et sa ei kuku sügavikku, kust pole pääsu. Ainult üksi saad elada oma elu ainult iseendale.

Kui ta oli väike, siis ta mõtles mis tunne oleks kedagi armastada. Sama palju armastada, nagu raamatutes armastati. Olla armastatud. Teada, et armastus võidab alati kõik. Et armastus on kõigest tugevam. Et armastust ei murra miski. Et armastus elab lõpuni, et armastus on igavikuline. Ta kujutles kuidas see välja näeks. Ta uskus, et see ongi nii. Kunagi, tulevikus.
Kui ta esimest korda armastas, siis kõik oli õige. Ainult aeg oli vale. Ta sai teada mis tunne on panna armastusega aeg seisma. Mis tunne on näha kellegi teise silmis nii palju õnne, et see teeb lausa füüsiliselt haiget. Mis tunne on tahta jätta üks hetk kestma terveks igavikuks, et miski enam ei kaoks. Ja ta sai teada mis tunne on aeglaselt sellest kõigest ilma jääda. Näha, kuidas teine pool kaugeneb sinust iga hetkega. Suutmata midagi muuta. Olla jõuetu.
Tookord algas kõik unenäost. Ta nägi unes, et tema armastatu muutus kiviks. Kivistus. Ja miski ei muutnud seda enam. Ja kui palju ta ka poleks rääkinud, palunud, nutnud, see ei aidanud. Ta pani kivi oma riiulile seisma ja sinna ta jäigi. Muutumatult. Tihti mõtles ta kas see oli tema süü. Et poiss kivistus. Ei kuulnud teda enam. Ei kuulanud teda enam. Ei mõistnud teda. Kas oli ta midagi valesti teinud. Liiga kergekäeliselt suhtunud portselanist armastusse ja selle maha pillanud. Ja killud ei moodusta kunagi enam tervikut.
Aga ta sai sellest üle. Ta küll ei lakanud kunagi armastamast, aga see ei olnud enam endine. Ta suutis liikuda edasi. Ta suutis armastada uuesti.
Poisiga ei olnud enam algus sama hullutav nagu esimest korda armastades. Ta suutis olla reaalsem. Ka poiss oli reaalsem. Tähtsaks muutus turvatunne ja hoolitsus. Aga ta siiski ei lakanud poisi silmadest tähtede otsimist.
Poiss ei olnud varem armastanud. Ta oli olnud kiindunud, oli hoolinud, oli mänginud ja oli tohutult lõbutsenud. Tal oli olnud palju tüdrukuid. Tal oli olnud palju sõbrannasid. Aga ta ei olnud neist kedagi armastanud. Sest keegi neist ei olnud teda armastanud.
Tema arvates pidi inimene saama alati seda vastu, mis ta ise andis. Kui ta oli hea sõber, siis võis talle sõber olla. Kui ta armastas, siis võis teda armastada. Aga ei võinud teha midagi vastu saamata. Ta ei osanud midagi anda. Ja tal ei olnudki midagi anda. Ta oli piisavalt saanud haiget, tundnud kuidas inimesed ära kasutavad ja julmalt minema viskavad. Ta ei saanud lasta sellel uuesti juhtuda.
Kogu tema elu koosnes enda kaitsmisest. Et keegi ei saaks teada, et keegi ei pääseks ligi. Et keegi ei saaks haiget teha. Et keegi ei saaks rõõmu valmistada. Et keegi ei saaks aru.
Kui tundus, et kellelgi võiks olla väike võimaluski haiget teha, kadus ta ära. Hülgas selle inimese. Või tegi talle ise haiget. Või kaugenes temast. Ta ei sallinud lahtisi otsi. Ta ei sallinud südamesõprust. Ta ei sallinud üldse enda avamist. Enda tunnetest rääkimist. Mõtlemist. Talle meeldis hoida kõik lihtsana. Et ei oleks komplikatsioone. Lõbutseda, kuni veel on lõbus. Naerda, kuni on veel naljakas. Pidutseda, kuni pidu veel kestab. Talle ei meeldinud ärgata hommikul ja vaadata otsa tagajärgedele. Kuulata armetuid süüdistusi. Lasta enda kallal õiendada. Vaadata pealt kellegi nuttu. Talle ei meeldinud avatud tunded. Ta tahtis hoida ennast sellest võimalikult kaugele. Ja kuna ta ise ennast ei avanud, eeldas ta, et ka teised ei peaks ja tohiks seda teha.
Talle ei meeldinud sõna “armastus”. Ainult see sõna tähendas tema jaoks tuhandeid kohustusi ja vastutust. Tingimusi, mida tuli täita. Usaldust. Tähelepanu. Hoolimist.
Kui ta tüdrukuga tuttavaks sai, tundus talle, et nüüd ta muutub. Sest tüdruk oli teistsugune. Sest tüdruk hoolis. Talle läks korda. Ta oli olemas. Ja tal ei olnud kavaski haiget teha. Pikapeale poiss avanes. Hakkas usaldama. Hakkas hoolima. Hakkas armastama. Kuid aeg ja tähelepanematus kasvatasid neid vaikselt teineteisest mööda. Ja ühel hetkel teineteisele otsa vaadates oli nende vahel liiga palju valu. Poisi armastus mattus tolmu ja prahi alla. Valu tuli iga hetkega mitu korda rohkem juurde, kui ta jõudis minema pühkida. Raske oli näha aastatega kogunenud tõkete taha. Raske oli näha seal veel elu.
Tal oli kahju. Tal oli tõesti kahju, et kõik siiski nii läks. Et ta ei suutnud muutuda. Et ta haiget tegi. Aga see ei muutnud enam midagi. Ja elu pidi edasi minema. Ei saanud jääda vaevlema teatud hetke ühe mineviku tõotuse nimel. Poiss tahtis vabadust, tahtis pääseda sellest jõuetust ja ilmetust valust. Tahtis põgeneda. Rebida puruks nähtamatu ahel, mis neid veel sidus. Raputada kohustused oma õlgadelt maha ja visata minema. Kõndida ära.
Armastus on kummaline. Sest ühel hetkel viib ta sind taevasse tähtede keskele ja teisel hetkel matab sind sügavasse mulda.

Kunagi ta kartis ühiskonda. Seda suurt massi, mis kirjutab ette reeglid. Mis hindab ja annab väärtuse. Mis mõistab iga su teo kas hukka või õigeks. Millele loeb ainult see, mis kõigile parim on. Mitte üksikisikule.
Ta teadis, et ühiskond on paha. Et see süstib temasse halbu mõtteid. Seda, mis pärineb teistelt inimestelt, nõrkadelt inimestelt. Ja kui nõrkus muutus massiliseks, oligi kõik lubatud. Mis oli moes, seda pidid kõik tegema.
Nooremana oli raske hakata vastu. Suuta jääda tugevaks. Teada mis on õige. Tihti läks ta kaasa. Et proovida, et saada teada mis tunne see on. Teha valesid asju. Et kellelegi muljet avaldada. Et olla moekas. Et olla popp. Hiljem ta mõistis, et see ei vii teda edasi. Et talle ei meeldi neid asju teha lihtsalt poosi pärast. Et ta ei vaja seda. Sellest hetkest saati vihkas ta ühiskonda. Vihkas seda, mis peaks üksikisikuid toetama. Nende vabadust toetama. Kui paljud surid üksindusse. Kui paljud abitusse. Kui paljud on tõrjuti eemale. Kui paljud jäid märkamatuks. Ta vihkas seda hoolimatust. Et teeme näo justkui hooliksime aga tegelikult on see vaid farss. Näitemäng. Sisutühi naeratus.
Esiti hämmastas teda kahepalgelisus. Sisemiselt on kõik halvasti, aga teeskleme, et on hästi. Väliselt ilusad perekonnad olid tegelikult seest mädanenud. Inimesed rääkisid, kuidas sa talle meeldid ja pärast seljataga midagi muud. Või rääkisid kuidas nad sind vihkavad ja teiste ees midagi muud. Et teiste silmis mitte kaotada lugupidamist. Ta ei mõistnud võimu, mille nimel inimesed tegid kõike. Ta ei mõistnud seda, sest ta ise ei hoolinud sellest.
Järgmisena tuli surve. Sa pead olema meie moodi, et saaksid eksisteerida meie ühiskonnas. Sa pead huvituma riietest, meikimisest, tühjast lobast. Sa pead olema kellegagi koos. Sa pead olema olnud juba mitme inimesega koos. Mida pikem nimekiri, seda uhkem. See tõstab sinu väärtust. See teeb su kogenumaks, arukamaks, ilusamaks. Sa pead olema edasipüüdlik. Tahtma leida võimalikult suure palgaga töökohta. Sa pead olema valmis töötama ööd ja päevad läbi, et karjääri teha. Sul peab olema väga hea haridus. Sa pead olema suhtlemisaldis, sõbralik iga inimesega. Kui see sind edasi viib. Selle nimel pead sa lausa nahast välja pugema. Sa pead mängima, mängima, mängima. Tegema igal hetkel suud lahti, et näidata, et sul on mõtteid. Kasvõi tühje mõtteid. Sul peavad olema sõbrad. Sellised, kes sobiksid ühiskonnale. Toredad, korralikud, kenad inimesed. Igavad, aga kenad. Abivalmid. Enesest heal arvamusel. Edasipüüdlikud. Oma elude ja sinna kuuluvate pisiasjade ümber tiirlevad inimesed. Kes oskavad kõige paremini hinnata sind ja sinu elatavat elu. Sinu suhteid. Sinu teisi sõpru. Sinu saavutusi. Kui sa pingele vastu ei pea, kukud välja. Sõpruskonnast. Perekonnast. Ühiskonnast.
Nad olid alati kohal. Nagu raisakullid. Ütlesid mida sa tohid teha ja mida mitte. Vaatasid sulle otsa ja mõistsid sind hukka igal sammul. Igal elatud hetkel. Kõik oli valesti. Kunagi ei olnud miski õige. Kõik sinu valikud olid valed. Kõik sinu teod olid valed. Kõik sinu tunded olid valed.
Algul ta uskus neid. Kuulas kõike, mida nad ütlesid. Mida nad arvasid. Et ta oleks pidanud hoopis nii tegema. Hoopis selline olema. Hoopis nii mõtlema. Ja kõige rohkem poleks ta tohtinud armastada. Sest see oli vale, see oli paha. Küll oli nende arvates poiss rumal, küll oli ta ennast täis. Ülbe. Hoolimatu. Egoist. Pidev surve väänas ta mõtlemist nagu märga kaltsu. Miks ometi oled temaga koos. Kas sa ei näe, kas sa ei kuule. Vaata meid. Ole nagu meie. Õpi meie pealt. Ära tee ise otsuseid, sest need on valed. Las meie korraldame kõik. Käitu nagu meie. Mõista hukka nagu meie. Sest meie teame, meil on kogemusi. Meie oleme targad ja ilusad. Meie teame kuidas saada parim. Kas ka seda kuidas anda parim?
Kas elu ja Elu saab võrrelda? Kas valu ja Valu saab võrrelda? Kas armastust ja Armastust saab võrrelda? Kas teie teate mis tunne on armastada kedagi nii palju, et muud ei olegi vaja. Ei vastuarmastust, ei lootusi ega ootusi, vaid lihtsalt vaikivat olemasolu. Tuleb see mis tuleb. Kui tuleb valu, siis on nii. Ja kui tuleb õnn, siis on nii. Ja kui tuleb vastuarmastus, siis on nii. Mitte mängida inimesega, et võita tema südant. Et hoida teda enda küljes. Et panna kõik toimima, et panna suhe toimima. Mis on suhe armastuse kõrval? Tühi sõna, mida seovad teatud tegevused, pisiasjad. Käime koos poes. Vaatame koos telekat. Meil on nii ilus suhe, järelikult on meil nii ilus armastus. Miks siis legendid armastusest ei sisalda seda pähemääritavat ilusat suhet. Miks kirjutatakse raamatuid ja luulekogusid millestki muust. Miks on elueesmärk nii paigast ära, et hinnatakse aja mööda saatmist, mitte selle nautimist. Mitte tundmist, et elad, hingad. Pealaest jalatallani tunned, et päike särab taevas, nii et isegi kõrvetab sisikonda. Või et lund sajab igal pool, ka sinu elu varemetel. Tunda kuidas vihm puhastab ja kingib uue elu. Tunda, kuidas kellegi pilk, mis sinul hetkeks peatub, ongi tänase päeva mõte. Allikas, millest ammutada jõudu ka homme. Ja ülehomme. Ja kõik järgnevad päevad. See üksainus pilk võib olla väärt kogu elu. Kanda endas kõiki ütlemata sõnu.
Tüdrukul oli ainult üks elu mõte. Ainult üks inimene, kes tähendas kõike. Kelle nimel ta võis teha kõike. Kelle jaoks olla kõik. Ta ei osanud teisiti. See oli tema elu, tema valik. Ta tahtis elada oma elu talle.
Nad ei lubanud. Nad ei lasknud. Nad olid tugevamad kui tema. Nende surve oli tugevam. Nende mõjutusvahendid karmimad. Nende teadmised suuremad. Nemad tegid valiku.

Poiss ajas teda naerma. Oma süütusega. Oma rõõmsameelsusega. Oma vahelejäämistega.
Tüdruk sai alati aru, mil poiss midagi varjab. Mil ta millegi välja tulemist kardab. Mil ta ei ole päris aus. Mil ta valetab. Mil ta vahele jääb. Talle meeldis vaadata poisi kimbatust ja kujutada ette kuidas too ennast tunneb. Talle meeldis lasta poisil piinelda tema enda valede käes. Ja teda ajas naerma kui kerge oli poissi lõksu püüda.
Poisil oli alati üks omadus, mis teda päästis. Ta uskus ise kõiki oma sõnu. Ta võis rääkida öö päevaks ja ise seda uskuma jääda. Ta arvas, et vale muutub tõeks, kui seda piisavalt osavalt ette kanda. Et see justkui muudab ka minevikku. Ta jäi alati ise esimesena uskuma oma juttu. Ja kui talle ära tõestati, et kõik siiski ei olnud nii nagu tema kirjeldas, siis hakkas ta mossitama ja teatas, et küll tema juba teab kuidas kõik oli. Tema teadis mis talle kasulikum oli. Mis tüdrukule haiget ei teinud. Tema sõnad pidid ainult seda kirjeldama.
Hea südamega inimene. Kes ei taha teistele haiget teha. Veel vähem sellega vahele jääda. Ausus oli poisi jaoks midagi liiga filosoofilist. Tähtsusetut. Mida andis ausus heaks eluks? Mis hüvesid pakkus tõde? Ei ühtegi. Ja oma südametunnistuse võis ka niisama vaikima sundida. Enda rahulolu väärtusega. Rumal on see, kes elab teistele. Kes annab andeks. Kes ei võta igast võimalusest ja hetkest viimast. Poiss ei tahtnud rumal olla. Ja ta ei olnudki. Elu jooksul oli ta ära õppinud vähemalt ühe asja – kuidas mängida. Kuidas mängida head mängu. Aga ta ei olnud ära õppinud seda, kuidas mitte vahele jääda.

Ta arvas, et tema on süüdi. Et kõik mis sa teed, tuleb sulle endale tagasi. Ta tundis ennast süüdi. Et minevikku samapalju hoidis kui tulevikku. Et kõiki omamoodi armastas.
Ta arvas, et iga elu, mis sul siin maailmas pooleli või lõpetamata jääb, läheb kuskil mujal reaalsuses edasi. Et üks armastus, mis siin otsa saab, jätkub kuskil tähtede juures. Ja kuskil on tal selle inimesega tulevik. Kodu, lapsed, lapselapsed. Ühine minevik ja tulevik. Ja vahel ta tundis, et kõndis nende reaalsuste vahel ringi nagu ingel. Et suutis elada nii siin kui seal. Et suutis tunda ikka täpselt sama. Mis ta seal oleks tundnud. Ja mis ta siin tundis. Seepärast oligi kõik segunenud. Ja seepärast tundis ta ennast süüdi. Et ühtmoodi armastas ühte. Ja teistmoodi teist. Ja need ei seganud teineteise olemasolu. Aga ta tundis, et teiste jaoks ei ole see õige. See ei ole aktsepteeritav. Mõistetav. Ühiskond ei saa aru. Ja ühiskond kujundab reeglid. Mille järgi tuleb elada ja õigesti elada. Ühiskonna järgi elas ta valesti. Tundis valesti.
Ta arvas, et seepärast läkski kõik nii. Et ta kunagi ei suutnud lakata armastamast.

Valu hiilis vaikselt ja salakavalalt ligi nagu haigus. Mis ühel hetkel muutus krooniliseks. Algul tundus loomulik, et vahel on valus. Mingi hetk aga muutus mõistetamatuks miks on valus. Miks miski lämmatab. Ja mis see miski on. Ta ei suutnud mõista mis toimub. Arvas, et see on tema enda probleem, et asi on ainult temas. Ta üritas sellest üle olla, aga valu õgis ta sisemust nagu vähk. Üsna ruttu jõudsid kätte hetked, kui ta tundis, et on ise üleni valu. Üks suur ja soolane valumeri. Kus valitseb ainult tühjus. Ja see valu ei olnud põhjustatud pisiasjadest, see valu ei kadunud enam ära. Ta elas koos tüdrukuga. Tema sees. Nagu parasiit. Toitus tema muredest. Muutis rõõmu läbikukkumiseks. Peegeldas elu läbi moonutatud klaasi, kus miski ei paistnud enam hea. Ilu muutus jõledaks irvituseks, rõõm muutus teeseldud naeruks, õnn muutus väsinud vajaduseks eemale pääseda. Miski ei olnud enam endine.
Ta ei teadnud mis selle põhjustanud oli. Kas pidevad läbikukkumised midagi muuta, pidevad alandused tingitud tahtmisest olla tähtsam ja vajalikum, tõde kandvad sõnad, mis maeti enne nende välja ütlemist. Pidevad soovid ja lootused, mis kunagi ei täitunud.
Tema elu hakkas kokku kukkuma kohtadest, kus ta seda oodatagi poleks uskunud. Ta teadis, et peaks põgenema, aga ei jaksanud. Tal ei olnud enam jõudu midagi muuta. Sest tema oskused olid muutunud tühisteks. Tal ei olnud enam tahtmist midagi muuta, sest siis oleks ta väliselt veel rohkem üksi jäänud. Ja sisemuselt oli ta alati üksildane olnud.
Ühel hetkel pidi ta tunnistama, et elab ühes toas valuga. Ja valu oli see, mis domineeris. Kõik asjad muutusid tema jaoks mõttetuks, sest need olid valuga üle ujutatud. Kõik tegemised muutusid ebavajalikuks, sest need oleks lõpuks ikka ainult valu põhjustanud. Teda ei huvitanud enam mittemiski. Ta ei hoolinud enam mittemillestki. Ja ühest küljest talle isegi meeldis see, piiramatu vabadus tunda ainult oma valu. Sest muu ei mahtunud temasse ära. See vabastas ta muretsemisest ja dramatiseerimisest. Tühjadest juttudest, mida keegi nagunii ei kuula.
Ta tundis, et on lõksus. Ühte väikesesse karpi aetud hirmunud loom. Ta tundis, et tal ei ole enam tiibu, et ta ei oska enam lennata. Et ta ei saa sellest karbist enam kunagi minema.
Kõik piiras teda. Asjad, mida polnud vaja olnud, sõnad mida polnud öelda vaja olnud. Inimesed, kes teda ümbritsesid. Kõik ajas teda närvi, kõik viis teda endast välja. Ta tundis, et ainult kaugenes maailmast. Selle värvidest, selle olemusest. Miski ei sidunud teda enam kellegagi peale valu. Pisarate, hoolimatuse, magamatuse. Kompott, millega pidi ta igal päeval toime tulema. Hommik oli talle kõige hullem aeg. Sest siis ta ärkas ja sai aru, et ta on ikka veel siin, ikka veel elus. Habras hetk, mis lahutas und ja reaalsust, lõigati ühe hetkega läbi ja kõik tuli tagasi. Kogu valu, mis öösel hajunud oli. Ainus asi, mis ta teha tahtis, oli magada. Magada minema see mõttetuse tunne. Magada lootuses enam mitte üles ärgata. Või siis ärgata mõne uue tundega. Tal ei läinud see korda.
Poiss ei saanud aru mis juhtunud on. Miks tüdruk ainult nuttis ja raevutses. Miks ta ärritus iga asja peale. Miks kõik ajas teda endast välja. Ta ei osanud midagi muuta. Midagi parandada. Haavad olid olemas, ta ei osanud neid ravida. Oskas ainult eemale hoida. Et mitte endale rohkem haiget teha. Et mitte olla ees. Et mitte pidevalt süüdi olla. Et mitte uppuda sinna valumerre, mida tüdruk endaga igal sammul kaasas kandis.
Algul arvas ta, et tüdruk teeb nalja, mängib temaga, mõtleb asju välja, et huvitavam oleks. Mõtleb asju välja, et ennast tähtsamana tunda. Et tähelepanu saada. Ühel hetkel sai ta aru, et tüdruk ongi selline. Ta üritas tüdrukut lohutada. Talle olemas olla. Teda toetada. Aga tema jõud sai otsa. Ta vajus ja vajus. Teda ajas närvi, et ta peab seda kaasa tegema. Elama pidevas piinas. Ainuüksi tüdruku olemasolu hakkas teda närvi ajama. Tema sõnad. Tema mõtted. Tema olemus. Tema pidev kurbus. Tema aina kasvav võimetus. See sidus poissi nagu nähtamatu ahel. Käskis tal olla pidevalt heategija. Mõista. Aga ta ei saanud aru. Miks kannatada. Miks seda kõike läbi teha.
Ta hakkas kahtlema. Nende suhte mõttekuses. Nende armastuses. Ei teadnud enam mida ta tahab. Teadis ainult et seda ta küll ei taha. Ta tahtis olla vaba ja nautida. Samamoodi nagu tüdruk tahtis olla vaba ja lennata. Aga nad kumbki ei tahtnud lahti lasta. Sellest sidemest, mis neid ühendas. Sellest lubadusest, mis oli antud. Nad ei osanud saada teineteisest vabaks. Kuid ratas oli veerema lükatud.
Tulid pidevad lahkuminekud ja leppimised. Pisarad. Tõotused. Armuhetked. Õnn ja õnnetus vaheldus hetkedega. Nad elasid pidevas teadmatuses millal jälle. Millal kõik korduma hakkab. Mil vahetab öö päeva välja. Millal tuleb uuesti valu. Millal võidab kirg ja igatsus takistused. Millal vihm vabastab uuesti nende suletud ja lämmatatud meeled. Mil puhub tuul minema kõik halva ja jätab järele karge puhtuse, vaikuse. Üksikud hetked, mis väärisid olemasolu. Mis kinkisid elule mõtte. Mille nimel nad elasid.

Kõik oli kinni neis kolmes sõnas. Mina Armastan Sind. Nende mõttes. Nende igavikulisuses. Justkui lubadus. Olla ja hoolida. Alati toetada. Alati usaldada. Alati olla õnnelik. Just selle ühe inimesega. Tüdruku jaoks oli see lubadus.
Esimene kord, kui ta suutis neid sõnu öelda, kartis ta sellega kaasnevat vastutust. Muret ja pidevat valmisolekut. Hirmu kaotuse ees. Kartis enda nõrkust. Enda rumalusi. Mina armastan sind igavesti, alati, elu lõpuni. Ma ei hooli kunagi kellestki nii palju nagu sinust. Ma ei peta sind kunagi, sa oled selleks liiga eriline. Ma üritan sind mitte õnnetuks teha, vaid alati sulle rõõmu valmistada. Jagada sinuga oma elu. Oma tegemisi. Teha sinuga koos läbi kõik ettetulevad raskused. Nautida koos sinuga kõiki häid asju. Olla sinu elu armastus ja pidada sind enda elu armastuseks. Surra sinu eest. Surra sinu pärast. Need ei olnud ainult sõnad. Neis oli tüdruku süda. Nendes sõnades väljendusid tema teod. Sõnad olid vaid kaasaskäiv kingitus.
Poisi jaoks olid need vaid sõnad. Ta uskus neisse, kui neid ütles. Ta mõtles neid tõsiselt samal hetkel, kui neid ütles. Kuid ta unustas need. Sõnad omasid talle sama palju tähendust kui tühi kõht. Söön kõhu täis ja siis unustan, et varsti jälle süüa tahan. Ta nautis igat hetke sellisena nagu ta oli. Ja siis läks edasi, et nautida järgnevaid hetki. Et uskuda järgnevaid enda öeldud sõnu. Sest tunded vahelduvad nagu tuul. Ühel hetkel on karm põhjatuul ja teisel hetkel soe ja mahe lõunatuul. Ja kolmandal hetkel tuult ei ole. Kui ta ütles, et armastab, siis ta armastas täielikult. Kui ta oli väljas ja pidutses, siis nautis seda täielikult. Kui ta vaimustus kellestki teisest, siis täielikult. Need kaks ei eksisteerinud käsikäes, vaid vahelduvalt. Kui oli üks, siis olid asjad ühtemoodi, kui oli teine, siis tundis ta ennast teisiti. Siis ei olnud ta võimeline mõtlema, et armastab kedagi. Et üldse kuskil on keegi. Seda tundis ta vaid koosveedetud hetkedel.

Ta mäletas jalgpallipäevi. Ta käis poisiga väljakul kaasas ja päevitas seal samal ajal kui poiss mängis. Pärast läksid nad koos ära. Ostsid poest midagi head kaasa, laenutasid video ja läksid poisi juurde. Mõnulesid seal õhtuti. Mõnel päeval maadlesid. Mõnel päeval olid väsinud. Mõnel päeval naersid. Mõnel päeval vaidlesid. Mõnel päeval ei rääkinud eriti üldse, vaid tegelesid muude asjadega.
Ta mäletas ka jalgpalliõhtuid. Kui telekast tuli jalgpall või kui mõni mäng lausa kohapeal toimus. Ja nagu kombekad fännid istusid nemadki staadioni ääres ja elasid kaasa. Mängu lõppedes jalutasid käest kinni hoides kodu poole.
Ta mäletas romantilisi nädalavahetusi. Punaste rooside ja paljude küünaldega. Ta mäletas nende õhtute lõhna. Nende õhtute nägu. Nende õhtute muusikat. See mälestus oli kuumal nahal sulava jää maitsega.
Mäletas nende suve. Kamina ees vaikselt istudes. Ta suutis männilõhna endale siiani meelde tuletada ja tunda, nagu oleks nad ikka veel seal. Üksainus küünal tasaselt võbelemas. Ja järv akna taga kohisemas. Ja männid mühisemas. Ja poiss tema kõrval. See mälestus oli shokolaadi maitsega.
Mäletas nende ühiseid poeskäike. Ekseldes mööda suuri kaubanduskeskuseid, et aega surnuks lüüa. Et aega koos surnuks lüüa. Praegu, mõtles tüdruk, mida oleks ta andnud, et saada seda aega tagasi. Et sellega midagi paremat teha. Mitte ära raisata. Poisi seltsis. Vaid ära nautida. Poisi seltsis. See mälestus oli supermarketist ostetud pehme valge jäätise maitsega.
Mäletas nende söömaskäimiseid. Mis võõrastes kohtades tihti tragöödiaga lõppesid. Sest miski ei olnud piisavalt hea. Piisavalt täiuslik. Ja see oli naljakas. Vähesed inimesed suudavad sattuda sellistesse olukordadesse. Pidevalt. Neile tegi see nalja.
Mäletas poisi sünnipäeva. Kus iha paariks hetkeks murdis kõik. Piirid ja takistused. Reaalsuse. See mälestus oli jääkülma shampuse maitsega.
Mäletas seismiseid vanalinna vaateplatvormil. Külm tuul näkku puhumas. Aga vaade – midagi võrratuimat. Kirikutornid, majade katused, meri, sadam ja öö. Väiksed vilkuvad tulukesed igalpool. See mälestus oli soolase ja niiske mere maitsega.
Mäletas shaslõki maitset jaanipäeval. Mäletas telkimist jõe kaldal. Mäletas tivoli vilkuvaid tulesid. Mäletas punaste ja hiljem valgete rooside magusat lõhna. Mäletas käest kinni hoidmise kindlust. Mäletas õrna värinat, mis läbis teda suudeldes. Mäletas kallistusi, mis lubasid igavesti kalliks pidada. Mäletas kõike.

“Kas sa tead mis tunne on valu? üks valu on närvesööv hirm, aga üks valu on sisemust õgiv kurbus ja raev suutmatuse pärast seda muuta. ma ei saa muuta su tundeid, ma ei saa panna sind rohkem hoolima.”
“kallis palun võta asja rahulikult, sest ma olen endas väga kindel, esiteks ma ei peta sind kunagi ja teiseks MA ARMASTAN SIND VÄGA. ma olen sind armastanud koguaeg, isegi siis kui meil on olnud kõige suuremad tülid, nii et ma armastan sind jätkuvalt kogu südamest ning ootan pidevalt sinuga kokku saamist.”

Algul tundus poisi armukadedus olevat ähvardav. Karistav ja kuri. Tüdruk kartis seda. Kartis olla süüdi. Teha valesid asju. Pärast suuri tülisid ja skandaale hakkas ta ennast muutma. Et ei suhtleks nii palju meessoost inimestega. Et ei jätaks poissi üksi. Et poiss alati teaks kus ja kellega ta on. Et poiss võiks tema peale loota.
Algul oli see raske. Leppida pideva usaldamatuse ja kontrolliga. Ta oli harjunud olema vaba. Elama enda tehtud reeglite järgi. Olema truu iseendale ja oma põhimõtetele.
Esimene suurem alandus oli põhiliseks muutjaks. Kui poiss tuli armukadeduse pärast ähvardama, et jätab tüdruku. Ta tundis tol hetkel, et kui see juhtuks, siis variseks kogu tema maailm kokku. Et ta ei suudaks seda välja kannatada. Ta palus poissi põlvili, et too jääks. Oleks temaga. Poiss ei andnud järgi. Tüdruk oli siiski rääkinud ju teiste noormeestega. Polnud temast välja teinud. See oli piisav põhjus. Poiss hakkas ära minema. Tüdruk haaras talt ümbert kinni kui takjas. Ei lasknud teda minema. Lohises mööda põrandat poisile järgi. Nuttis. Palus. Anus. Poiss viis ta voodisse ja vaatas talle otsa.
“sa teeskled.”
Need olid tema sõnad tüdrukule. Tüdruk ei pingutanud piisavalt, et teda kinni hoida.
Tüdruk tundis, et ta sureb valu kätte. Alanduse kätte. Ta armastas. Palus andeks. Palus, et poiss jääks. Ja poiss arvas, et ta teeskleb.
Ta ei tundnud enam midagi. Külm tuul puhus temast läbi kui õhust. Ta oli võimetu mõistma. Sellist eemale tõukamist. Sellist kahtlemist. Ta tahtis saada eemale. Et keegi oleks ta rebinud lahti olevast hetkest ja ära viinud. Võtnud kaasa nagu nuku ja öelnud, et siin pole sinu koht. Ta ei osanud seda näidendit edasi mängida. Ta ei osanud midagi öelda, midagi tunda. Tundus, et see ongi lõpp. Aga ei olnud. Sest ta ikka veel elas. Hingas. Istus. Ja pisarad jooksid.
Nad jätsid ta pärast seda stseeni üksi. Nemad, tema sõbrad, tuttavad. Kõik, kes seda pealt nägid. Ja sellel hetkel sai ta aru, et tal ei ole mittekedagi. Et ta on siin maailmas täiesti üksi. Ja keegi ei hooli. Ja kedagi ei huvita. Ja keegi ei taha teada. Kõik tahavad, et sa oleksid alati korras. Kui ei ole, siis mine kogu ennast ja saa korda. Ta istus üksinda vannitoas. Aastavahetusel. Ja kell lõi kaksteist ja rõdul tehti shampuseid lahti. Hüüti head uut aastat! Kallistati üksteist.
Ta istus ja mõtles ainult ühe asja peale. Miks ei hoita vannitoas nugasid.

Ta teadis täpselt mis hetkel poisi lõplikult kaotas. Mis hetkel kõik nende vahel hävis. Ta oli seda oma peas sadu kordi uuesti korranud ja kahetsenud. Kuid see ei muutnud enam midagi.
Nad olid rannas. Mereääres. Oli ilus päikeseline ilm. Oli kevad. Nad kõndisid paljajalu liival. Istusid pingile. Ja siis see tuli.
Nad olid tol hetkel kõige lähedasemad. Miski poleks saanud seda liitu lõhkuda. Kui see miski poleks tulnud seestpoolt. Tüdruk tundis laiska rahulolu. Tal oli kõik. Mida võis ta veel tahta. Ta oli nagu paks täissöönud kass, kellel on kõigest ükskõik. Sest hetk on õnnestunud. Seepärast ta ei mõtle. Ta ei hooli. Ta näeb ainult täiuslikkust. Ta mõtles, et ühel hetkel hakkab see kõik teda tüütama. Armuavaldused, romantika, lähedus. Ühel hetkel ei viitsi ta enam seda kannata. Praegu küll oli veel kõik korras, aga ta arvas, et mingi hetk enam ei ole. Aga ta ei tahtnud kaotada. Tal oli nii palju ja ta oli täiesti kindel, et ei jää sellest ühelgi juhul ilma. Ta oli tol hetkel nii ennast täis, et istus justkui ümmarguse mulli sees, kuhu miski ligi ei pääsenud.
“mis sa arvad, kas me võiksime mingi aeg käia ka teiste inimestega läbi, et vaheldust saada? Pärast võiksime uuesti koos olla, aga vahepeal vaadata lahtiste silmadega ka teisi... ega sa ometi ei arva, et võiksid jääda ainukeseks poisiks mu elus? Sa võid seda küll olla, aga siis ma arvatavasti petaksin sind vahepeal. Seepärast oleks kõige lihtsam, kui me mingi aeg lepiksime kokku, et lähme lahku, siis petaksime ära ja siis lepiksime ära. Mis sa arvad?”
hetk peatus. Kõik jäi sekundiks seisma. Poisi nägu, see jäi talle igaveseks meelde. Poisi silmad. Tema valu. Tema uskumatus. Tema valu...
poisil oli tunne, nagu oleks keegi tema südame pooleks lõiganud. Aga mitte väljast, vaid seestpoolt. Sealt, kust seda oodatagi poleks uskunud. Täielik üllatus. Surmatud parima sõbra läbi. Surmatud armastatu läbi. Kes torkas noa talle südamesse. Magusaimal armuhetkel. Pärast kõiki neid sekundeid, minuteid, tunde ja kuid, mil armastus aina kasvas. Mil kõik aina tõelisemaks muutus. Pärast seda tuli välja, et tüdruk reetis kõik. Mille nimel? Ühe piisa naudingukarikast? Paari kiusatuse?
Poisi näol oli uskumatus, arusaamatus. Miks tegi ta mulle nii? Miks mõrvas ta meie armastuse? Mis oli tal puudu? Ma andsin talle kõik. Andsin talle kõik, mis mul oli. Kinkisin oma usalduse. Avasin oma südame. Armastasin teda. Hoidsin teda. Elasin talle.
Meri oli pärast seda teist värvi. Kuigi süda lakkas tuksumast, elas keha edasi. Kuigi tüdruk sai aru, mis ta oli teinud, ei muutnud see midagi. Kõik oli hävitatud. Liival vedelesid vaid kristallkillud.
Pärast seda poiss muutus. Hakkas käima väljas. Tegi näo, et ta ei hooli. Ta oli pooleks murtud ja ta ei tahtnud vaadata sinna poole, kust valu tuli. Tahtis vältida kõike, mis sellega seotud oli. Kuidas tahtis ta sel hetkel kaduda. Unustada. Ta hakkas põgenema. Kohtadesse, kus miski ei meenutanud neid sõnu. Inimeste juurde, kes elasid ja nautisid. Kes ei mõelnud. Kes ei soovinud kasutada sõnu unelmate ehitamiseks. Ja nende kokkukukutamiseks.
Ta ehitas endale uue elu. Ja kuigi tüdruk oli veel seal, ei olnud see sama. Nende vahele ei tekkinud kunagi seda lähedust, mis oli õhku lastud.
Tüdruk teadis väga täpselt mis tunne on kedagi tappa.

Pärast esimest andeks andmist oli kõik muutunud. Kõik oli rikutud ja midagi ei olnud enam võimalik tagasi saada. Kuidas nad ka üritasid. Miski ei saanud enam endiseks.
Kergelt hakkasid järgnema uued andestamised. Üks asi viis teiseni ja kõik moodustas aina tuttavamaid ringe. Millest ei olnud võimalik lahti rabeleda. Mis hoidis iga korraga neid aina tugevamalt oma haardes.
Tüdruk teadis juba, et poiss ongi selline. Et ta ei taha halba, aga teeb seda kõigest hoolimata. Sest ta oskab ainult lõbutseda ja elada. Ta ei oska mõelda kellegi teise peale ega piinelda. Ta lihtsalt ei olnud loodud selleks. Ja ometi ta armastas. Kui palju armastas ta just seda tüdrukut, sest tema oli teistsugune. Ta hoolis temast. Hoolimata valust hoolis ta temast. Rohkem kui keegi varem temast hoolinud oli. Ja ta ei kadunud ära. Ja ta ei vedanud alt. Ta oli kõige kallim vara, mis poisil oli. Kuid ta ei suutnud muudmoodi, kui teha talle haiget.
Aina rohkem pidusid, aina rohkem teisi tüdrukuid. Aina rohkem kahtluseid ja valesid. Aina rohkem põgenemisi.
Kui palju tüdruk nuttis. Kui palju poiss kahetses. Miski ei muutunud. Ajapikku hakkas tüdruk välja pressima, ähvardama. Ta tahtis ka tagasi teha, aga ei suutnud. Ta poleks kunagi suutnud poisile haiget teha. Aga poiss hakkas karjuma, sõimama. Tekkis samasugune ring nagu sõltuvushaiguste puhul. Naine ootab aega, mil mees jooma hakkab. Et saaks ennast välja elada. Ja kuidas ta vihkab meest, et too joob. Ja kuidas ta ikka ja jälle tema eest hoolitseb sellel ajal. Ja kuidas ta seda kõigi teiste eest varjab. Kuidas ta andeks annab. Kuidas mees kaineks saades vabandust palub. Korduv skeem, millest ei suuda kumbki välja rabeleda. Samamoodi ka nemad. Kuni keegi teine murdis ringi sisse.

“mis sa arvad, mis meist saab...?”
“ma arvan, et eks aeg näitab. Aga ma tahan alati sind hoida ja kõigekallimaks pidada. Ja ma ei taha kunagi sinust üle saada.”
“aga mina tean, et ma ei saa kunagi sinust üle. See on minu tõde.”
Tüdruk näitas talle, mis tähendab sügis. Viis ta jalutama järve äärde. Nad kõndisid tunde maha kollastel lehtedel. Ja pimeduses. Ja tuules. Ta näitas talle, mis tähendab talv. Loopis teda lumega. Soojendas teda külmas. Suudles teda pakases. Püherdas temaga lumes nagu väikene laps. Õpetas teda tundma.
Poiss näitas talle, mis tähendab armastada merd. Hoolimata aastaajast. Mis tähendab vaadata laevu ja igatseda. Millegi tundmatu ja salajase järgi. Millegi ohtliku järgi. Ta näitas talle, mis tähendab ilu. Kaunis vaade kaugustesse, lõpmatus. Otsatus. Poiss õpetas tema naerma. Lõõpima ja kergelt võtma. Sest miski ei muuda midagi. Sest kõik on selline, nagu ta koguaeg olnud on. Poiss õpetas ta elama.

Sügis oli tüdruku jaoks alati eriline olnud. Sügisel oli tema arust juures armastuse lõhn. Millegi erilise, kättesaamatu, kuid siiski tajutava õnne maik. Õhtupimeduses välja minnes tundis ta seda kõigi oma meeltega. Vihmal, udul ja pimedusel oli juures millegi magusa maitse. Kollased, pruunid ja punased lehed puudel süvendasid tunnet veelgi. Andsid jõudu uuteks algusteks. Uuteks lõppudeks. Ta peaaegu tundis möödunud suudluseid oma suul, kätt, mis hoidis tema käest kinni. Peaaegu tundis kedagi enda kõrval kõndimas. Kedagi enda kõrval rääkimas ja naermas. Sügis muutis aja abstraktsuseks. Kandis minema vahepealsed tunnid ja päevad ning viis ta tagasi ära elatud hetkedesse. Sügis moonutas reaalsust.
Samamoodi ka pimedus. Kuidas jumaldas ta ööd. Aega, mil kõik mõtted muutusid peaaegu käega katsutavateks, kui kõik mõtted leidsid endale õige väljundi. Mil kõik valu ja meeletus koondus üheks, ainsaks õigeks hetkeks. Mil kõik tundus omamoodi lihtne ja põhjuseid mittevajav. Mil kõik tundus andestav. Öösiti suurenes ja dramatiseerus kõik tema ümber. Iha sai endale suurema õiguse eksisteerimiseks ning armastus suurema jõu selle eest võitlemiseks. Sellele järgi andmiseks. Öösiti muutusid inimesed tema ümber. Kas just siiramaks, aga hetke kohta ausamaks. Öösel andsid kõik kergemini järgi. Uskusid oma hetkeemotsioone. Oma sisult tühje sõnu. Öösiti tundus kõik võimalik. Kui oleks olnud võimalik, ei oleks ta ühelgi ööl maganud. Vaid olnud üleval ja imetlenud. Suurt ja ümmargust kuud või lihtsalt tumedat lõpmatust. Jaganud seda tunnet kellegagi, kes mõistaks. Läinud kaasa pimeduse hullutava ja meeletu toore jõuga. Lasknud lahti kõigest siduvast. Lennanud.
Poiss oli alati suve armastanud. Suve otsinud. Teadmisega, et suved saavad alati läbi, olid need temale veelgi ihaldusväärsemad olnud. Sest suvi kandis endas vabadust ja naudingut. Ilu. Lõbu. Mis veel muudaks elu elamisväärseks, kui mitte ilu. Muretus. Kergus. Iga lähenev hetk, mis kuulutas sügise tulekut, mattis teda. Ta ei sallinud pimedust ja rõskust. Ta ei sallinud suve kadumist ja murede saabumist. Reaalsuse saabumist. Ta oleks alatiseks tahtnud jääda mereranda ilusaid tüdrukuid imetlema. Sõpradega pidutsema. Et ei peaks mõtlema millelegi muule, millelelgi sama raskele, nagu sügis ja talv. Talle ei meeldinud sellised mõtted. Pimedus tegi ta uimaseks. Tekitas und ja roidumust. Jõuetust. Siis tahtis ta pugeda teki alla, vaadata telekat ja kuulata muusikat. Magada. Olla üksi. Peita ennast inimeste eest. Saada rutem sellest lahti, sellega ühele poole. Sest pimedus oli raske. Vajus ta peale kui muda. Täis küsimusi ja etteheiteid. Täis varje. Ta ei sallinud neid. Ta elas tulevikule.

Esimesed kahtlused tulid tegelikult kiiresti. Ta üritas neid enda juurest minema ajada, sest ei suutnud uskuda nende olemasolusse. Peitis ennast aina kaugemale, et mitte näha. Mida edasi läks aeg, seda rohkem tuli kinnitusi. Seda rohkem tuli jutte. Seda rohkem tuli uskumatust.
Neil oli ju kõik siiski korras. Nad said kokku, nad armastasid. Poiss vaatas ikka teda samasuguse siira ja ausa näoga, ütles talle et kõik muu on vale, väljamõeldis. Ta uskus poissi, sest tahtis teda uskuda. Ta ei oleks suutnud omaks võtta, et kõik on jälle tema enda väljamõeldis, kujutlus, illusioon. Et poiss ei armasta. Et poiss mängib. Ta ei tahtnud lahti lasta enda egoismist. Kujutleda, et on kõik see aeg olnud rumal ja petetud.
“Kuidas sa võid minus kahelda, ma ju armastan sind”
“ma ei kahtlegi, aga kõik räägivad.”
Kas kõigi ütlemised on tähtsamad, kui minu omad? Kas ma pean järeldama, et sa ei usalda mind?
Inimestel on igav, nad mõtlevad jutte välja, sest neil endil pole elu. Seepärast sekkuvad nad teiste eludesse alatute valedega. Sa pead sellest tugevam olema, sest muidu tekitad sa mõrad meie suhtesse oma usaldamatusega. Sa pead sellest üle olema. Kui sa mind armastad, siis oled sa sellest üle.”
“jah, mu kallis.”
Ta uskus poissi rohkem kui vaikivaid tõendeid. Rohkem kui oma sõpru. Rohkem, kui vahel kogemata väljalibisenud sõnu. Uskus poisi järjest suuremaks ja kahtlasemaks muutuvaid valesid. Tal ei olnud lubatud kahelda, sellega pidi ta tõestama enda armastust.
Kuni hetkeni, kui valed hakkasid välja tulema. Libisesid päevavalgele kui aina kiiremini kasvav umbrohi. Sa ütlesid, et oled kodus. Miks sa siis klubis olid. Miks sa siis valetasid? Varjusid vale taha peitu kui arg poisike. Mille nimel?
Tüdruk teadis, et peab kõik lõpetama. See oli ainuke võimalus säilitada oma uhkus. Ta ütles seda poisile. Et nüüd on kõik. Et tema ei taha enam nii. See oli päeval. Õhtul jõi poiss ennast täis ja helistas tüdrukule. Tulen nüüd sinu juurde, me peame rääkima. Ja tuli ja rääkis. Kuidas ta ei taha tüdrukule haiget teha ja sellepärast valetab. Kuidas tüdruk on kõige tähtsam inimene tema elus. Kuidas ta ei ole kunagi kedagi niimodi armastanud ja kunagi ei armasta ka. Kuidas ta kahetseb, et nii on käitunud. Et kõike on valesti teinud. Tüdruk andis talle andeks.

Ta igatses näha poisi naeru. Tema naervaid silmi, mis korvasid kõik halva. Kuulda tema suust, et mis sa muretsed, kõik on ju korras. Ma ju armastan sind. Lasta enda mured vallutada poisi minnalaskmisel ja lõbul. Unustada koos temaga. Nautida koos temaga.
Istuda poisile sülle ja teda natukene õrritada. Kuni poiss tahaks kätte maksta ja tagasi teha. Lõpuks maadleksid nad põrandal. Arvatavasti jääks poiss peale. Hoiaks tüdrukut kinni ja vaataks talle otsa. Suudleks teda õrnalt. Naerataks õnnelikult. Ja siis nad vedeleksid koos. Räägiksid. Neil oleks lõbus. Neil oleks armas.
Nad armastaksid teineteist. Ütleksid seda. Hoiaksid teineteist. Lõputult. Kuni päev saaks läbi ja öö ka. Kuni üks neist minema peab. Sinnamaani oleks kõik ühtemoodi, mõlema jaoks täiuslik.
Ta igatses seda rohkem kui elu.
Kui ta oleks saanud minna tagasi, üheks päevaks sinna kus nad olid olnud, ta oleks selle nimel loobunud kõigest. Eelkõige kõigest, mis tema tulevik pidi olema. Seda polnud vaja. Ta tahtis minevikku. Armastas minevikku. Armastas neid hetki, mis olid olnud. Mida enam tagasi ei saanud. Ta armastas seda poissi rohkem kui elu.

Mõnel hetkel tundis ta, et läheb hulluks. Kaotab mõistuse. Ta üritas ette kujutada, kuidas see välja näeks. Et tuleb ühel päeval kuskil ja lihtsalt hakkab tänaval karjuma. Karjub ja karjub ja karjub... ta oli seda mitu korda isegi unes näinud. Et valu ei püsinud enam temas, et valu oli nii palju ja ta lihtsalt pidi karjuma. Et seda endast natukenegi välja saada. Et natukenegi vabaneda. Aga ta teadis, et karjumisega ei kao miski. Vaid läheb veel õudsemaks. Sest sellel hetkel peab ta olema täielikult valu võimuses. Ta teadis, et kui see juhtuks, siis ta läheks hulluks. Sest ei suudaks survele enam vastu panna, seda eemale lükata. Mitte mõelda olemasoleva piina peale. Nagu praegu.
Teine võimalik variant võis olla see, et ta on kodus. Istub ja nutab. Võibolla armistab ennast. Peksab pead vastu seina. Hoiab põlvedest kinni ja kiigub vaikselt, omaette. Või peksab. Loobib asju laiali. Laamendab. Variante oli mitmeid. Ta oli olnud nendes olukordades. Ta teadis mis tunne see on. Ja ta kujutas ette, kui lihtne on lasta minna. Et lõpuks ometi see piin kaugeneks temast, kanduks jõevooluga eemale. Et ta ei peaks enam mäletama. Et ta ei peaks enam kannatama seda õudust tekitavat valu. Et ta ei peaks igal hetkel tundma meeletut jõuetust.
Kunagi ta isegi ootas, et millal see juhtub. Millal see miski tema üle kontrolli võtab. Et kõik inimesed saaksid aru, et ta ei taha olla selline. Aga et ta on. Et nad ei vaataks teda imelikult, et nad jätaksid ta rahule. Et nad ei eeldaks temalt asju. Et nad ei sunniks teda suhtlema. Et nad ei käsiks tal teha vastumeelseid tegevusi. Et nad ei piinaks teda rohkem. Ja kõige rohkem, et nad saaksid aru, et ta ei ole vaenulik põhjuste pärast, vaid selle pärast, et talle ei meeldi inimesed. Talle ei meeldi suhelda. Talle ei meeldi ennast avada. Talle ei meeldi, kui asju peale pressitakse. Talle meeldib üksindus.
Mõni aeg hiljem kartis ta paaniliselt hulluks minemist. Sest valu oli pidevalt, igal hetkel ja päeval üle mõistuse. Miks, miks inimesed on sellised? Miks nad teevad haiget, miks nad ei hooli, miks nad ei ole olemas, miks nad unustavad ja kaovad ära, miks nad viskavad su ära, miks nad ei armasta sind. Saavutusele orienteeritud ühiskond, nagu targad raamatud ütlevad. Tal oli valus. Ja veel rohkem tegi haiget tema enda argus. mitte astuda vahele. Mitte aidata. Mitte muuta midagi. Sest ta ei julgenud. Kartis iseenda pärast. Äkki juhtub midagi ka temaga. Kuidas see näris tema südant igal õhtul. Kuidas pidi ta ennast karistama tegemata jätmiste pärast. Kuidas õppis ta igal uuel päeval ennast uuesti vihkama.
Mõnel hetkel meeldis talle selline kõikumine. Õnne ja õnnetuse vahel oli väga väike samm ja see oli nii kerge tulema. Ja talle meeldis viia ennast viimase piirini. Näha mis siis saab. Mõnel hetkel ta nautis oma õnnetust- mõnel hetkel oli jälle õnn nii suur, et taevaski paistis punane. Rohkem meeldis talle siiski õnnetus, sest siis ta tundis. Tundis kõike nii teravalt, nii otse. Ta tundis valu oma sõrmeotstel, oma kuumaval otsaesisel, oma kehas. Ta tundis iga rakuga oma piinlemist ja see täitis teda, see kinkis talle elu. Ta oskas kõige paremini elada läbi oma valu.

Ta ei teadnud, mis hetkel tuli armastus. Ühel hetkel see lihtsalt oli seal. Ja ei läinud enam ära. Puges tüdruku südamesse ja tegi sinna pesa. Rajas kodu.
Mingil hetkel kõik jäätus. Aga armastus oli liiga sügaval. Ta elas selle üle. Jääkillud panid küll vere jooksma. Aga elu jäi ikka edasi tuksuma. Kui ta oleks armastuse oma südamest välja ajanud, oleks ta ka ise elu kaotanud. Sest need kaks olid aastatega üheks saanud. Moodustanud terviku. Omade aukudega. Ja omade rõõmudega.
“Ma armastan sind”
“mina armastan sind ka...”
esimene kord, kui poiss ütles, et ta tüdrukut armastab, oli see kõige tõelisem. See tuli südamest. See oli esimene kord, kui ta kellelegi midagi sellist ütles. See oli igalpool temas, südames, silmades, kehas. Ta hoidis tüdrukul kõvasti ümbert kinni. Et tüdruk saaks aru, kui tähtis ta tema jaoks on. Kui eriline. Kui väga ta teda usaldab. Kui väga ta temast hoolib. Kui väga tahab temaga koos olla. Kui väga teda armastab. Ta uskus, et see ongi kõik. Et rohkem ei saagi midagi olla. Et see jääbki kestma. See oli ainus tõde.
Tüdruk nägi sellel hetkel hoopis poisi silmi. Nii erilisi, armsaid, truusid ja õrni. Ta nägi sellel hetkel seal poissi kõigi tema hirmudega, tema vigadega, tema soovide ja ihadega. Vajadust olla hoitud ja armastatud. Kartust saada haiget. Ta nägi seal iseennast ja kõike, mis oli nende. Kõike, mis neid sidus. Nägi pisikest poissi majade vahel mängimas. Seda sama poissi esimesel päeval koolis. Esimest karistust. Esimest suudlust. Esimest vahekorda. Ta nägi seda kõike. Sest poisi armastus oli sellel hetkel täiuslik. Ta oli ennast avanud täielikult.
Tüdruk kartis. Ta ei teadnud, kas suudab samaga vastata. Kas suudab poisile kõike endast pakkuda. Sest teda kummitas minevik, jahtisid mälestused möödunud vigadest ja möödunud armust. Ta kartis, et võib midagi valesti teha. Ta kartis, et oskab kõik ära rikkuda. Sest alati oli lõpuks ühtemoodi kõik välja kukkunud. Nii, et tema sai haiget, nii, et kõik läks valesti. Nii, et midagi ei tulnud välja. Ta teadis juba, et ei ole võimalust, et tal midagi hästi läheks. See ei oleks enam olnud tema elu.
Aga ta tahtis. Tahtis olla seda armastust väärt. Tahtis hoida seda. Tahtis teha poisi õnnelikuks. Pakkuda talle kõike. Elada tema jaoks. Olla talle kõik. Selle ühe hetke nimel, kui poiss armastas täiuslikult.

Praegu sai ta aru, et see oligi õnn. Jalutuskäigud, kus mittemiski muu ei lugenud. Suudlused, mis olid kõigest suudlused ja ei midagi muud. Puuduvad lootused ja ootused teineteise suhtes. Koosveedetud hetked.
Nüüd istus ta üksi oma toas, tühi inimvare. Närviline, pidevalt nuttev, vihane ja kibestunud tüdruk. Kuidas oleks ta tahtnud olla kuskil mujal, olla midagi muud. Vaadata välja oma kümnenda korruse aknast, vaadata pimedust ja tähti või pilvi ja helesinist taevast, vaadata üksikuid linde ringi lendamas, vaadata merd ja metsa, vaadata päikeseloojangut, igal päeval nii erinevat. Kuidas oleks ta tahtnud olla osa sellest, olla millekski vajalik. Olla kuskile kuuluv. Olla vaba, mitte kammitsetud oma muredest, mõtetest, tunnetest. Olla vaikselt maapinnale langev esimene lumehelves. Olla midagi erilist. Kunagi oli ta kirjutanud: “See tüdruk ei tea mis tähendab elada, mis surra...”. Tema oligi see tüdruk.
Tal ei olnud enam ühtegi valikuvarianti. Räägitakse, et alati on võimalus valida. Aga temal enam ei olnud. Sest ta ei oleks saanud seda tagasi saada. Poiss ei tahtnud tüdrukut enam tagasi. Ühiskond, nii pere ega sõbrad ei tahtnud jälle poissi tagasi. Ainult tema, tüdruk tahtis teda tagasi oma ellu. Aga see oli võimatu.
Põhjuseid oli nii palju. Aga mis tähendavad põhjused, teod, sõnad. Tühi väljendusoskus. Tähendas see, mis tema sees oli. Mis oli kestma jäänud. Mida ta ei suutnud endast välja tõrjuda. Hoolimata kõigest.
Lubadus oli antud. Lubadus hoida igavesti ühe hetke nimel. "kõik mu pisarad on kui öö nutt tuules ja vihmas, kui sa asutad end keset õhtut koju minema. ja nad langevad su peale kui udu raskus ja kisa ja nad ei andesta sest nad ei hooli. kunagi tahtsid nad vihmapiiskadena sisse saada akendest, nad peksid ja karjusid, aga nad põlati ära.
aga kui ma vihmana vajun su üle, siis tea, et see on igavesti armastav ja mäletav, sest olen näinud sind meredes otsimas iseennast ja mind ja selle ühe hetke nimel olen ma valmis hoidma sind alati oma südame sügavuses kaitstuna tormi eest. sa pead ainult armastama vihma akna taga."
See oli tema lubadus. Kuidas oleks ta saanud edasi eksisteerida, murdes oma lubadust? Kuidas oleks ta veel saanud ennast armastada, kui poleks olnud ideaalne, teinud kõike? Kuidas oleks ta saanud unustada, edasi elada? Kuidas oleks ta saanud lahti lasta...
Minevik varjutas tema elu, nagu kohe-kohe purunev kaljurahn. Ta oli veel olemas, aga üks suurem torm, üks suurem laine võis kõik minema viia. Siis oleks kõik vähemalt olnud läbi. Lõputu enesepiinamine, lõputu enesehaletsemine. Lõputu igatsemine ja kahetsemine. Ta tahtis, et kõik saaks läbi.
Tänasel päeval kartis ta jälle. Viimasel ajal olid hirmud saanud osaks tema maailmast, tema elust. Kartus teha pidevalt midagi valesti. Kartus teenida ära hukkamõistu. Kartus mitte sobida siia maailma. Kartus olla nõrk ja murduda.
Ta ei suutnud otsustada, kas see on tahtejõu või uhkuse küsimus. Jääda kindlaks endale ja mitte alla anda, kuid mille nimel? Keegi ei tuleks teda kiitma. Kedagi isegi ei huvitaks. Tähtsaks muutuks murdumine ainult siis, kui ta sellega murraks ka teisi. Siis tunneksid nad ennast halvasti. Aga mida oli tal kaotada, kui järgi ei olnud nagunii midagi muud peale valu. Ja Armastuse. Ta tundis, et tal ei ole enam mittemidagi kaotada. Seepärast ta teadis, et võtab selle riski. Võtab selle võimaluse. Veel ühe korra näha Tema silmades merd. Vihma. Kodu.
“Me olime mõlemad katki, enne kui kohtusime. Koos saime me terveks. Aga aja möödudes hakkasid tekkima uued augud. Ma üritasin neid parandada, kuid ei saanud hakkama.”
“Tean, et see on tõsi. Aga ei oska midagi muuta. Ma ei oska sind aidata.”
Selles lauses peegeldus kõik. Poisi suutmatus ennast anda, loovutada, teha kompromisse. Ta ei osanud. Ta ei tahtnud osata. Ta kahtles peaaegu koguaeg. Põgenes koguaeg. Vahel tundus, et ta ei tahtnudki neid päästa. Et ta vedas neid meelega aina sügavamasse vette, et näha mis juhtub. Mis saab siis, kui jalad enam põhja ei ulatu. Kui võhm otsa saab. Mis nägu on lõpul. Mismoodi see oleks. Kumb upuks esimesena...

Varem ei sidunud neid peaaegu et miski. Poiss oli täiesti tavaline. Ta oli küll ilus, tõmmu, pikka kasvu ja ilusa naeratusega, aga olemuselt väga lihtne. Isegi liiga lihtne. Talle meeldis olla imetletud. Talle oli tähtis olla tuntud, võimukas, suure tutvusringkonnaga. Need olid asjad, mida ta ei oleks ohverdanud kellegi nimel. Kõige lähedasemad olid talle inimesed, kes oskasid tema auahnust turgutada. Kuulata jutte poisi töökusest, tarkusest, naistest. Teda imetleda. Ja temaga pidutseda. Sest pidudel luges alati ainult välimus. Ja sellega jäi ta vähestele alla.
Aga tüdruk ei teadnud seda. Tema tutvus noormehega, kes oli armas. Kes oli palju oma elus haiget saanud ja kes tahtis armastada. Olla armastatud. Nagu me kõik. Tema tutvus inimesega, kelle silmadest vaatas vastu üks väike poisike, kes vajas meeletult enda kõrvale kedagi, kes hooliks. Aga tüdruk jäi uskuma, et see ongi ainus asi, mida poiss tahab. Ta jäi uskuma valet, mida ta ise tahtis uskuda. Ta nägi poisi häbelikkust. Väikest võbelevat kireleeki. Nägi poisi ilusaid halle silmi. Poisi naeratust. Mõneks ajaks sellest piisas.
Mõned õhtused jalutuskäigud pimedas sügises. Mõned teineteisest mööda räägitud sõnad, mis ei omanud mingit tähtsust. Mõned pilgud ja arglikud puudutused. Läheb nii nagu minema peab. Ja miks mitte. Algustes on raske näha lõpu valusat varju. Sest siis on kõik veel ideaalne.
“Sa oled ilus tüdruk ja meeldid mulle. Kui ma sulle ka meeldin, siis võiksid vahel ise ka helistada.”
Ta ei osanud midagi mõelda. Päris suur jultumus niimodi ennast imetleda. Ei mingit tagaajamist. Ei mingit romantilist armastust. Vaid lihtne reaalsus. Kui ma sulle ka meeldin, siis helista. Siis on asi kindel, siis võib tegutsema asuda. Tüdrukule ei meeldinud selline pealetükkivus. Selline julm otseütlemine. Ta oleks eelistanud ütlemata sõnu ja poisi poolset suuremat initsiatiivi. Nüüd ei jäänud tal justkui muud üle, kui helistada. Sest muidu oleks paistnud, et ta ei ole huvitatud. Nii ta siis helistas.
Tegelikult tüdruk ei teadnud mida ta tahab. Ta oli armastanud. Ja ilma jäänud. Ta ei olnud inimene, kes usuks mitmesse armastusse. Ja see üks oli olnud justkui õige. Ta ei uskunud, et kunagi veel kedagi armastab. Et kunagi kellestki veel hoolib. Et kunagi tunneb, et elab. Ta ei uskunud enam õieti millessegi. Aga tundus, et poiss teadis, mida tahtis. Ja tüdruk mõtles, et olgu siis nii. Polnud midagi ka kaotada. Sest lihtsalt polnud midagi. Ta oli täiesti kindel, et sellest ei tule ka midagi. Kõik oli teistmoodi, tundus teistsugune. Mitte nagu armastus.
Esimene suudlus ei olnud midagi erilist. Sellega oli vaja lihtsalt ühele poole saada. Mõlemas tekkis pärast seda väike pettumus. Justkui et see oleks pidanud olema midagi erilisemat, suuremat. Aga oli täiesti tavaline, võõristav ja ebamugav.
“Kas sa oled nüüd minu tüdruk?”
“Jah, olen küll...”
Pärast seda suudlesid nad veel natukene. Aja möödudes muutus see paremaks, omasemaks. Nüüd nad ju tohtisid, sest nüüdsest olid nad koos. Oli teadmine, et sa oled minu tüdruk, ma võin teha sinuga kõike. Oli teadmine, et nüüd peame me käima käest kinni, sest nii käiakse. Kõik kohustused, mis ühiskond neile asetas. Kõik kombed, mille järgi nad käituma pidid. Sest nad olid koos.
Tüdruk mõtles, et nüüd saab ta õnnelikuks. Sest poiss tundus selline, kes hoiaks teda. Kes hooliks temast. Kes tahaks olla kellegagi lõpuni. Kellega ei peitu armastus ainult tähtedes ja kuus, vaid koos veedetud hetkedes. Ühistes päevades ja öödes. Ta uskus, et see armastus ei ole enam maailma suurim, see ei pane aega seisma. Ta uskus, et see on tavaline. Nagu kõikide teiste inimeste armastus. Ta ei oodanud sellelt midagi. Tüdruk teadis, et ta on egoistlik. Mõtleb ainult enda õnnele. Aga selle üle juureldes jõudis ta seisukohale, et ta ei tee midagi halba. Kui ta enda tunded väiksemad on. Ta ei tee sellega kellelegi haiget. Ja kunagi ei või ette teada, et millal asjad muutuvad.

Kõik tundus täna teistsugune. Bussiaknast välja vaadates tundus maailm peaaegu kena. Mitte ilus, aga kena. Peaaegu väärt selles eksisteerimist. Kui välja arvata ideaalsuse puudumine. Aga täiuslikkus oli üks osa temast, vaikiv teadmine kuidas asjad peaksid olema. Kui kõik oleks õige. Kui kõik tuleks välja. Tänasel päeval sai ta aru, et seda ei juhtu kunagi.
See ajas teda naerma. Midagi varises täielikult kokku ja see ajas teda naerma. Kui madalale võib inimene laskuda. Kui õnnetu võib inimene olla. Kui palju murduda. Üks lõpp teise järel oli teda hävitanud viimased 4 kuud. Ja nüüd valitses igalpool tühjus, justkui tuuletus surnuaias. Vanemate ja uuemate haudade keskel. Kõik kokku tekitas imeliku ja veidra tunde, et teda tegelikult ei ole olemas. Ei ole kunagi olnudki. Oli vaid vari, mis peegeldus nende paari olulise inimese unenäos. Näotu ja kehatu mõte, mis libises läbi üksiku hetke. Õrnalt maha langev vahtraleht, millest otsiti tulevikku. Ostetud fantaasia.
Pärast kõike oli järel valu. Lõpp, mis rabas oma tulekuga, oma olemasoluga. Lõpp, mis ei oleks tohtinud tõsi olla, olemas olla. Sest tema elus oleks pidanud olema lõpp ilus, tema näidend oli mõeldud hästi otsa saama. Tema peas pidi kõik teisiti minema. Tema jaoks oli see kui elektrilöök, et enam polnudki midagi, millest kinni hoida. Enam polnudki kedagi, keda hoida. Kelle pärast muretseda, kelle eest hoolitseda, kelle jaoks olla ilus, kelle nimel pingutada. Niidid, mis veel eile olid tema peos, olid katkenud. Võibolla oli ta ise liiga kõvasti neid tõmmanud. Võibolla lõikas keegi teine läbi selle sideme. Ta ei teadnud vastuseid. Ja ta soovis unustada küsimused.
Ta tahtis elada lõpuni. Armastada lõpuni. Sest lubadus oli antud. Ja isegi mittetäiuslikus maailmas pidi ta seda pidama. Sest tema oli täiuslik. Sest tema ei oleks suutnud leppida asjaoluga, et on ise samuti kõigest inimene. Inimlikkus oli talle mõrvar. Tapja, vägistaja, röövel. Ta vihkas inimeste otsustavust ja sõltuvust teha vigu. Ta ei andestanud ega unustanud neid. Aga ta uskus, et igal hetkel kõik muutub, läheb paremaks. Täna sai ta aru, et täiuslikkus ei ulatu kunagi temani.
Ta astus bussist maha. Väljas oli tuul, mis puhus ta juuksed segamini. Ta ei hakanud neid korda seadma, sest sekundi pärast oleks nad jälle segamini olnud. Ta mõtles inimeste peale, kes teda vahtisid. Mida nad mõtlesid. Mis nad temast arvasid. Kas nad naersid tema üle. Kas ta meeldis neile. Ta mõtles, et arvatavasti nad üldse ei näegi teda, ei pane tähele. Sest ta oli nii tavaline, tähelepandamatu, osake massist. Temas ei olnud midagi erilist. Ta soovis nii väga olla ilus ja märgatud. Aga ta teadis, et see ei juhtu kunagi. Tema elus küll mitte.
Koduust avades kuulis ta tuttavad haledat kisa. Tüdruku kass kraapis meeleheitlikult ust ja karjus. Vaevalt et näljast, arvatavasti igavusest. Tüdrukule meeldis mõelda, et ka igatsusest. Talle meeldis mõelda, et kass saab aru. Lohutab teda. Teab, et ta on vajalik. Tüdruku edasiseks olemasoluks. Ta võttis kassi sülle ja lasi tal nurru lüüa. Ise surus aga oma näo kassi paksude karvade vahele ja pani silmad kinni. Nii hakkas alati kergem. Nii kadus murdosa üksildusest tema südamest.
Hiljem ennast peeglist vaadates ei saanud ta aru mis temas valesti on. Enda arust oli ta päris armas tüdruk. Mitte ilus, aga armas. Ta teadis, et on palju koledamaid ja palju ilusamaid. Aga neil kõigil oli keegi, kes armastas. Tal ei olnud kedagi. Ta kartis, et see on tema välimuse pärast. Muidugi oskas ta ka sada muud põhjendust leida. Sest kõik ajakirjad tegelesid inimestele tõe müümisega. Miks ei leia sa enda kõrvale õiget, mida oled sa valesti teinud. Tema teadis, et ta on kõike valesti teinud. Ajakirja nõuandjate arvates vähemalt. Ta ei olnud salapärane, peavalude käes vaevlev ja ennast minkida viitsiv ilus pikakoivaline tüdruk. Teda ei huvitanud millised kingad või milline kott tal on. Ta isegi ei teinud vahet erinevatel käekottidel ja kingadel. Tal ei kulunud peaaegu kunagi peegli ees rohkem kui 5 minutit. Ta ei söönud kapsasalatit ja joonud vett, et vormis püsida.
Aga kõige tähtsam temas oli oskus hävineda. Kummalegi poole. Kaduda ära, eralduda, olla täiesti eraldi seisev osa oma tunnetest, mõtetest, valust. Hajuda eemale. Moodustada enda ümber kaitsev udu, milles kõik teised ära eksiksid. Et keegi ei pääseks epitsentrile lähedale. Et keegi ei saaks teada mida ta tunneb. Täieliku valu käest oskas ta nii veatult eemalduda, et see pani ka teda ennast imestama. Ja tänasel päeval naerma. Pärast kõike, kõike, oli järel siiski vaid tühine udu. Ei midagi muud.
Olid muidugi ka rollid. Enda elust koosneva näidendi lõppfaasi kuuludes oli ta teiste näidendites veel oluline tegelane. Kuid kõik nägid tema osa liiga hilja, siis kui ta enam nendesse näidenditesse nii väga kuuluda ei tahtnud. Siiski mõne inimese kõrval mängis ta olulist osa. Ainult ühe poisi kõrval osa, mis talle meeldis. Mida ta tahtis omada ja mängida. Kuid milles ta peaosa asemel kõrvalosa kehastama pidi. Selle tõttu ka kaduma. Et peaosalised õnnelikuks saaksid. Ta ei saanud jääda sinna vegeteerima. Vähemalt enda jaoks nägi ta olukorda nii. Teda ei olnud enam tarvis. Ta pidi sellele olukorrale lahenduse leidma. Ja tänasel päeval tundus see imeliselt kerge.