Tunded on kummaline maailm. Kahelda iseendas, oma tunnetes, oma olemuses. See tähendabki vist liiga palju mõelda. Ma ei tea kes olen, kuhu lähen, miks teen mingeid asju. Aga ma teen neid. Ei kahetse neid. Ja lähen edasi.
Kahju on. Nüüd ja praegu on meeletult kahju. Äkki tegin ma valesti. Ilmselt tegin ma valesti. Mida ma mõtlesin?
Tahtsin palju lund ja sain selle. Maal oli meeletult palju lund, rahu ja vaikus. Ja siis tuligi pähe, et ma ei saa põgeneda. Ega muutuda. Maailm on sama ja mina olen sama. Ja kõik läheb ikka nii, nagu minema peab.
Ja muidugi unenäod. Need ju ei kao kuskile. Alati ja jälle sina. Ja öine igatsus. Tule ja hoia mu kätt. Tule ja suudle otsaette. Tule ja ole mu lähedal. Aga jääb ainult vaikus. Teadmatus. Oskamatus.
Ma tahan sind tagasi kallis.

Seda, mida ma igatsen, kuidas igatsen, seda on raske panna sõnadesse. Või loota, et keegi üldse mõistaks. Et isegi suudaks mõista.
Mida ma ootan kaugustelt. Pimeduselt, vihmalt. Mida ma näen, kui vaatan üksisilmi aknast välja, kui tunnen lumehelbeid endale langemas, kuulan vihma klaasil, olen inimeste seas ja olen üksi. Mida tunnen, kui armastan kedagi, puudutan kedagi, annan ennast. Mida tunnen, kui puudutan asju, lasen ajal mööduda või tagasi pöörduda. Sest aeg on suhteline, liikuv, muudetav. Tulla aastate pärast tagasi siia hetke ja kõik on endine, minna praegu aastaid tagasi ja kogeda olnut uuesti. Et tunda seda hingematvat hullust, armu.
Jätan su tänasesse, et edasi olla. Ja mäletan igavesti seda puhast tunnet, impulsiivset kirge, rahu, lähedust, puudutust. Sa oled kõige sarnasem. Aga. Elu vajab elu. Ja armastus vajab armastust. Enam ei ütle ma, et tule ja päästa mind. Enam sa ei ütle, et mu ootused on liiga suured. Praegu loodan, et leiad kuskilt õnne. Ja jätad selle, meid, minevikku. Et tappa elu reaalsusega kaasnenud valu.
Tunded võivad hääbuda. Aga mälestus ilusast saadab mind ja sind meie teel. Suudlen viimast korda su silmi, puudutan su huuli ja käsi. Ja lasen lahti. Andesta.

Olen olnud eemal. Iseendast eemal. Kuid ikka ja jälle pean tulema tagasi. Seisatama, vaatama minevikule otsa, vaatama iseennast ja nägema. Seda, kes olen. Mida teen. Analüüsima.
Külm õhk tuleb aknast sisse. Väljas on talv, kohe tulevad jõulud. Ma juba aiman, millised. Eeldan. Minevik õpetab nii palju, et oskad oodata ükskõik mida. Ja et ootadki seda hulleimat. Sest siis tundub valu väiksem, kui see tõepoolest juhtub. Enamjaolt ka juhtub.
Sa arvad, et see on vale. Karta pidevalt halvimat. Aga läbi kukkuda kartmatus optimismis – see kukkumine on hirmutav ja jõhker. Usaldada kedagi ja siis saada reedetud, oodata midagi ning sellest järsku ilma jääda, need on valusaimad õppetunnid. See, mille pärast nüüd eeldan pidevalt halveimat. Iga päev võib olla viimane. Viimane, kui mind veel armastad, mind veel tahad. Iga päev võib olla potentsiaalne lahkuminekuks, maha jätmiseks. Iga päev on võimalik, et sa jälle tüdined minust, ning jätad mu eikusagile ootusesse. Seda teades on võimalik elada. Seda pidevalt läbi elades aga mitte. Vähemalt mitte sinuga.
Kui lihtne oleks mõista enda tundeid. Analüüsida neid. Minema peletada, kontrollida. Milleks jännata, milleks elada seda kõike läbi. Mille nimel, kallis? Kas armastus on selline, läbikumav roosa, lillaka varjundiga? Kas armastus torgib vahel nii kõvasti, et ei saa hingata? Kas armastus muserdab sind nii kõvasti, nagu peksaks keegi sind poris, vihmas ja tuules? Kas armastus lennutab nii, et tekib haihtumise ja kokkusulavuse tunne? Kas armastus vahel kahtleb enda olemasolus? Kas kahtleb?
Mina kahtlen. Ükskõik kui palju ma ei pingutaks, ebaõnnestub see. Ükskõik, kui palju ma ei tahaks olla sinuga, ei paista see õnnestuvat. Ükskõik, mida ma teeks, ei ole see sulle tähtis. Ükskõik mida ma ütlen, on see sinu jaoks valesti öeldud. Sinuga tunnen ma ennast keskpärase ja rumalana. Justkui sa eeldad minust rohkemat, aga ma ei ole seda. Olen liiga tavaline, osa hallist massist. Ja ma ei saa kunagi sinu peale loota ega sinuga arvestada, kui sõpradega. Ja ma ei saa sulle kirjutada, helistada ega sõnumit saata, kui tahaksin. Ja ma ei tohi sinu juurde tulla, kui poleks ma osa sinu elust. Ja ma ei saa sulle ühtegi ettepanekut teha, et sa ei peaks oma elu planeerima.
Kas see on see, mida tahan ja vajan... kas see on armastus... või vaid kurbus... kas näed midagi minu silmades, nagu mina üritan näha sinu silmades... kas tunned vahel seda ühtsust, puudutuse ainulaadsust... kas sa kunagi veel avad end mulle? Näed minus päikest...

Päev pärast homset

Vihma hakkas sadama. See on peaaegu lume eest. Lumi, mis sajab kõigele peale. Vaikus, valgus. Mets, milline on lumine mets? Valge, kõik nii valge ja rahulik. Külm, tundetu, rahu. Magab. Kõik magab. Mina seal kuskil lume all. Punaste ja kollaste lehtede vahel. Seal on soe ja pehme. Ja kõige peal on lumi. Valvamas minu und.
Täna ma tõusin hommikul. Ja mul oli tunne, justkui keegi oleks surnud. Keegi väga väga lähedane. Oli ütlemata kurb. Ja ebaturvaline. Isegi oma voodis polnud õige. Külvasin selle üle oma loomadega, karude ja eeslitega, siis hakkab kergem. Täna mitte. Kõik oli vale.
Ebaturvalistel päevadel muutub kõik oluliseks. See, kuidas paned riidesse. Mis riided. Jätsin selga ööpluusi. Et oleks turvalisem. Kusjuures – öösel nägin ma sind unes. Me olime seal õnnelikud.
Bussipeatuses nägin linde. Tuvid, neid oli palju, nad pugesid vastasmaja rõdudel vohavasse rohelusse. Ja lendasid. Nad lendasid. Nagu lehedki täna hommikul. Mööda sõiduteed. Lendasid.
Ma mõtlesin, et pean ootama veel paar päeva. Enne kui otsustan. Enne kui sulle ütlen. Aga bussis sain aru, et see pole võimalik. Ma poleks suutnud oodata enam ühtegi päeva. Ühtegi tundi. Iga hetk vaid vasardas mu sees – ma ei taha seda enam. Ei taha ei taha ei taha. Ma ei armasta enam. Ei armasta... Ja ma ütlesin seda.
Tead kui valus on. Minu peas. Seal sees. See on meeletu. Mul on palavik. See teeb kõik ainult hullemaks. Mälestused. Need kummitavad. Muidugi ilusad. Ikka, nagu etteheiteks. Oled sa kindel? Mida sa teed? Äkki ikka...?
Ma tahtsin, et see oleks lõpuni eriline. Sest sina olid eriline, minu armastus oli eriline. Aga see kadus. Nagu ka sündis mittemillestki. Ma armastasin sind nii, mittemillestki. Kõike sinus. Lasin sellel olla vaba, tulla siis kui tuli, minna siis kui läks. Armastasin sinus su halba ja su head. Su kirge, vabadust, impulsiivsust. Isegi su tüdimust. Ma tundsin seda endas.
Pühapäeval ei tundnud ma midagi. Ma olin just tundnud, kui väga sinust hoolin. Ja sa tulid. Ja ei näinud minus inimest. Ei näinud meie armastust. Ma ei tea kallis, aga kõik kadus siis. Viskasid oma petmise mulle killuks. Võtsid mind enesestmõistetavana. Sinu vajadused. Sinu tahtmised. Ma olin mittekeegi. Sa ei armastanud mind sel hetkel. Ja ma olin varuvariant. Armastada kedagi, kuid mitte olla tema poolt armastatud, vaid ära kasutatud. Ma tean juba seda tunnet. Ma tahtsin kõige enam, et sulle jääks vaid ilusaim mälestus. Kuid me jõudsime tavalisusesse.
Ma õppisin sind kuulama. Sa tundusid olevat õige. Su mõtted. See, mida teen ja milleks. Milleks suhelda inimestega, kes ei paku midagi. Milleks juua, kui järgmisel päeval on füüsiliselt halb olla. Milleks käia väljas ja saada hetkeline nauding, mis hiljem muutub igavuseks ja tüdimuseks. Sa käitusid ise oma põhimõtete vastu. Ja siis ma sain aru, et oled vaid illusioon. Minu armastus.
Sa ei uskunud meisse. Sa ei näinudki meil ikka tulevikku. Mul oli ükskõik suhtest. Sest ma arvasin, et armastus vaid loeb. Et me võime armastada ka kõrgemalt, olles vabad. Aga sa ei mõelnud seda samamoodi. Ma nägin vaid sind. Tahtsin vaid sind. Andusin sulle. Kinkisin end sulle.
Ilma läheduseta inimene vaimselt mandub. On õnnetu. Pole rahul oma eluga. Mida pakub see „asjade tegemine“, kui seal pole hinge. Ma ei tea, mida sina sellest said. Mulle luges see, kui nägin, et sa oled õnnelik. Kui sa öösel unes võtsid mu käest kinni. Kui sa tegid midagi mittemillegi nimel. Saatsid sõnumi. Helistasid. Hoidsid ümbert kinni, kui nutsin. Armastasid mind. Hoolisid minust. Puudutasid mind nii, nagu ainult sina oskad. Hingega. Silmadega. Mõeldes minust.
Sulle sobib selline elu, nagu sa elad. Mulle sobis vaid elu sinu armastusega. Ilma ma ei saa. Sinuga mitte. Kirjutasin, et armastus sai otsa. Pigem on ta sellise valuhunniku all praegu. Ma ei tea, kas ta saab veel vabaks. Sinu või kellegi teise vastu. Praegu tunnen, et ei taha, et keegi mind puudutaks. Et keegi mind vaataks. Mulle pai teeks. Ma ei taha seda. Isegi kui hoian ise enda näost kinni, tundud see olevat sina. Sa oled mu sees, nii sügaval...
Ma loodan, et see möödub. Sest ma tahan endale tulevikku. Elu. Armastust. Keskpärast õnne. Igaöist kellegi kaisus magamist. Ühist elamist. Koera ja kassi. Paari last. Ja meest, kes tahab mind füüsiliselt. Vaimselt. Hingeliselt. Kes on nõus minuga olema koos ka niisama, hoidma mind kaisus. Kuulama mind ära. Jagama minuga enda elu. Hindama pisiasju. Kes on nõus minuga armastama elu.
Ilmselt olen ma emotsionaalselt väga nõrk. Ja sina oled mulle väga tähtis. Ma tahan öelda, et on võimalik ühte tähte vaadates olla õnnelik. ja kõik see muu, mida väike prints veel ütles...
Mitte vaid suvi polnud ilus. Vaid sügis. Suur enamus sinuga veedetud ajast. Kõik sinu puudutused, naeratused, rõõmud. Kõik tegid mu päevast päeva ja minust inimese. Kui hoidsid mind, armatsesid minuga, tundsid mind. Keegi pole mind nii lähedalt tundnud. Teadnud. Kui sina, Mishka.

Ärgata pärast pidu. Teha silmad lahti. Vaadata valgust. Kuulata vihma. Ja teada.
Sa jätsid mu. Jälle. Hetkel, kui olin kõige õnnelikum. Kui avasin end sulle. Sa jätsid minu, kui nägid minus õnne. Kui tundsid minuga lähedust. Ma arvasin, et meie ei ole keskpärased. Et meie oleme ülim. Tegelikult oli siiski ülim see keskpärane õnn. See kaalus üle. Seekord. Kas ma armastan sind... armastan sinu puudutust, sinu olemust. Aga mitte seda, mida mulle teed, mida mulle tähendad. Ma ei armasta sind sellisena, nagu sa praegu oled.
Kaotasin iseenda selles kaoses. Teadsin, mis olen, miks. Nüüd – tagasilangus. Rääkida asjadest liiga palju, mittevajalikud, mitte tõelevastavad jutud. Läbimõtlemata jutud. Aina voolavad välja peatamatult. Ma ei taha seda. Aga jälle tegin seda.
Käed värisevad. Häbi. Ja „ma ei ole piisavalt hea“ tunne. Ega ei olegi. Tahaks ju olla eriline. Ilus. Tark. Meeldida inimestele. Leida keegi, kes talub mind rohkem kui päeva. Rohkem, kui kord nädalas. Leida keegi, kes on nagu mina. Ja tahab vahel vaid olla. Kellegi kõrval. Aga miks keegi peaks seda tahtma – oleksin ma seda väärt? Olen ma üldse midagi väärt?
Tänane ükskõiksus. Kurnatus valust. Võtame tablette? Kõnnime külmas? Tänases unes ma ei teadnud enam, oled see sina või tema. Ma ei teinud teil vahet. Tänases unes jätsid sa mind, või oli see hoopis tema, kes mind jättis? Hoidis käest ja siis läks. Ja väljas oli külm.
Hommikul peegli ees... seal ma teadsin veel sind. Kui vaatasin endale otsa. Silmades, sa olid mu silmades. Ja sa oled mu kehas. Aga ülejäänu – oleme me võõrad? Saaks olla „see“ midagi enamat? Miks teed haiget, kui sind armastan?

Ma näen merd. Laineid. Halle, vahuseid. Liiva, hallikaskollakat. Kõik on hall. Taevas, pilved. Seal, kadakate vahel ma elan. Olen ja vaatan laineid. Seda, kuidas tuul liivaterasid puhub. Kuidas kõikjal on tunda liiva maitset. Seal ma olen, mändide keskel. Seal, kus on hämar ja kus on tuul. Kus on vesi ja kus on kõik, nagu mina. Minu moodi. Minu lähedane. Mulle lihtne.
Ma palusin Sind, et mu ära viiksid. Sa vaatasid mind mõistmatult. Mida sa tahad. Milleks. Ela reaalsuses. See pole võimalik. Sa ei viinud mind kuskile. Ega ka järgmine Sina. Keegi teist ei vaevunud nägema mind. Nägema valu. Keegi teist ei tahtnud mind kasvõi hetkeks päästa.
Või siis lumi ja mets. Palju kõrgeid puid. Ja suured lumehanged. Kuskil metsa sees väike maja. Pigem onn. Kõrgel pimedas taevas paar tähte. Vaikus. Olemine kui väärtus.
Ma tahan seda iga päev. Mõnel hetkel tundub, et kaotan mõistuse kui nüüd ja kohe ei saa ära. Minema siit. Aga ma ei saagi. Reaalsuses. Kohustused, vastutus. Lõpmatult edasilükatud minek. Ma ei saa, ma ei tohi. Kuni mind pole. Kuni te olete mu lõpuni ära söönud. Viimse kui tüki. Imenud endasse. Saanud endale jõudu. Lõpmatult.
See on surma laul. Isegi tulesid, mis üle järve säravad, on täna poole vähem. Või rohkem kui poole. Väsimus, mis lööb. Algul tuimalt, aga hiljem aina tugevamini. Laske mul vaid magada. Mitte ärgata. Ükskõiksus. Kui sul pole hinge, pole sul enam midagi. Kui sa ei tee midagi hingega, pole mõtet seda teha. Kui sind ajab kõik närvi, siis eralda end sellest. Miks ma ei saa seda teha – sest teile see ei sobiks. Sest kõik peab alati jätkuma samamoodi.
Ma tean, et sina viiksid mu siit ära. Seepärast ma ei julgegi paluda. Kelle ees ma vastutan – iseenda. Keda ma reedan – iseennast. Ma ei saa seda endale lubada, teiste pärast.

coldplay - fix you...

When you try your best but you don't succeed
When you get what you want but not what you need
When you feel so tired but you can't sleep
Stuck in reverse
And the tears come streaming down your face
When you lose something you can't replace
When you love someone but it goes to waste
Could it be worse?
Lights will guide you home
And ignite your bones
And I will try to fix you
And high up above or down below
When you're too in love to let it go
But if you never try you'll never know
Just what you're worth
Tears stream down your face
When you lose something you cannot replace
Tears stream down your face
And I will try to fix you.

Ühte asja on võimalik süveneda ka nii, et hiljem sa siiski ei mäleta mida tegid. Ma olen pühendunud, aga ei suuda mäletada. Meenutada. Mittemidagi. Isegi mitte tundeid. Kas me rääkisime sellest? Kas me tegime seda? Kas ma tundsin end nii? Kuidas? Mis tunne on midagi tunda...?
Lihtne on elada vabaduses. Vabadus kontrollida oma elu. Lükata vastutus natukene kaugemale tulevikku ja elada. Ükskõiksuses, sest varem on kõiki tundeid nii valusalt petetud. Ja on lihtsam. Mitte tunda. Mitte märgata. Mitte lasta endale korda minna. Ja see ei lähegi. Kõik on vaid külm ja kõle. Natukene omakasu, mida ühel hetkel tahan. Arvan end tahtvat. Ja siis jälle vabastav üksindus. Ma ei saa jagada, aga ma ei pea ka vastu võtma. Ei pea ära kuulama. Ei pea taluma. Ei pea arvestama.
Maailm kui unistus. Ma küll elan siin füüsiliselt, aga tegelikult mind pole. Sest mul pole mälestusi, mul pole tundeid. Kõnnid ringi teadmata, mida sa teed või tegid hetk tagasi. Mõtled lähedaste peale. Emotsioonitult. Kui üldse mõtled. Andud hetkelistele tahtmistele. Mõtled, et need teevad sind õnnelikuks. Kuid mis tähendab õnn? Üks välja mõeldud sõna.
Mis tähendab oodata elult midagi enamat? See, et ma ei elaks enam rutiinis, teha mingeid asju päevast päeva. Proovida kõike. Anda järele kõigele. Miks mitte? Oodata, et elus oleks rohkem rõõmu kui kurbust. Vähem tühjust.
Vahel on nii, et nutt tuleb iseenesest. Oled ja nutad. Põhjuseta. Jällegi emotsioonitult, tühjalt. Kuid nutt saab otsa. Võtad kellelgi käest kinni ja lähed edasi. Järgmisel päeval uuesti. Teed vajalikud asjad ära. Üritad meenutada, mida üldse pidid tegema. Mida keegi rääkis. Olulisi asju. Õhtul oled ja nutad. Hakkab kergem? Võibolla.
Vahel mõtled, et võtaks telefoni ja räägiks. Aga kellele? Ja mida? Milleks? Kas see muudaks midagi. Ei muudaks. Ja mida üldse öelda. Pole sõnu selle jaoks, ja sõnad ei kirjelda. Ei väljenda. Veel on vaid üks kirg. Väljendusoskus. Muusika. Täiesti sarnane, läbinähtav ja tundeid tekitav. Mõttekas alus kõigele. Vabastav sõber. Ja armastaja.
Mitte, et ma sind ei armastaks. Või teid kalliks ei peaks. Ma teen neid asju hingega. Aga kuhu see viib? Kui püsiv see on? Mida see tegelikult tähendab?
Minu maailm ei ole tõde ega vale. Ta on vaid minu enda loodud illusioon. Milles teised võivad pigem valet näha. Vastandades seda enda loodud maailmale. Tihti on orjad rahul oma staatusega. Nad naudivad seda. See on ainus, mida nad ihkavad. Sest nad ei tea midagi muud. Samamoodi ka kuningad. Ei suudaks teisiti hakkama saada. Ilma orjadeta. Ja hoidku, kui keegi soovib saavutada orjade ja kuningate maal demokraatiat. Milleks seda vaja oleks? Kõik on ju hästi. Nii, nagu peab. Milleks hakata muutma maailma, kui ta ka niimodi püsib?
Mis tunne on haiget teha? Päris hea tunne. Mis tunne on teha head? Ja saada pärast haiget või maha tehtud või läbi riieldud. Halb tunne. Paha, vastik tunne. Ja pärast peab uuesti püsti tõusma. Kõndima hakkama. Keegi ei aita sind. Keegi ei ulata kätt. Kummalgi juhul. Eetiline valik – olla eeskujuks ja teha head...? kust tuleb lunastus, kui see mõistuse ja südame tapab? Kust tuleb lunastus, kui see vabasurma viib? Kust tuleb õnn või andeksand? Kas tuleb?
Ma olen tundnud tuult endast läbi puhumas. Inimesi endast läbi vaatamas. Inimesi end pilkamas. Inimesi mulle kaasa tundmas. Inimesi mulle selga keeramas. Ma olen tundnud end teisejärgulisena. Viimasejärgulisena. Takistusena.
Nüüd on mul vabadus. Ükskõiksus. Ostetud õnn. Nutud. Kirg. Ja ma ei taha tagasi sinna, kust tulin. Mulle meeldib see rohkem, kuhu jõudsin.

Miks ma olen selline? Miks ma olen? Miks mind loodi siia? Mis eesmärk on minu olemasolul?
Elu, mis pole minu. Mis kingiti mulle, kuid mida ikka ja alati omavad teised. Sa oled vaba elamaks, kuid mitte suremaks. Sa oled meie oma. Ja pead arvestama meiega. Meie tunnetega. Meie valuga. Ükskõik, mida sa ise ka tahaks. Väike nukk. Mis toodi, et teha keegi õnnelikuks. Barbie. Särav, kaunis, naeratav. Kuid omatav.
Kõigil on nii hale. Ahh sina, räägi, kuidas siis üldse on võimalik elada nagu sina...? kuidas on võimalik olla üksi, sina ju tead...! nüüd ma tean, mis tunne sinul koguaeg on...! sest ma olen alati selline, haletsetav, uhkuseta, järgiandev. Moraali ja eetikatruu hoolitsev õpetaja ja nõuandja. Kas sul on mure - tule ikka minu juurde. Tunned ennast üksi – mina olen sul olemas. Soovid vastuseid oma küsimustele – küsi minult. Mina, piiratud ja põhimõttekindel otsustaja. Mis on õige ja mis vale. Mis on must ja mis valge. Mida tohib ja mida mitte. Silmakirjalik ja kahepalgeline näitleja.
Rollide koflikt. Sa tahad end tappa, kuid mina ei oska sulle ühtegi sõna öelda, et sind takistada. Ma tahan teha lubamatuid asju, kuid ei tohi, sest vastutan teiste ees oma eeskujuga. Ma teen asju, mille vastu võitlen päevast päeva. Tema vajab abi, kuid ma ei suuda seda talle pakkuda kui professionaal. Olen ainult olemas. Võtan osa valust endasse. Nutan selle õhtupimeduses välja. Ja võtan homme uuesti vastu kõik, mida annate.
Kuidas kaduda maailmast ilma, et see kellelegi haiget teeks. Sõidad minema, jätad maha kõik vana ja alustad algusest. Või lähed maale minema. Kuskile metsa sisse tallu, võtad endale paar koera ja kassi ja elad seal. Tähtede keskel. Eemal ühiskonnast. Ja inimestest. Et olla olemas ja eksisteerida.
Ma nägin sinu silmades rohkem kurbust, kui ma eales olen näinud. Ma nägin seal tühja meeleheidet, mõrkjat lootusetust, tühjusesse lõppenud otsingut. Ma pole kunagi midagi sarnast näinud. Midagi sarnast tundnud. Teada, et ükski sõna ei muudaks mittemidagi. Osata öelda mittemidagi. Vaid lämbuda tundest, et võid mind jätta üksi. Et võin jääda üksi... egoist. Üritasin jagada sinu valu, kuid põrusin läbi ja keskendusin vaid enda omale.
Sa kiirgad minusse valu. Oma depressiivsuses. Oma maniakaalsuses kiirgad sa eufooriat. Mõlemad vabastavad. Kuid hoivad meid niitidega teineteise küljes tihedalt kinni. Ma olen vaba armastamaks. Kuid seotud aitamaks. Ma ei oska muuta. Minevikku. Inimesi. Maailma. Näidata lootust. Kui puudub tahtmine.
Ma ei saanud seda jätta endasse. Surma valu. Kuidas järjest inimesed tüdinevad elust. Ja kuidas järjest nad otsustavad edasi eksisteerida, et mitte teistele haiget teha. Milleks? Olla seotud, kuid põlata elu. Sõita sellest läbi. Elada see ära. Milliseks oleme maailma teinud? Et keegi enam ei taha siin olla? kui üksinda igaüks hinges on. Kui seotud. Linnatänavate petliku valguse paistel üksinda kasvavad lapsed.

Did I disappoint you or let you down?
Should I be feeling guilty or let the judges frown?
'Cause I saw the end before we'd begun,
Yes I saw you were blinded and I knew I had won.
So I took what's mine by eternal right.
Took your soul out into the night.
It may be over but it won't stop there,
I am here for you if you'd only care.
You touched my heart you touched my soul.
You changed my life and all my goals.
And love is blind and that I knew when,
My heart was blinded by you.
I've kissed your lips and held your head.
Shared your dreams and shared your bed.
I know you well, I know your smell.
I've been addicted to you.
I am a dreamer but when I wake,
You can't break my spirit - it's my dreams you take.
And as you move on, remember me,
Remember us and all we used to be
I've seen you cry, I've seen you smile.
I've watched you sleeping for a while.
I'd be the father of your child.
I'd spend a lifetime with you.
I know your fears and you know mine.
We've had our doubts but now we're fine,
And I love you, I swear that's true.
I cannot live without you.
And I still hold your hand in mine.
In mine when I'm asleep.
And I will bear my soul in time,
When I'm kneeling at your feet.
Goodbye my lover. Goodbye my friend.
You have been the one. You have been the one for me.
I'm so hollow, baby, I'm so hollow.
I'm so, I'm so, I'm so hollow.

Vihma võiks sadada. Kas pole? Väljas võiks sadada palju vihma, nii palju, et kõik kohad oleksid märjad. Et rohi oleks märg, et teed oleksid täis porilompe. Et külm niiskus imbuks läbi majaseinade, et igal pool oleks tunda vihma. Tormi pole vajagi, kuigi see muudaks kõik ilusamaks. Meeletu tuul. Värisevad puud. Kolisevad aknad. Vihm piitsutamas nägu. Tuul, mis peaaegu tõukab ümber. Ja selles tormata ei kusagile. Lihtsalt rühkide edasi. Edasi...
Tõde on ükskõiksus. Ja ükskõiksus on tõde. Raske oleks valetada, kui on ükskõik. Raske oleks varjata. Mõttetu. Kui miski ei lähe enam korda, muutub inimene läbinisti siiraks. Kui midagi pole enam kaotada, on inimene võimeline kõigeks. Sest miski ei võta talt põhjuseid, miski ei anna talle põhjuseid.
Kui palju kõndisin ma mööda etteantud teed. Omaksvõetud identiteet. Kuid läbi sündimata identiteet. Läbi kahtlemata, läbi põdemata. Ja kui hakkad end avama, on see justkui uuestisünd. Väljumine kookonist. Kas ma olin pime? Kas ma elasin? Või elasin vaid etteantud elu? Kõndisin mööda märgistatud teed? Ole selline, tee seda, räägi seda, tunne nii. Ole vait. Mängi meiega kaasa...
Ma ei taha mängida enam neid valusaid mänge. Neid, mis annavad, kuid võtavad veel rohkem. Ei taha olla vaid kuulumise pärast. Kannatada, et mitte teha haiget. Naeratada, et mitte näidata välja nuttu. Rääkida, et mitte reeta tühjust. Kuulata, et mitte paluda vaikida.
Kui palju olen vajanud. Raisanud end vajamisele. Hetkeajedele. Mõtterämpsule. Kuid mitte suutnud lasta lahti. Olla vaba. Mitte sõltuda. Sellest, mis toob pidevalt rohkem kahju. Ja viha.
Loobumine on kergem, kui see eemalt paistis.

Imelik, et vahel lõppebki tee ära. Tavaliselt hargnevad need lõpus mitmeteks väikesteks teedeks. Või lähevad üle metsateeks. Või on see lihtsalt üks käänak, mida alguses pole näha. Kuid ükski tee ei ole lihtsalt ära lõppenud. Muutunud tühjuseks. Mustavaks lõpuks.
Mis on üldse lõpp? See, et järel pole enam midagi? Või, et järel on valu? Ootus? Kaotus? Millal võib öelda, et lõpp ongi lõpp. Et enam ei järgne midagi. Vaid tühjus. Mõttetus.
On miski, mis iial ei lõppe. Ei algust ega äärt, vaid lõpmatu jaatus. Üks püsiv tunne. Midagi, millesse Sina ei usu. Mida Sina ei näe. Mida Sina ei pea millekski. Minu sügav ja piiritu armastus.
See võib tõesti olla vale. Peegel, mis ajapikku mõraneb. Ja nähtavale tulevad killud reaalsest maailmast. Võibolla see juhtub ajaga. Kuid võibolla on see tõde.
Ma ei ole tahtnud sulle haiget teha. Pole tahtnud haiget saada. Kuid ikka oleme me seal, kust alustasime. Küsimuste ees, millel puuduvad vastused. Miks, milleks, kuidas... kuidas läks jälle nii? Mida tegime valesti? Millal see lõppes?
Kui päev lõppeb, tulen mõtetes sinu juurde... tunnen sind ja sellest piisab. Sest – sõnad vaid rikuvad... sa tead, mis on minu sees. Sa tunned mind. Sa tead, et olen siiski sinuga.
Ma tahan, et sa oleksid õnnelik. Hoitud ja armastatud. Et sul läheks hästi. Et sa oleksid väga õnnelik. Mina olen ikka siin, kus alati. Kui sa mind peaksid otsima, vajama. Ehk kunagi... ehk vähemalt jääd mäletama... kuidas sind hoidsin... ehk vahel igatsed... mõtled minust... millestki erilisest...
Minu hingesugulane siiski... minu moodi, minu järgi, osa minust...
Usun siiani.

Sinus nägin ma halastust.
Kui mul oli halb, siis sa pakkusid mulle lohutust.
Kui ma tundsin end räpasena, siis sinu läbi sain ma puhtaks.
Kui ma olin õnnelik, jagasid sina minu rõõmu.
Kui mul polnud kellegi poole pöörduda, olid Sina minuga.
Kui ma kartsin surma, ütlesid Sa, et see on vaid vahepeatus.
Kui ma kaotasin lootuse, tõid Sa selle tagasi.
Kui ma kahtlesin, oli see vaid proovikivi minu teel.
Kui ma vaevlesin uskmatuses, tulid Sina ja aitasid mu rajale tagasi.
Kui ma tahtsin hävitada, hoidsid Sina mu kätt tagasi.
Kui ma tundsin, et mulle on liiga tehtud, õpetasid Sina mind andestama.
Kui ma hakkasin liiga paljut himustama, suutsid Sina mind tuua tagasi rahuni.
Kui ma loobusin, õhutasid Sina mind edasi tegutsema.
Sina õpetasid mind armastama.
Sina kinkisid mulle rahu. Puhtuse. Ilu ja õnne. Vaikuse.
Sina valgustasid alati heleda küünlana mu teed.
Aitasid mind püsti.
Kandsid mind õrnalt.
Õpetasid mind nägema päikest ja pilvi, mägesid, merd, tähti.
Sina, kaunis, püha.

ma söön, kuigi mul pole isu.
ma uitan sihitult ringi ja otsin midagi.
ma naudin tarkuse omandamist, kuid see ei täida mind.
ma usun Jumalasse, aga see ei küllasta mind.
ma vigastan ennast, kuid see valu pole piisav.
ma annan oma keha, et hävitada enda hinge.
ma müün sõnu, et tunda turvalisust.
ma ei tea sõnu, millega kirjeldada maailma.
ma tunnen ennast seotult, üksi, tüdinenult.
vahel tahaksin ma karjuda.
või asju lõhkuda ja laamendada.
mõnikord ma lendan, see on imeline.
mõnikord olen ma hea, usaldusväärne, imetlusväärne.
tihti ma vihkan. või kardan. või olen segaduses.
ilmselt ei kannata ma keskpärasust.
kuigi tihti vaikin.
mulle meeldib mõelda, et jumaldan tõde.
vabadust ja õiglust.
ma oskan armastada vaid üksi olles. õigesti.
ma olen kade, kui kellelgi on kõik hästi.
ma põlgan füüsilise naudingu läbi petmist.
ma ei vaja hukkamõistu ega arvustamist.
ma tahan uusi kogemusi.
kuid mitte valu.
ma tahan ennast leida ja leida põhjus oma eksistentsile.
ma tahan vabaneda ükskõiksusest, mis mind vahel haarab.
tahan jätta musta valu minevikku.
vahel tahan olla keegi teine.
või mitte olla
või elada läbi naudingu.
kuid kõik lõppeb kord.
ja lõpuks olen oma toas.
käsi on verine.
närvid pingul.
vajan midagi uut.

Te võite võtta mu keha, kuid te ei saa kunagi minu hinge. Te võite võtta mu keha sadu kordi ja arvata, et teete mind sellega õnnelikuks või õnnetuks, kuid te ei tee mulle mittemidagi. Te võite tunda end süüdi hoolimatuses või paluda mul vaikida, kuid minu jaoks ei muuda see midagi. Mul ei ole kahju anda seda, mis ei muuda minu tundeid. Puuduta ja joovasta mind, murra ja vägista mind, põhjusta mulle füüsilist valu või naudingut, sa ei tekita sellega mulle ühtegi tunnet. Mul on kahju, et te näete sellel mõtet. Et teie jaoks on see täiuslik, vajalik. Poolik, tühi vahekord.
Te võite mind mitte uskuda ja usaldada, te võite mind kritiseerida. Te võite arvata, et minu valikud ja otsused on valed. Et elu peaks olema midagi muud, et elu peaks raiskama. Te võite üritada mind õpetada mõtlema nagu hingeta vampiir, kes elab, et imeda teistest verd. Te võite arvustada minu tundeid ja mõtteid. Minu otsust tunda kõike, anda kõike, armastada täielikult. Te võite mitte uskuda armastusse, mitte uskuda stabiilsusesse. Te võite joosta ringi mööda maailma, võtta igaltpoolt natuke, kuid jääda seestpoolt aina tühjemaks. Te võite end mitte avada, teeselda ja mängida, kuid õhtuti end magama nutta või üksilduses und oodata. Te võite väita, et võtan elu liiga tõsiselt, kuid elu ongi tõsine.
Te võite aina uuesti ja uuesti tulla mu ellu. Läbi enda ja läbi teiste. Võite tulla ja teha neid asju, mida sadu kordi tehtud on. Kuid see on justkui hetkeline toetumine vastu puutüve – sa küll võid hetkeks tasakaalu rikkuda, kuid sa ei saa väita, justkui oleksid puu maha raiunud. Möödunud aastad, elatud elu, sa pole selle ligigi pääsenud. Ja sa ei tea mittemidagi puust peale tema välise kesta. Tema õite, lehtede, oksade ja tüve.
Ja te olete justkui talv, mille igavesel püsimisel ei saa puu õitseda. Sest te ei paku sooja ega kaitset, te ei paku toitvaid vihmahooge, teis ei ole elu. Te olete hingetud, külmad ja tormised tapjad. Kuid kõik alati ootavad suve ja teid ei oota keegi. Ning kõik annavad teile enda välise, enda keha, kuid te ei saa kunagi midagi rohkemat. Ja te arvate, et teete haiget, kuid see on vaid mööduv kahjutunne. Sest te ei saa kunagi kellegi hinge.

(pühendatud kõigile ex-idele ja neile sõpradele, kelle arvates minu väärtushinnangud ei ole õiged.)

Kui nõrk võib olla. Ohverdada oma keha proovimise pärast. Olla kellegagi, et saada üle. Kuid see teeb veel rohkem tühjemaks. Mõttetumaks. Tunda kedagi teist enda lähedal. Ja mittemidagi tunda. Hoida kellelgi käest. Ja mittemidagi tunda. Suudelda kedagi. Ja mittemidagi tunda. Ning pärast. Pärast tahaks vaid sinu kõrvale. Peita ennast sinusse ja nutta. Lasta end hoida. Et läheks minema see tühjus. Kuid sind ei ole. Sind ei ole.
Ma tean, et see läheb üle. Isegi see teeb haiget. Et armastus saab üle minna. Ma tahan, et see jääks. Ma tahan, et see tunne jääks. Ma tahan, et see ilus jääks. Ja ei kaoks, nagu kõik eelnev. Ma ei taha, et see saaks vaid tühjuseks. Tunnete, ilu, täiuslikkuse tühjuseks. Ma ei taha kaotada oma armastust sinu vastu.
Vahel tundub, et see ongi juba läinud. Aina korduvamad hetked, millal miski ei tähenda enam midagi. Ja ma ei taha olla mädanenud asjade hoidja. Kui miski on läinud, siis ei too seda enam miski tagasi. Miski poleks enam endine. Mittemiski. Vaid hetkedeks, kui mälestus kasvaks üle oleviku. Kuid see oleks vaid elamine minevikus.
Ma tahaksin öelda sulle veel palju asju. Et sa olid eriline, kordumatu. Et mul on raske. Et ma igatsen sind. Igal ööl. Igal päeval. Ja ei kujuta end ettegi kellegi teisega. Vaid sinuga. Sa sobisid mulle. Sa hoidsid mind nii hästi. Puudutustes, suudlustes oli elu. Uinuda käest kinni. Kõik need muud asjad. Kõik muu...
Ma mõtlesin, et valu saab hävitada. Sellest üle olla. seda eemale tõugata. Tundeid rikkuda. Tegelikult ei saa. See, mis on püsiv, see jääb. Ja kuidas ma igatsen. Ja peidan valu.
Väsinud olen. Tüdinud ka. Mul on halb sinuta. Sul oleks halb minuga.
Kui kiiresti kõik minust mööda läks. Nagu filmis. Vaatad kõrvalt oma elu ja mõtled kuidas keegi teine käituks. Mida ta teeks. Kuid siis, kui ise hakkad elama, tundma, on film läbi. Ja jooksevad vaid subtiitrid. Ma jäin hiljaks. Ma jõudsin kohale liiga hilja. Eufooria, imelisus, see jõudis minuni alles siis, kui sina selle kaotanud olid. Kui sa juba uutest võimalustest mõtlesid.
Murtud, katkine hing. Kes elab, et hingata. Kes elab, et mitte surra. Kes elab teadmata, kas ta tahab elada. Ilma sinuta. Külm ja pime on. Vastusteta sügavik. Mis saab edasi. Mis peaks saama edasi. Kuhu liikuda tuimusest. Ükskõiksusest. Igatsusest kättesaamatu järele. Ja mittemillestki muust. Kuhu liikuda tundetusest. Rõvedustest. Valedest. Varjamistest. Külmusest. Kalgist külmusest. Kuhu ma peaksin edasi minema? Kuidas endale väärtust leidma? Õnne leidma? Vajades, tahtes, igatsedes sind.

Ma muutusin su käte vahel läbipaistvaks. Kumasin läbi. Heledat kiirgust. Joovastust ja rahu ühtaegu. Ma sulasin su käte vahel veeks. Sillerdavaks, vulisevaks liikumiseks. Jõuks. Tumedaks rahuloluks. Vaikuseks.
Ma muutusin vabaks õnnest. Vabaks õnnetusest ja valust. Kõik muutus selguseks. Kergeks, heledaks säraks. Mõistmiseks. Võin armastada olles vaba. Võin armastada end sidumata. Sind sidumata. Kohustusteta. Piirideta. Lend.
Kui vaatan su lendamisi, olen täis vaikset rahulolu. Õnn sinu õnnest. Kurbus sinu kukkumistest. Kuid range eitus sirutuma haarama sinu järele.
Kui sa tuled, on su tulekus vabadus. Kirg. Ma ootan su tulekut. Kuid ei kiirusta seda tagant. Ei raiska energiat oma soovide ja hirmude peale. Ei raiska ennast tahtmistele. Kannatusele ja piinale. Vaid lasen kõik vabaks. Hoian seda imelist. Hoian neid unesid.
Seekord ma ei hävita. Seekord olen ma tõeline. Mitte näitleja. Mitte lugude vestja. Mitte tunnetest ja emotsioonidest üle külvatud nõrkus. Seekord olen ma mina ise. Valmis olema, valmis andma, valmis saama. Seekord ootan ma sind kindluses. Ja kui sa tuled, muutun ma jälle läbipaistvaks. Osaks elust. Osaks sinust. Seekord ma ei tahagi sind omada. Ega muuta. Seekord ma ei taha, et sa jääksid alatiseks.
Olla mõnel hetkel sinuga. Seda täielikult tunda ja imetleda. Seejärel loobuda ja lahti lasta. Nii vähe valu. Kuid nii palju tõelust. Sügavust. Uppuda ning seeläbi saada vabaks. Langeda ning seejärel tõusta veel kõrgemale. Olla seotud ning seeläbi olla vabaduse kehastus. Hoida sul käest, kuid olla eraldi. Täna ma tean, et see ongi see, mida olen otsinud. See ongi minu vastus.

Kas tead, et millelgi pole enam mõtet. Miski pole enam ei hea ega halb. Miski ei tähenda enam midagi, ei paku enam midagi. Kõik on tühine.
Iga samm, mille ma astun, ei muuda minu jaoks midagi. Iga asi, mida teen. Iga lause, mida ütlen. Iga naeratus. Iga kurb hetk. Iga käik. Iga otsing. See ei paku enam midagi.
Milleks käia veel seda teed. Milleks elada seda elu. Kui see ei paku midagi. Ei muuda tühjust minu sees. Ei muuda maailma. Veelvähem mind.
Naljakas, et ma sinu pärast niimodi mõtlen. Olid sa siiski nii vähe aega minu elus. Aga muutsid midagi alatiseks. Võtsid midagi alatiseks. Ja enam ei näe ma midagi. Sa võtsid mult täielikult lootuse. Ma ei usu enam millessegi. Ma ei usu, et kunagi midagi paremat saaks olla. Paremini minna. Täiuslikumat olla.
Seega sina avasid mu silmad. Kui sinu jaoks on see mõttetu, siis minu jaoks on kõik mõttetu. Milleks, kui vaid mõtlen sinust. Kui igatsen sind. Armastan sind. Ja ei suuda näha, et see vale on. Vale oli. Tühine oli.
Kas tead, mulle meeldib iga asja juurde mõelda, kuidas meie seda tegime. Kuidas meie seal olime. Siin olime. Nii tundsime. Nii mõtlesime. Nii rääkisime. Mulle meeldib käia käidud kohtades ja mäletada. Mõelda iga üksiku oldud hetke peale. Sõna peale. Pilgu peale. Kõik kordumatud hetked. Need kõik on meeles. Need kõik on mu elu.
Ja kui ma hakkan võrdlema, siis polegi millegagi võrrelda. Sest midagi sarnast pole kunagi olnud. Ja ei saa ka olema. See, kes sa olid. Kuidas sa alati omamoodi kõike tegid. Kuidas sa muutusid kordumatuks. Ja kuidas sa mind põletasid.
Nüüd on järgi vaid tuhk. Ma põlesin ära. Sinule. Leek on kustunud, küünal on otsa saanud. Enam ei ole midagi järel. Ma võin vaid hõõguda lühikest aega, et meenutada oma põlemist. Oma elu. Ja jäädagi igatsema leeki, mis mind sütitaks. Kuid miks peaks, tuhka ei süüdata enam. Tuhk jääb vaid tuhaks.
Ma ei tea, millest hoida veel kinni. Vaid sina seod veel mind. Mälestused. Armastus. Kaotatud õnn. Mitte miski muu. Ja kuidas saakski. Kui ma olen nii külm. Tundetu. Vastuvõtmatu. Teesklev mask. Kõik on hästi, kõik on halvasti. Panna sõnadesse seda, mida ma tunnen. Seda tuimust. Valu. Igatsust. Ja varjata. Varjata seda kõike.
Kas tead, mulle meeldib nüüd käia üksinda järve ääres. Ühel päeval päike küll paistis, kuid tuul oli meeletult kõva. Ja ainult nii on hea. Miski sama raevukas, tugev ja peatamatu voolamas üle minu. Üle nende sisse topitud tunnete. Mida ma pean endas hoidma. Sest sina ei taha neid enam.
Vaikides muutun ma aina külmemaks. Ükskõiksemaks kõige muu suhtes. Valelikumaks. Ja keegi ei tea, kuidas sind igatsen. Kui tuim olen. Kui jäätunud olen. Ja nii peab see olema.
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean et homme võin ma muutuda vaid nimeks sinu suul... sellel pole enam mõtet.

Tule mu juurde vähemalt unedes
Tule kallis ja hoia mind
Ütle, et kõik on korras, kõik saab korda
Tule ja silita mu pead
Tule ja võta käest kinni
Tule ja vii minema see valu
Pidevalt suurenev igatsus
Võta tagasi see armastus
Rebi mu südamest välja tunded
Hävita ilus, mis oli
Ütle, et see kõik oli vale
Ütle, et see ei tähendanud midagi

Tule veel korraks ja hoia mind
Ütle, et sinul on sama raske
Ütle, et sa vahel tahaksid, et see oleks olemata
Ütle, et sa vahel siiski tunned
Igatsed
Ütle, et sa vahel armastad veel
Ütle, et see läheb mööda
Et kõik läheb paremaks

Iga päevaga tundub kõik aina valem
Karjuvalt vale
Ebaõiglaselt vale
Haigettegevalt vale
Miks on nii valus?
Miks ma tahan, et sa oleksid õnnelik?
Miks on see kõige tähtsam?
Miks jätan ma kõige sinnapaika?
Kuidas said nii oluliseks?

Kas tead, kui palju sinust mõtlen?
Kui palju sinu pärast nutan?
Kui palju sulle kirjutan?
Kuidas sind uneajaks enda kõrvale soovin?

Sina olid õige ja mina vale.
See seobki mind
Ma ei saa enam midagi muuta
Muutsin kõik nii valeks
Ja sina tahtsid minna.

Kallis, palun tule minu juurde täna öösel.
Palun tule ja ole see, kes olid.
Veel, üheks korraks.
Sinuta on raske.
Sinuta on võimatu.

Kardan. Jääda sinust ilma. Olla sinust ilma. Kardan üle kõige. Olla pidevalt jahitav. Pidevalt valvel. Ning lõpuks sa siiski tapad. Nõrgestatud, kurnatud, väsitatud looma. Lõpuks sa siiski lõpetad kõik.
Sa lennutad mind. Justkui esimest korda olen ma elus. Ja lendan. Ilma julgestuseta. Ja see on nii hea. Joovastav. Ma ei taha võtta hoogu maha. Ma ei taha tulla tagasi. Tahan jäädagi tähtede keskele tiirutama nii, et pea käib ringi. Tahan olla ingel.
Sa põletad mind. Esimest korda elus ma põlen heleda leegiga. Esimest korda elus keegi julges küünla süüdata. Kalli, väärtusliku küünla. Mida siiani ainult eemalt imetleti. Kuid mida keegi põletada ei tahtnud. Sest siis sulab küünal, kuni teda enam pole. Sa süütasid mu tagajärgedest hoolimata. Sa viisid täide mu unistuse olla ükskord elus täiuslik. Hävineda. Pakkuda ilu.
Ma hääbun. Hirmust, armust, kurnatusest. Vaha sulab ning leek jääb aina väiksemaks. Ma upun, olen uppunud. Ma andusin ning nüüd sõltun. Sa olid valvas ning sul on nüüd võim. Ma uskusin ning nüüd loodan. Sa võtsid kõik ning nüüd saad magustoiduks kõige kauem hoitud veini. Seda, milleni keegi veel pääsenud pole. Ma olen nõrk ja sina piinavalt aus. Valmis kõike võtma. Valmis kõike jätma. Ühe hingetõmbega võid sa hävitada elu. Sa oled selleks järelemõtlematult võimeline.
Ma hoian alati kinni sellest, mis mul on. Sa tahad alati seda, mida sul veel ei ole. Võtta elult kõik. Ma tahaksin anda kõik. Mõlemad jõuame ehk lõpuks rahuni. Õnneni. Erinevused täiendavad. Erinevused lahutavad. Sa paned mind kahtlema enda põhimõtetes. Sa kinnistad mu põhimõtteid. Kuid ma imetlen sind, isegi kui ma sinuga ei nõustu. Imetlen su eneseotsingu kirge. Tulisust ja õrnust. Kindlameelsust. Mõtlemisvõimet.
Vahel ühendavad meid tuuled. Erinevate maailmade, erinevate lootuste, erinevate tõekspidamiste tuuled. Külm ja soe, mis kohtudes tekitab orkaani. Hävitab kõik enda läheduses. Vahel ühendab meid vihm. Soe vabastav vaikus. Või külm-niiske Jumalanna suudlus. Vahel ühendab meid tuli. Päikese kuum embus. Põletavate leekide ohtlik mäng. Hõõguv kõrvetav iha. Pidev vajadus valguse järgi. Pidev igatsus. Kui sind ei ole, olen ma vaba. Kui sind ei ole, mõtlen ma vaid sinust. Olen vaba, kuid mu hing on üksi. Keha on üksi. Kätel pole paarilisi. Raske on olla sinust eemal. Raske on olla sinuga. Kurb on hävineda. Kurb on hävitada. Kuid meeletult hea on armastada.

Kurbus vajub üle minu. Justkui lõppematu orkaan. Justkui hävingut ennustav lämbus enne äikesetormi. Justkui kõrged vahused lained peksmas liiva julma ükskõiksusega.
Ma ei saa pöörduda tagasi sinna, kust olen tulnud. Saada selleks, kes olen olnud. Saan vaid peita end mineviku eest. Mitte mäletada. Mitte meenutada. Mitte pidada seda enda eluks. See oleks häving.
Jooksen ära. Iseenda eest. Oma saatuse eest. Tahaksin kaugele, tahaksin ära. Kust ei püüa mind ükski endine päikesekiir. Kus ei hävita mind ükski klaasikild. Kus ei puuduta mind lõikavalt külm jää. Kus ei hävita mind kadunud tunded ja tundetud sõnad. Kus kõik vaid seisab. Igavikulises olematuses. Vaikuses.
Ma tean nii hästi, et homme sa lähed. Otsima vikerkaart. Otsima tabamatut. Ja kui väga ma ka seda ei taha, pean ma laskma sul minna. Sest sinu õnn on muutunud minu õnneks. Ja sinu kurbust kannan ka mina endas. Kuidas see sööb. Näha kurba teadlikkust sinu silmadest. Teada, et see ei ole sinu jaoks see. Teada, et sa tahad minna. Kuigi armastan sind.
Kui lähed, jään üksi oma minevikuga. Oma olemusega. Teades, et olen kogenud imelist. Jään siiski üksi. Lõpuks.

Kui hea on tunda end elavana. Panna käsi vastu kassi pehmet karva ja tunda sellest mõnu. Tunda riide puudutust vastu nahka. Nuusutada kuumast lämbuvat muru. Kuulata hullutavat muusikat. Teada, et oled elus. Et oled õnnelik. Et kõik võib muutuda. Aga tunda seda iga rakuga.
Magus-valus õnn. Nii hea ja samas nii piinav. Joovastav. Hullumeelne. Kirgastav. Näha helesinise taeva kohal üksikut lindu. Ujuda kuupaistes lõpmatusse. Naerda ja naeratada. Uskuda imelistesse imedesse. Armastusse. Igatsusse. Igavikku. Lootusesse.
Täna oled sa maailma kallis. Täna oled sa minu. Täna oled sa täiuslik. Homme kõik muutub. Homme tuleb sügis. Ja sa oled justkui puu, mis loobub suvel nii rohelisena õitsenud lehtedest. Viskad need maha. Justkui ei tähendakski need midagi. Et vajuda unne. Et vajuda ootusesse. Uue kevade lootusesse.
Täna armastan ma sind. Nagu ei iial varem. Nagu ei kunagi hiljem. Täna oled sa kinkinud mulle täiuslikkuse. Mida pole varem kusagilt leidnud. Täna olid sina see õige, kuigi jäid iseendaks. See oli ime. Minu jaoks. Oli see kõik.
Sinuga tahan ma olla. Sinul tahan ma käest hoida. Sind tahan ma suudelda. Sinu jaoks meeletusi teha. Sinu jaoks hea välja näha. Sind hoida ja kallistada. Sinule tahan ma olla. Sina oled mu mõte. Mu tegu, mu otsing. Täna, praegu oled sa kõik. Ja ma ei kujuta end ette sinuta.
Kallim, luba end armastada. Täna, praegu, sel ilusal kordumatul hetkel. Luba ma upun sinusse ja imetlen sind. Luba, ma hoian sind täna. Luba ma olen see, kelleks enam kunagi ei saa. Luba ma naudin su täiuslikkust.

Tahaksin pudeneda su käte vahel kildudeks. Tahaksin hingata sisse sama õhku mis sinagi ning seejärel vajuda igavesse õnnelikkusesse. Tahaksin tunda su pulsi kiirenemist, tahaksin uppuda sinusse.
Olen uppunud sinusse nii lootusetult, meeletult, joovastavalt. Kuigi hoidsin pidevalt piiri, olin ülimalt ettevaatlik, kartsin midagi tunda. Nüüd seisan jälle teisel pool piiri ja oskan vaid analüüsida miks või kuidas. Kuidas olen nii nõrk. Kuidas oled nii kalliks saanud. Kuidas oled minusse imbunud nii sügavale, et see teeb haiget. Olla sinust eemal, olla ilma sinuta, tähendab olla ilma kõigest.
Mu igatsus on kui silmapiirita läbipaistev ookean. Millel ei ole lõppu ega äärt. Vaid juulikuu lämmatav päike paistab päevad otsa ning pole õhku hingamiseks. Aga öö, see on veel hullem. Öö ilma sinuta on täis rahutut ükskõik-mille otsimist, kuigi miski ei suuda seda rahutust vaigistada. Iga järgnev hetk on hullem eelmisest. Ja iga uus hetk on parem eelmisest, kui on lootust sind näha. Sind tunda. Sinuga olla. Sinusse uuesti lõksu langeda.
Tahaksin nutta. Tahaksin koguaeg nutta. Tahaksin raevutseda. Ja naerda. Tantsida üksinda mööda tube ringi. Laulda. Elada välja selle joovastava, kuid meeleheitliku ja meeletult sügava valu. Hirmu sinust ilma jääda. Rõõmu sinuga olemisest. Valu otsatust igatsusest.
Kuidas on võimalik piinelda. Hulluda. Täna praegu teeksin ma kõike. Sa oled käskija. Sinul on võim. Sinu käes on minu süda. Sinule on kõik lubatud. Sina oled kuningas. Ja mina elan sinu riigis.
Olen haige, palavik on vallutanud mu keha ja mu meeled. Tule jahuta mind. Vii minema igatsuse valu, et järele jääks rahulik vaikne öö. Et järele jääks õnn. Kui õnnelikuks oled mind teinud. Kui palju oled andnud. Kui palju olen andmata jätnud. Kui enesestmõistetavalt kõike võtnud. Kui palju riskinud. Ning ikka kaotasin mina. Ja sina võitsid. Minu. Kallis.

Sulle....

Su pilk on kui haigus, mis võib tappa...
Sinu jäljed minu kehal, minu kätel... Palun ära mine täna, ära mine veel...
Sinu lõhn padjal on hulluks ajav...
Su puudutustesse võib uppuda ära...
Kas tead, et Sinu naeratuse nimel läheksin maailma otsa... et kinkida sulle vikerkaar...
Sina... tundub justkui sõnad oleksid tühjad, mõttetud, tähtsusetud, väljendamaks seda, mis neisse ei mahu. Sõnad vaid rikuksid... üksikud katkendid lausetest, mis võiksid olla tõde... üksikud hüplevad fraasid... mida mina ei suuda öelda, on kirjutanud keegi teine...

Never knew I could feel like this
Like I've never seen the sky before
I want to vanish inside your kiss
Every day I'm loving you more and more
Listen to my heart, can you hear it sings
Telling me to give you everything
Seasons may change, winter to spring
But I love you until the end of time
Suddenly the world seems such a perfect place
Suddenly it moves with such a perfect grace
Suddenly my life doesn't seem such a waste
It all revolves around you
And there's no mountain too high
No river too wide
Sing out this song I'll be there by your side
Storm clouds may gather
And stars may collide
But I love you until the end of time...

Täna tundub, et kõik mida ma puutun, kukub kokku. Kaotab elu, kaotab sära, läheb katki. Miski, mida ma tahaksin kõige rohkem, ei õnnestu. Miski, mis on mulle kõige vajalikum, jääb kättesaamatuks. Ükski asi, mis on minu oma, ei jää terveks. Justkui ma võtaksin õhult ära hapniku. Päikeselt sära. Kõik muutub vaid tolmuks orkaani käes. Kõik hävineb.
Täna ma nägin enda ümber nii palju ilu. Ma tahtsin sellest osa saada, muutuda sellega üheks. Aga kui ma läksin välja, varjasid pilved päikese. Ja kui ma imetlesin puudel tärkavaid õisi, kuivasid nad ära ning kukkusid maha. Ning lilled vajusid kurvalt longu mind nähes. Linnud lendasid minema ning nõrgemad neist surid. Loomad hoidsid eemale või hülgasid oma kodud. Et pääseda. Eemale. Minust.
Ja ma olin üksinda selle hävingu keskel. Õnnetuses. Ainuke, mis jäi, olin mina. Hävimatu, kuid hävitav. Muutmatu, kuid välditav. Ja ma seisin keset hävingut ja nutsin. Kuid see ei muutnud midagi. Kõik jäi samaks. Nii oli määratud.
Täna ma palusin Jumalalt armu. Justkui eile ja kõikidel päevadel enne eilset. Aga ma kõnelesin üksinda. Ja kandsin oma karistusi üksinda. Ja pidin tugev olema üksinda.
Täna murdusin ma sõnade tõttu. Uppusin sõnadesse. Enese loodud surmarelva läbi. Tühjad, suured sõnad. “Usalda mu sõnu, mitte mu tegusid”. Kuid sõnadega ei muuda maailma. Sõnadega saab vaid haiget teha. Sõnad on vaid elude hävitamiseks. Sõnadega hävitasid sina kõik selle, mis veel alles oli. Ilmselt olin ma selle ära teeninud.
“Ma armastan sind. Armastan sind üle kõige, alati, igavesti. Sa oled ja jääd minu. Usalda mind, usu mind. Ja anna andeks. Kõik saab veel korda. Ma ei suuda kunagi kedagi armastada samamoodi, sama palju. Sa oled ainus, ainus tõeline tunne. Armastan sind...”
Miski ei saa enam korda, kallis. Ma puudutasin sind ja sa hävinesid. Muutusid millekski muuks. Nagu kõik teisedki. Võtsin sinult päikesesära. Imendusin su verre nagu mürk. Tahtsin seda lille hoida enda lähedal. Murdsin ta ja tõin koju. Kuid lill närtsis. Ta kaotas oma elu. Oma ilu ja juured. Oma erilisuse. Anna mullegi andeks...
Täna vajub tume taevas üle minu. Ning unistused kaugenevad, kuni kaovad. Ma ei saa midagi muuta. Ainult tunda. Ja jääda kindlaks. Hoida kinni mittemillestki. Mittemillegi nimel. Et mitte uuesti võtta sinult elu. Olla ohutus kauguses. Kõigist ja kõigest. Et mitte hävitada. Nii peab see olema.

Tantsi minuga täna. Läbi tähtede, läbi pisarate. Tantsime kuu heitlikus valguses. Tantsime minema siit maailmast. Tantsime teistele planeetitele, võõrastesse kohtadesse. Unustame iseend ja loobume kõigest. Ainult tule täna minuga.
Kui on hingematvalt ilus ja hea, siis alati see puruneb. Seepärast jätame kõik. Viskame minema valu ja lahkume. Meie südant ei ole maailm osanud leida. Osanud saada ega hoida. Ja see polegi mingi kadu. See on vaid tühine.
Vaata, kui ilus on kuskil mujal. Kui hea. Kui vabastav. Vaata, kui õnnelikud nad on. Vaata, kui rahulikud. Seal, kuskil, mujal. Kus siis on öö, kui kuumus kõrvetab hinges. Kus on päev, kui päike tantsib südames. Kus keegi seisab su kõrval valges liivarannas rohekas-siniste lainete ees. Kus keegi vaatab üksikut luike ja kuu kumab taustaks taevas. Kus keegi hoiab sind öösel enda lähedal. Nii lähedal, et kuuled tema hingamist. Kus keegi on sulle olemas.
See maailm siin vaid on. Lõputult sarnane, ühesugune. Muutmatu. Täis õnne puudumist, enese müümist, vigasid. Keegi ei põleta lõpuni. Keegi ei ela lõpuni. Keegi ei tantsi täna öösel.
Usu mind, me tantsiksime lõpmatusse. Naerdes, elades, õnnes. Kui sa vaid täna tantsiksid minuga. Unustaksid igavese kurbuse. Elaksid unistuses. Ja kunagi maailm andestaks meile.

Kurbus põletab hinge. Nagu põrgutuli. Kõrvetab.
Täna ma tapsin sinu. Tapsin sinu juba ammu. Mürgiga. Mürgitasin sind aeglaselt. Aastaid. Piinasin. Ning siis andsin viimase otsustava hoobi. Hävitasin kõik. Kõik, mis üldse veel järel oli. Purustasin kõik.
Justkui tuim lihatükk. Kes hävitab kõike, mis tead ümbritseb. Justkui skorpion. Kes vargsi salaja ligineb. Ja siis hammustab. Tapab. Kõike ja kõiki. Ning on pidevalt üksi. Omas mürgis. Omas valus.
Südametunnistus on naljakas asi. Kui ta ei oska midagi teha, siis ta ka ei tee midagi. Istub omaette ja häbeneb. Mõnda aega. Siis unustab. Kuigi surma ei unustada kunagi. See kõnnib alati hääletu varjuna kaasas. Surnud ei andesta.
Anna andeks, et olen selline. Anna andeks, et teen haiget. Et rikun teiste elusid. Enda elu. Anna andeks kõige eest. Mis ma teinud olen. Valu eest. Sõnade eest. Viha eest. Kurjuse eest. Tänamatuse eest. Süüdistuste eest. Palun anna andeks.
Palun andke andeks. Olite küll kallid. Tähendasite palju. Ka siis, kui millestki ei piisanud. Kui miski polnud küllalt hea. Aga maailm oleks õnnelikum, kui mina oleksin olemata. Oleksin olnud olemata.
Igalpool, kust olen läbi tulnud, on järel vaid häving. Rusud, pisarad, seest jäätunud hinged. Igale poole olen ma toonud kurjust, hävitust, langust. Silmakirjateener. Õpetab teisi elama. Õpetab teisi tundma. Ise midagi teadmata. Täna lähen ma jälle lendama. Vaatan oma läbitallatud radasid. Ja üksildane kuu valvab minu teekonda. Must pimedus katab mind tumeda mantlina. Kui ma jõuan sinuni, siis leian ka veidike andestust. Edasi minemiseks ja vigadele vastu astumiseks. Kui ma jõuan sinuni...

Ma oleksin olnud sulle kõik. Oleksin olnud sulle hea, oleksin olnud kallis. Oleksin hoolitsenud sinu eest, oleksin andnud sulle kõik. Kõik, mida sa oleksid tahtnud. Oleksin teinud sinu jaoks kõik. Oleksin kinkinud sulle kõik. Lubanud sulle kõik. Oleksin hoidnud sind, oleksin hellitanud sind. Lohutanud sind, armastanud sind. Andestanud sulle.
Kui sa oleksid tahtnud olla minuga. Vananeda minuga. Armastada mind sellisena, nagu ma olen. Hoolinud minust. Hoidnud mind. Näinud mind. Märganud mind. Kui sa oleksid vaid tahtnud.
Nüüd on järel pimedus. Ja lõpmatu tühjus. Kui olen üksi, on mu ümber vaid tühjus. Tühjad seinad ja laed, tühi tuba, tühi ruum. Otsatu piiritu tühjus. Justkui tükk minust oleks puudu. Justkui minu teisik oleks kadunud. Justkui minu teine pool oleks mind hüljanud. Jätnud oma elu nimel. Jätnud ükskõik mille nimel. Vaid tühjus vaatab vastu hommikul, kui avan silmad. Kui söön. Kui sõidan bussiga. Kui räägin juttu. Kui teen oma igapäevaseid asju. Igal hetkel vaid tühjus. Ja üksindus.
Teadsin, et ei armasta. Tean siiani, et nii on parim. Aga miks olen nii tühi? Miks on vajadus piinavam, kui otsa lõppenud armastus? Miks tahan sind enda kõrvale seisma, naerma, kui sa olid vaid keegi. Kui sa ei tähendanud midagi. Ei pakkunud midagi. Kui ma ei tundnud midagi. Miks siis igatsen sind. Sõltun sinust?
Tean, et olen üksi õnnelikum. Kunagi. Tean, et oleme eraldi õnnelikumad. Et elame eraldi elusid. Eraldi maailmates. Eraldi inimeste seas. Tean, et vajan midagi muud. Et sina tõid kaasa vaid valu. Ja hävingut. Aga mis siis, kui sul oli õigus. Et viga on minus. Minu suurtes nõudmistes. Minu ideaalsuse otsingus. Mida keegi ei suuda täita. Mis siis, kui sul on õigus?
Tunnen, et ei ole väärt midagi enamat. Et ei leia kunagi kedagi sellist, kes armastaks mind sellisena, nagu ma olen. Kes hoiaks mind, kui seda vajan. Kes ei keeraks selga. Kedagi, kes tahaks mind, vajaks mind. Tunnen, et ma ei leia kunagi midagi sellist. Midagi õiget. Ja oskan olla vaid üksi.
Kõik, mis ma sulle suutsin pakkuda, on tühine. Kõik, mis ma suudaksin olla, on tühine. Kõik, mis ma suudaksin teha, on tühine. Kõik, mis ma olen, on tühine. Sest kõigest hoolimata ei olnud ma piisavalt hea. Piisavalt ilus, tark. Piisavalt vajalik. Piisavalt väärt hoidmist. Piisavalt väärt õnne. Ma olin kehvem kui teised. Olen siiani.
Kui ma avan silmad, on seal vaid kaks võimalust. Kas hoida silmi lahti või need uuesti sulgeda. Jääda magama. Lõpmatusse unne. Kuivõrd meeldiv tundub see. Kuivõrd ahvatlev. Ohtude vaba. Valu vaba. Täis unustust. Ja andestust. Ja lõpmatust. Sest milleks teada, et sa ei ole armastanud. Et ma ei suutnud panna sind armastada. Milleks kanda seda teadmist endas. Iga sekund, päev, tund. Milleks teada ja mitte mõista. Milleks olla olemas selles teadmises. Kui mõttetu see on.
Justkui enam ei loe miski mitte midagi. Minu puuduv armastus ja sinu puuduv armastus. Kaks miinust annab kokku plussi. Ületamatu tõkke. Minu elule. Minu edasi elamisele. Kui seal on järel vaid lõpmatu kuristik. Ületamatu kuristik. Ja piinav tühjus. Millest ei päästa miski. Peale lõpu.

Ma tean, et ei armasta sind. Ükskõik kui kummaline see ka ei tunduks. Ma tean, et sa oled vaid keegi. Keegi, kelle puhul mul on hea meel, et ta olemas on. Keegi, kellega tahan oma üksluist aega veeta. Keegi, kes annab mu mõttetule elule mõtte. Keegi, kes hoiab mind, kui mul seda vaja on. Kuid ma ei armasta sind enam.
Naljakas, et ka sina tead seda. Et meie vahel pole armastust. Ja see ei tee haiget. See ei tee kurvaks. See ei murra. Kuid see teadmine on alati meie vahel. Et see pole see. Et võiks olla teisiti. Kellegi teisega.
Mul on kahju, et kõik nii on. Mul on hea meel, et kõik nii on. Ma ei tea, kas ma kunagi jõuan mingi muu tõeni. Kui selleni, mis on sinuga. Ja minu ebakindlusega. Sinu ebakindlusega.
Mulle meeldib sinu impulsiivsus. Sinu naer. Sinu naljad. Sinu kordaminekud. Mulle meeldib sinuga olla. sind hoida. Olla sinule olemas. Naeratada sinule. Lõbutseda sinuga. Toetuda sinule. Aga sa ei tee mind õnnelikuks.
Seda ütles Tema. Et sa ei tee mind kunagi õnnelikuks. Kahjuks või õnneks oli tal õigus. Ma ei kahetse oma otsuseid. Aga ma tean, et see on tõde. Sinu silmades ei ole minu jaoks elu. Sest. Sest see elu oli kelleski teises.
Üks hetk võib tähendada rohkem kui miski muu. Üks sõna, üks lause. Midagi, mida keegi ütles. Midagi, mida keegi tegi. See, kuidas keegi käitus. Selles keegi’s oli minu elu. Minu langemine. Minu lõplikkus.
Ta oli minu unistus. Minu otsing. On siiani. Minu unedes. Minu unistustes. Hoiab käest. Ütleb midagi. On see Eriline. Millegipärast on see nii. Et tema ei kao. Ei unune. Mälestus temast ei hääbu. Teda ma ilmselt armastasin rohkem kui kedagi teist. Salaja, vaikselt, iseendale. Iseennast sellest teadvustamata. Ise midagi tegemata. Ma ei saa temast üle.
Kuigi sa tulid mu ellu vaid viivuks. Oled sa siin siiani. Minu tegemistest hoolimata. Minu sõnadest hoolimata. Oled mu saialill. Oled mu ideaalne unenägu. Kui ma vaid teaksin, aimaksin. Et olen midagi ka sinule. Teades, et ei oska midagi ei hoida. Ei oska millestki midagi õiget teha. Ei oska jätta kõike rikkumata. Ei oska olla see õige. Siiski arvan, et armastan sind. Tundub, et oled mu elu armastus. Kättesaamatu, püüdmatu, hävitatud. Oled siiski see, kes mind äratas. Minu enese tahtest hoolimata. Oled minu inimene.

Üks elu on meie kõigi elu. Teistest mööda, läbi minemine on meie kõigi südametunnistus. Peaks olema. Kui me oleksime inimesed. Ja elaksime maailmas koos. Mitte igaüks üksinda. Eraldi. Oma eraldatuses.
Kui ma kõndisin mööda tänavat, siis sa ei näinud mind. Päike paistis. Ja sa kõndisid minust mööda, justkui mind polekski. Vaatasid minust läbi ja mõtlesid omi mõtteid. Oma koolitöödest. Oma vajaminevatest ostudest. Oma perekonnast. Oma kallimast. Oma pikast päevast. Sa ei märganud, et ma kõndisin sulle vastu. Sa ei märganud mind enne, kui sulle otsa koperdasin. Siis vaid vihastasid ja ühmasid, et ma eest ära käiks. Ei koperdaks teistel jalus. Neil, kes oma elus midagi tõelist teevad. Ja ei koperda teedel ees.
Sind nägin ma siis, kui väljas oli tuisk. Oli külm, lõikav tuul külmetas sõrmi ja varbaid. Sa kiirustasid oma sooja kodusse. Rääkisid telefoniga. Pidasid kallimaga suurejoonelisi plaane. Sa ei märganud, et ma olin peaaegu sinu kõrval. Vaatasin kuidas sa naeratasid. Ja kuidas sa hiljem valetasid. Naljakas, et sa valetasid nii, justkui tahaks ise oma valet uskuda. Justkui oleks see tõsi. Tegelikult tahtsid sa vaid iseendaga arvestada. Ja valetasid seepärast. Lükkasid teise inimese tähtsuse endast tahapoole. Ja unustasid selle.
Sina oled selline, et kui endal on raske, oled sa alati muresid jagamas. Istud minu ja prügikasti kõrval ning vaatad tähti. Räägid, et see ongi igavik. Et nüüd nii jääbki. Lubad päikest ja kuud ja igavest sõprust. Räägid teised endast halvemaks ja iseend paremaks. Pärast oled kadunud. Kuni uute raskete aegadeni.
Aga sina oled selline, et sa kunagi ise ei vaja midagi. Ega kedagi. Sinu pärast võivad kõik teised olemata olla. sind ei huvita kunagi kas keegi on, kus ta on. Sa oled alati võtta siis, kui keegi seda tahab. Kuid sa ise ei taha kunagi kedagi ise võtta. Kedagi ise vajada. Kellelegi tuge pakkuda. Kellegi vastu huvi tunda. Sind huvitab iseenda proovile panemine. Kas ma saan tema. Kas ma suudan teda võluda. Ükskõik keda. Ükskõik mis hinnaga. Ohverdada võib nii võõra kui oma. Ja neid ohverdusi sa ei kahetse kunagi. Sa ei märkagi neid. Sest see, mis teisele on elu, on sulle vaid tühine mäng.
Kõik nad olid sõbrad. Valetasid ennast sõpradeks. Sõprus justkui mädanenud õun. Mis on kaua aega seest ussitanud. Kuid välja paistab ikka ilus ja terve. Mahlakas ja punane. Tegelikult elasid kõik omi elusid. Vajasid kedagi siis, kui suurem häda oli käes. Et siis oleks vähemalt ükskõik keegi. Muidu ei vajanud nad midagi.
Ussitanud õuna ei sööda. See ei kõlba süüa. Justkui soojendada üles ammu vanaks läinud sööki. Lootes, et ajapikku see siiski kõlbab süüa. Viga on selles, et keegi peab ussitanud koha välja lõikama. Ja minema viskama. Kui keegi üldse tahab veel seda õuna. Kui keegi viitsib vaeva näha.
Lasta elul endast üle voolata. Justkui merel, mis on täis ükskõiksuse pärleid. Neid teravaid ja suuri. Mis lõikuvad nahka. Aga valus on alles siis, kui veest välja hakkad tulema. Valus on alles siis, kui üksindus tundub meeldivam variant. Kui üksildus rõõmustab rohkem, kui miski muu. Rohkem kui tühi mõttelabasus, rohkem kui valelikud vabandused. Rohkem kui pealesurutud kohustus. Rohkem, kui välja ütlemata jäänud mõtted.
Sina olid see, kes tuli ja võttis käest kinni. Kui ma olin väljas vihma käes. Lõdisesin. Üksinda. Sa olid mu vastu nii hea. Sina tulid ja viisid mu tuppa. Tõid mulle soojad riided. Panid mu teki alla. Ütlesid, et sul on minu jaoks midagi. Et sul on minu jaoks paradiis. Ainult et ei tohi loobuda. Ma ei tohi loobuda.
Sa oled minu ingel. Ja ühel päeval olen ma sinuga paradiisis. Aga seni olen ma siin, kus alati. Oma väikeses puust onnis. Kus talvel on külm ja suvel palav. Kuhu keegi teine ei satu. Jalutan teile vastu. Ning te tormate minust mööda, minust läbi. Olete tigedad, et ma teile ette jään. Lükkate mind seina äärde seisma, justkui midagi elutut. Viskate mulle raha nagu kerjusele. Näitate näpuga minu välimusele. Halvustate isekeskis minu rumalust. Aga mina näen. Ma olen tihti teie kõrval. Kuulan mida te mõtlete. Näen kuidas te käitute. Tunnen kuidas te ei märka. Ma olen alati olemas.

Tänane kurjus

Täna ma jälle haisen. Sopa järele. Pesematuse järele. Mustuse järele. Täna olen ma lääge korduvus. Igav lämbus. Täna olen ma väärtusetu tühjus. Maha müüdud unistus. Reaalsusele jalgu jäänud igatsus.
Täna olen ma paks. Seepärast söön veel rohkem. Täna olen ma inetu. Seepärast hoolitsen enda eest veel vähem. Täna olen ma rumal. Seepärast ei teegi parem ma üldse midagi. Täna olen ma egoistlik. Seepärast süüdistan teid kõigis teie tegudes ja vigades.
Täna olen ma igav. Seepärast on teil lihtsam mind hüljata. Täna olen ma vihane. Seepärast õigustate te minu vältimist. Täna ei taha ma suhelda. seepärast räägite te minust üle. Seepärast olen igavesti üksi.
Täna ma tean, et miski kunagi ei muutu. Täna ma tean, et keegi teist ei hakka mind kunagi rohkem armastama, keegi teist ei hakka kunagi minust rohkem hoolima. Keegi teist ei hakka kunagi mulle rohkem helistama. Keegi teist ei hakka kunagi minu järgi rohkem igatsema. Keegi teist ei hakka kunagi mind rohkem vajama. Keegi teist ei hakka kunagi minu jaoks aega leidma. Keegi teist ei hakka mitte kunagi seda sama tundma, mida mina tunnen.
Täna hiilivad varjud mu toas. Mustad kummitused. Puudutavad mu käsi. Põletavad mu südant. Nõrgestavad mõistust. Hirmuga. Häbiga. Valuga. Raske on lasta lahti. Raske on mitte näha. Raske on elada.
Täna sa ei armasta mind. Teie ei armasta mind. Nemad ei armasta mind. Täna on kõik vaid illusioon. Omakasu. Ükskõiksus.
Täna ei ole mul kedagi. Täna on kõik minust lahti öelnud. Minu maha matnud. Ja unustanud. Täna teeb kõik haiget. Muusika painab mu peas. Vaimud sirutavad oma küüniseid minu poole. Ja kõik keeravad seda pealt vaadates pea kõrvale. Justkui nad ei näeks. Justkui nad ei vastutaks.
Täna vihkan ma ennast. Oma sündi, oma elu, oma väärtusetust. Oma oskamatust. Oma hüljatust. Oma kohanematust. Oma kindlusetust. Julmust. Vihkamist. Andestamatust. Välimust. Sisemust. Olemust. Vihkan täna ennast täielikult. Vihkamine nõrgestab mu südant. Lööb kividega mu südametunnistust. Matab mind pimedasse lootusetusse. Ükskõiksusesse. Kuuma raevu. Kuni hävitab minu. Kuni hävitan iseenda. Kuni hävinen.
Kuni saabub homne päev.

Vahel, kui sa vaatad mulle otsa, tundub see olevat armastus. Vahel vaatan sind ning mõtlen, et äkki ma armastan sind.
Sinus on midagi, mida kelleski teises ei ole. See ei ole miski sõnadesse pandav ega käega katsutav. Seda ei näe keegi teine peale minu. Seda ei taju keegi teine peale minu. Vahel mulle vaid tundub, et see miski on sinus. Miski mille pärast arvan, et võibolla vahel armastan sind.
Keegi teine ei näe seda. Keegi teine ei tea seda. Keegi teine ei suudaks seda mõista. Seda pisikest armastust minu sees. Keegi teine ei saaks aru kui eriline see on. Kui tähtis. Kui mõistetamatu. Kui lubamatu.
Kui ma vaid suudaksin leida põhjuseid. Miks armastada või miks mitte. Miks mängida selle sõnaga. Miks tunda midagi sellist. Põhjuseid ei ole. Vaid see, kes sa vahel oled. Midagi sinu silmades. Midagi sinu sõnades. Sinu olemus. Midagi sarnast.
Sa meenutad mulle sügist. Punaseid, pruune ja kollaseid lehti maapinnal. Kõrgeid puid ning päikest neist läbi kumamas. Viimaseid sooje päevi. Vahel justkui augusti lõpp ning vahel kui oktoobri algus. Kuid alati veel soe. Veel, viimaseid päevi.
See, et sa ei tea, on ilmselt kõige õigem. Ma ei tahaks eales rikkuda hetke, mis praegu on. Ma ei tahaks rikkuda seda argipäevaga. Häbiga. Valuga. Ma ei tahaks, et see kaoks. Sest suhted on muutuvad. Armastus on mängitav. Kuid iseendale salaja armastamine on isiklik, äravõetamatu, rikkumatu.
Kui sa aimad minu pisikest armastust, siis ära ole sellepärast õnnetu. Kõik tuleb ja läheb. Vahel on õige mittemidagi vastu soovida. Veel parem kui sa ei aima midagi, vaid elad õnnelikus teadmatuses. Ja oled õnnelik. Vahel vaikselt omaette mõtled üksildusest. Ja su silmadesse ilmub maailma suurima kurbuse laik. Aga see möödub. Ning siis oled sa jälle õnnelik.
Võibolla armastangi ma seda, et sa oled õnnelik. Kadestamisväärselt õnnelik. Ja vahel, kui ma natukene armastan sind, olen ka mina õnnelik sinu õnne üle. Sul on kõik. Ja see peabki nii olema. Sa oled seda kõike väärt.

Räästast tilkus vett äbrisse. Amber oli pooleldi täis. Pooleldi tühi. Vihma oli just sadanud. Vihmapiisad helkisid rohulibledelt vastu. Ning aurasid ära tõusva päikese sooja embusesse. Puud sahistasid veetilkadest raskeid lehti ning üritasid väärikalt tõsta oma päid ülespoole. Päikese poole. Raputada vihmast märg kuub ning kuivatada seda algava kuuma suvepäikese käes.
Maasikate lõhn oli see, mille peale tekkis tahtmine üles tõusta. Teha silmad lahti ning minna vaatama kust see tuleb. Kuigi ka voodis oli hea. Lebada silmad kinni, pooleldi veel unenäomaailmas ning samas kuulata väljast kostvaid hääli. Kujutada ette tänast päeva. Segada reaalsust fantaasiaga. Kujutada ette täiesti võimatuid asju. Fantaseerida asjadest, mida poleks kellelegi rääkida tahtnud. Mida polnud kellelegi rääkida. Kuid mida salaja omaette võis nautida. Mõtelda.
Maasikatest toormoos ning soojad pannkoogid. Toormoos on tehtud just äsja õuest korjatud maasikatest. Sinna on lisatud suhkrut ning seejärel on maasikad lusikaga laiali sõtkutud. Pannkoogid on kuldpruunid, magusad. Tassis aurab kakao. Nii hea on kõndida tekki endal ümber hoides laua äärde. Võtta soe tass kätte ning vaadata aknast välja. Näha, et kõik ongi nii nagu peab. Vihmapiisad ning päike neid kuivatamas.
Ust lahti tehes õhkab vastu kuum-niisket õhku. Märja muru lõhna. Lämbe päikese lõhna. Soolaka mere lõhna. Niiskete puude lõhna. Suve lõhna. Võibolla oli see päev täiuslik. Polnud kedagi, kes oleks saanud seda talt ära võtta. Viia tema nauding minema, varastada tema päev, tema tunded, tema mõtted, tema unistused, tema fantaasiad. Varastada tema elu. Lüüa teda sellest suurema naudinguga. Isekusega. Tähelepanematusega. Ning suhetega.
Kas kellegi teise üksindus oli ka sama lõikav nagu temal? Kas keegi teine tundis ennast ka kui kohe-kohe kaljudelt alla libisev ronija, kes vajub ja vajub, seejärel haarab esimesest väljaulatuvast kivist kinni ja vinnab ennast veidi kõrgemale, et uuesti kukkuda. Kas keegi teine tundis ennast ka teistest eemalseisva osakesena, vähina kuldkalade seas? Kas keegi teine tundis ka põletavat üksildust, mis vaatas vastu akna tagant, teiste inimeste silmadest, sõnadest? Kas keegi teine tahtis ka meeletult panna käe vastu klaasi ning tunda midagi? Kas keegi teine mõtles ka, et elu peaks olema midagi palju enamat? Kas keegi teine müüs ka ennast sõnadega, tegudega ning ootas päästmist ja andeksandmist? Kas keegi teine tahtis ka vahel nii väga olla surnud, et vaid pääseda üksindusest?
“Tundsin sind nii vähe, et andsin endale õiguse vastutustundetult käituda. Liiga vähe, et tahta midagi enamat.”
“Tundsin sind liiga kaua ning tahtsin vaheldust. Tundsin end sinuga justkui puuri pandud vang.”
“Ma ei suudaks sind kunagi õnnelikuks teha. Sa vajad palju rohkem, kui minul pakkuda on.”
“Seda lille ma armastan ja ma ei saa teda murda, sest ta närtsiks... Nii tapame ennast aeglaselt kuni silmad surevad, koos nendega ka valu...”
“Armastasin sind niimodi nagu sa iial ei oska ette kujutada. Armastasin endale. Salaja. Ja mitte kunagi ei saa olla sellise inimese vastu ükskõikne. Aga ma ei tunne ju sind...”
Ja lõpuks oli ta alati üksi.
Valu rebestas teda täna jälle hingematva jõulisusega. Peksis tuima ükskõiksusega ning tema ei suutnud ennast kaitsta, ennast liigutada, vastu hakata. Pigem nautis ta kehalist karistust ning lootis sellest lunastust hingelisele piinale. Kurjadele mõtetele. Kurjadele tegudele. Ning tema vastu sooritatud kurjadele tegudele. Kehaline karistus pakkus leevendust hingevalule. Sirutad käe ette ning näed verd. Peenikesi triipe, mille tagant paistab ajutine kergendus. Lahtilaskmine valust. Lahtilaskmine tunnetest. Ja õiglusest.
Peeglisse vaadates oli kõik vale. Suur irvitav vale. Peeglist paistis tüdruk. Tavaline tüdruk. Juuksed sorakil rippumas näo ees. Ripsmetush laiali pisaratest. Pisarad jooksmas mööda põski, mööda kaela. Tüdruk karjumas. Soigumas. Valu tema külgedel kui must ähvardav udukogu. Vajumas tema poole. Tema peale. Pakkudes vaid iseennast. Seljataga Vale. Naerev põlastav Vale, kes oli võtnud endale ilusa tumedajuukselise targa tüdruku kuju. Alati naerev. Alati üleolev. Alati esimene. Ning tema vastas peeglitüdruk. Hingetu pilt. Portree. Kes vaid peegeldab ennast ümbritsevat. Mida valida? Mida valida selliste võimaluste hulgast?
Sina jääd igaveseks tema ellu kummitama. Sina, kes sa valisid kellegi teise. Kes sa eelistasid Valet. Mängu. Sinu lõhna mäletab ta siiani kui suve. Kui sügist, talve ja kevadet. Sina, kes sa tulid selleks, et minna. Kes sa puudutasid õrna tuulehoona südant ning seejärel tormasid vaikusesse. Kaduvusse. Sina, kes sa rebisid tema nelja seina vahelt minema lõpmatusse taevasse tähtede keskele lendama. Sina, kellega ta tundis ennast elavana. Sina, kelle silmades nägi ta samapalju valu, kui enda omades. Sina, muutlik vesi, mis kord jääna ning kord lumena teda külmetas ning seejärel keeva veena teda põletas. Sina, kes sa kunagi ei suuda mõista seda Valet, mille valisid. Sina, keda ta siiani hinges armastab, kui vikerkaarevärvilist unistust.
Tema jääb üksi.

Unustusse vajunud hetked. Need, mis kinkisid mõtte ja selguse. Ilu, mis oli. Arm, mis tegi õnnelikuks. Kas mäletate? Kas mäletate veel seda, mu kallid? Kuidas siis kõik veel oli. Klaver. Muusika. Kunst. Kirjandus. Sõnad. Pessimism. Maailm ja Meie. Meie selle keskpunktis.
Kunagi kui nutsin, ütlesid sa, et koguksin kurbuse enda seest peopesadesse. Sulgeksin silmad. Ja mõtleksin selle kõkehaarava kurbuse ümber millekski heaks. Armastuseks. Ja puhuksin selle minema, saadaksin sinna, kus seda vaja on. Ma saatsin selle armastuse kõigile kurbadele ja üksikutele lastele. Ja ma suutsin seda teha sinuga.
Kunagi uskusime me kõik, et armastuse nimel võib surra. Et armastuse nimel surrakse. See tundus olevat suurim ohver. Suurim kingitus. Midagi puhtaimat. Nüüd on kõik muutunud ja keegi pole surnud. Igaüks elab justkui häbenedes oma elusolekut. Ja samas oleme liiga surnud. Naervad maskid. Tühjad kipsist teatrinäod.
Elu jäi maha. Loomingusse ehk. Kirjadesse, luuletustesse, maalidesse, muusikasse. Lubadustesse. Kui hoidsime kõik koos kätest kinni ja lubasime mitte kunagi lahti lasta. Kuid siiski lasksime...
Aga portree jääb alatiseks vaatama. Ja meenutab ridu, mis meid ühendasid.
Äraõitsenud ämblikuvõrgus
Keset kadakamarjade kilde
Millelt mõruhaput mahla veel nõrgus
Peksles eilsete päevade pilge
Tühje tõotusi veriselt keelelt
Voolas hääletult märjale maale
Mis sest enam, on muutunud meeled
Tõstku teised nüüd mürgipokaale
Olgu otsides rõõmsad ja rahul
Lõpuks leides, mis kord juba leiti
Valed shampuseklaaside vahul
Meenutagu ehk mõnikord meidki.
Teile, keda ma olen armastanud nii palju ning jään igavesti armastama.

Nii ebatõenäoline. Tunda, et midagi on valesti aga seda mitte teada. Mitte kindel olla. justkui paks valge udu, mille külm niiskus meenutab kõrget vappekülmadega palavikku. Unenägusid. Ebareaalsust.
Mis on see, mida on näha maailma peeglist. Kõigepealt tigedus. Kõik vastutulijad on tigedad. Ülbed. Maskid, mis üritavad varjata tühjust. Üles löödud kestad väljendamaks eneseimetlust, enesearmastust. Kestad, mis seest on tühjad ning seepärast üritavad seda kompenseerida välisega. Ennast väljaspoolt üles ehitades.
Ennast teiste najal üles ehitades. Ma olen parem. Teist, neist, kõigist parem. Ma olen targem, aga mina olen ilusam. Mina olen töökam, aga mina olen tähtsam. Ja minul on raha. Upitada end üles teiste arvelt, neid maha tehes. Neid halvustades. Neid põlates. Ennast nendega võrreldes.
Lähme koos kiigele. Kiigume seal koos. Kord üritan mina sind allapoole jätta ja ise selle võrra kõrgemale pääseda. Loodan salamisi, et sa kukud. Et sa kaotad tasakaalu. Teesklen kurbust sinu valu pärast. Tunnen kaasa. Luban isegi käe ulatada, et sind tagasi aidata. Aga need on vaid mööduvad sõnad.
Järgmisel hetkel oled sina kõrgemal. Ning lükkad oma kõrgustega mind allapoole. Seisad seal nii kindlalt, justkui väike Jumal. Valitsedes ja kontrollides. Ja mina libisen aina madalamale. Võtan enda kanda kogu raskuse. Enda nõrkused. Ja sinu võrdluse. Oledki osavam.
Peegel on aus. Sealt vaatab alati vastu ükskõiksus. Ning selle vastand. Valu ja piin ükskõiksuse pärast. Lapsed teavad alati. Lapsed peegeldavad meid endid. Meie tegemata jätmiseid. Meie vigasid. Käituvad täpselt nii, nagu neid kasvatatud on. Lapsed piinlevad. Ükskõiksuse pärast. Hoolimatuse, kurjuse ja unustuse pärast. Nad tahavad kaduda sama palju, nagu maailm tahab, et nad oleksid kadunud. Õnnetud lapsed õnnetutest peredest.
Nad tahavad olla surnud samapalju nagu riik tahab, et neid ei eksisteeriks. Et nad saaksid korda. Töötaksid jälle. Oleksid nagu kõik teised. Oleksid tunneteta.
Nende viga on sündida valel ajal vales kohas. Valesse perre. Kasvada üles valede, tülide, vägivalla ja alkoholi keskel. Selle eest põgeneda. Elada väljas. Magada koridorides, autodes. Kerjata. Varastada. Röövida. Üritada ennast korduvalt ära tappa. Valetada. Varjata. Otsida lahendusi lõbust, arvutimängudest, teleka vaatamisest. Peita iseennast, sest elu on niimodi käskinud.
Mis tähendab neile lastele tervet elu. Ikka ja alati – nende vanemad. Need samad, kes neid peksavad. Kes kodus alalõpmata joovad. Kes ei pane tähele, kas nad on seal või mitte. Kes ei mäleta nende sünnipäeva. Kes lasevad neil lastekodus elada. Sest nad on oma probleemidega nii puntras. Alati.
Neid lapsi ei ole võimalik terveks teha. Töötama panna. Korda saada. Nad on katki. Ning armid jäävad igaveseks.
Aga selle lapse silmad jäävad igavesti küsima, miks mu isa ei tulnud. Miks mu ema peksis mind. Miks ei lasta mul nüüd enam elada oma elu nii, nagu ma olen seda viimased aastad elanud. Kus olite te siis, kui ma teid veel vajasin.

Vihkan Teid
Vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan... Nii palju vihkan teid selle eest. Täna luban seda lõpuks ometi endale. Vihata täielikult teid kõiki. Vihkasin eile, vihkan täna ja ilmselt ka homme.
Kui täiuslik võib teie maailm olla. kui täiuslik võib teile maailm olla. vähemalt nii te kõik näitlete. Alati on kõik hästi, alati on kõik õigesti. Mitte kunagi pole mitte midagi natukene halvemini. Täiuslikud olete te kõik. Maapealsed inglid.
Aga veel olete te kohtunikud, süüdimõistjad, näpuga näitajad, kitsarinnalised ning piiratud maailmavaate ja silmaringiga inimesed. Halvustajad. Kõige targemad. Tahate alati vaid head. Läbi julmade sõnade. Läbi valu, mille valmistate. Tahate alati vaid parimat. Oma ilusate elude keskelt kohut mõistes. Uskumata kunagi kellessegi teisesse peale iseenda ja oma imeliste kaaslaste.
Ja mis saab pärast kohtumõistmist – mida ma võiksingi tahta inglitelt, nad ju lendavad ära. Unustavad sinu, kuni tuleb aeg uuesti kohut mõista. Uuesti näpuga poomisnöörile osutada, uuesti halvaks panevaid märkuseid teha. Senikaua poete aga kõik oma urgudesse. Elate seal oma imelisi elusid oma imeliste kaaslastega, kellega teil on alati imeliselt kiire.
Aga inglitelgi peaksid ju olema sõbrad. Selleks, et kui tõesti muud teha ei ole, minna ja rääkida oma imepärastest saavutustest elu lainetel. Oma imepärastest päevadest ja tegudest. Kirjeldada oma imelise elu möödumist. Või siis ehk hoopis pakkuda oma sõpradele ka võimalust vahel sellest elust ka osa saada. Ehk vahel harva oma sõpradega kokku saada või neile helistada, et uuesti mainida oma ülikiiret elu. Muidugi vahel leiabki selle aja. Aga siiski oleks liig pühendada seda vaid sõbrale. Sinna imelisse päeva tuleb kaasata veel imeline kaaslane, tema kaaslased, võibolla veel mõned teisedki võõrad, kes juhtuvad ligi olema. Ja jällegi on kõik lausa imeline.
Alati leidub imelisi andestatavaid vabandusi. Ohh, ma täna küll ei saa. Ma olen armunud, sa ju mõistad. Ma ootan telefonikõnet, sa ju mõistad. Mul on nii palju teha, sa ju mõistad. Ma olen oma imelise kaaslasega, sa ju mõistad. Mul on teised plaanid, sa ju mõistad. Kunagi, mõni teine kord eks. Ma helistan sulle millalgi.
Vihkan teid täna, et julgete mulle ette heita minu elu, seda arvustada ning hukka mõista. Halvustada minu valikuid, kuigi teid endid pole olemaski minu jaoks. Huvipuudus, eks ole. Ja kõige toredam on see, et “sõpradest” mõni üksik vaid leiab vahel aega selle lehe külastamiseks. Miks peakski. Just somebody, keda vahel sahtlist välja tõmmata kui vatinukku ning seejärel sahtlipõhja tagasi visata. Vaid altveetud lubadused, vaid hoolimatud äraütlemised mittemillegi nimel. Vaid tähelepanematus ning hoolimatus tunda ise vahel huvi.
Aga Teadke, et iga Teie julm hoolimatus
Jääb killuks südamesse
Iga Teie tähelepanematus
Kibestumiseks hinge
Iga Teie alandav sõna
Lõikab kui roosiokas
Iga Teie altveetud lubadus
Peegeldub vees pundunud laibana
Iga Teie vale naeratus
Kummitab unes irvitusena.

Nüüd olen valu ja varemete keskel
Unistuste haual
Kui Hävingu Kuninganna.

Mis oli järel sellest tüdrukust, kes kunagi oli meenutanud teistele Elu ennast. Kelles oli värelenud süda, nahk ja hing... Mis oli see tüdruk nüüd, nüüd, kui tema silmadest polnud võimalik välja lugeda valesid ega reetlikust. Kui tema nahk oli muutunud tormide ja tuulte käes kõvaks ja parkunuks. Kui tema süda oli muutunud tuimaks pidevast ja alatisest valust. Kui tema hing oli õppinud ära lihtsa tõe: “Ära tunne, ära usalda, aga ela. Naudi, joobu, põleta. Võta kõik, mis võtta annab.”
Temas olid järel instinktid. See miski, mis kunagi tundus puudulik olevat. Loomalikud käitumismaneerid, mis ei vajanud mõtlemist, arutlemist, analüüsimist. Analüüs viiks vaid mõtteni odavusest, mille tunnistamine oleks võrdeline eneseuhkusest loobumisega. Mida lihtsam on inimene, seda vähem ta analüüsib. Seda vähem ta kahetseb. Seda kõrgem on tema eneseaustus.
Instinkt vaadata ilusaid mehi. Lõputud valelikud vaidlused ilu üle. Kas tõesti on võimalik seista niivõrd eraldi iseendast, oma sünnipärasest minast ja mitte tunnistada, et kõik naissoo esindajad lähtuvad instinktidest. Iga naine tahab saada last ilusa mehega, et laps oleks ilus. Ja siis, ehk kasvatada laps üles targa mehega. Või siis saada tütar ilusa mehega ja poeg targa mehega. Selle väljendi järel tulevad süüdistused võrdõiguslikkusest ja pealesunnitud ühiskonna reeglitest. Aga tegelikkuses on see vaikiv südamete tõde. Ilu maksab. Ilu müüb. Kõike vihkavas maailmas on see pea ainus, mis järel on.
Instinkt võtta vastu see, mida pakutakse. Kui vähegi tahtmist on. Ükskõik mis hinnaga, mis tingimustega. Minna kaasa ja mitte mõelda. Pärast mõelda. Kas pole kõik kordki elus varjunud selle väljendi taha. Kõik käis nii kiiresti. Ma vaid läksin kaasa. Truudus on võimaluse puudus, nagu öeldakse. Või siis tark kalkuleerimisvõime võimalustest ja nendele järgnevatest puudustest. Mille korral peab inimene olema tõeliselt tark ja kalkuleerimisvõimeline. Kuigi kõik on inimlikud ning igaüks võib igal hetkel minna kaasa endas ärkava impulsiivsusega. Mänguga. Eluga. Sest eks erandki kinnitab reeglit.
Kes ei oleks hinges petnud. On see lihtsam, vähem tähtsam? Unes veedetud tunnid kellegi teisega, kas see on truudus? Vargsi salaja kellegi teise seltsis veedetud hetked, kellegi teise tunnete õhutamine, kellegi teisega flirtimine, kellegi teisega väljas käimine? Kellegi teise käest salaja kinni hoidmine? Kellegi teise õrn puudutus, kellegi teise ihaldamine? Kellel on õigus defineerida piirid?
Truudusetus mõistetakse hukka vaid väga kokkuhoidvas sõpruskonnas. Sellest tuleb ka järgmine tunne, mis alles on: häbi. Häbi olla koos ja näidata ennast truudusetu inimesega teiste hukkamõistu pärast. Vajadus hoida teistest eemale ja salaja avada oma tundeid. Peita. Varjata ja valetada. Teeselda ükskõiksust. Lähedasemate inimeste ees. Kartuses oodata halvakspanevaid kommentaare. Halvaks panevaid pilke ja vihjeid. Kõige lähedasematelt. Kas pole mitte vastuolu...
Millegipärast on vabadust raske saavutada. Vabadust olla ja teha seda, mida hing ihaldab. Elada nii, nagu endale õige tundub. Või elada lihtsalt nii, kuis oskad. Vabadust armastada keda soovid ja olla kellega soovid. Vabadust teha vigu, suuri ja väikseid vigu. Vabadust lasta keegi teine vabaks. Vabadust loota andeks andmisele. Tundub, et vahel on see vabadus peaaegu võimatu saavutamiseks. Millegipärast. Kõigile meeldib ennast ja teisi piinata. Millegipärast.

Neid sõnu oli tuhandeid, mida ta pidi päevast päeva endas kandma. Enda sisse jätma. Endasse maha matma. Et mängu elus hoida.
See oli tema mäng. Tema elu. Tema valik mängida kaasa, valida 36-st kaardist välja üks ning seejärel elada selle järgi. Kuulata kaardimoori ennustust. Teada, et see vastab tõele. Kuid saatus jääb alati vaid saatuseks. Seda saab kujundada, kuid mitte muuta.
Kui ta loobuks mängust, ei muutuks midagi, sest mängust ei saa välja astuda. Seda ei saa lõpetada. See kestab edasi, sõltumata ühe mängija tegemistest. Kaalul on liiga palju. Saab ainult kontrollida mängu või alluda sellele. Ise otsustada, passida või lasta teistel otsustada. Anda võim teistele, tähendab mängu kaotamist. Ühehetkeline valvsuse kaotamine võib maksta kõik varasemad võidud.
Ta oli nii väsinud. Väsinud mängimast. Väsinud kontrollimast. Väsinud varjamast ja teesklemast. Väsinud nendest näidenditest, rollidest. Väsinud enda sisse jätmistest. Väsinud ükskõiksuse teesklemisest, et mitte haiget saada. Väsinud tunnete teesklemisest, et tunduda tavaline. Ta oli mängust väsinud.
Ühel ööl tuli surm tema juurde. Sest tüdruk oli liiga kaua teda kutsunud. Palunud, meelitanud. Viinud ennast nii kaugele, et surmal poleks valikut. Ja ühel hetkel seisiski surm tema ees. Justkui tume valvur. Sirutas käe. Ja tüdruk tundis hirmu, liiga palju hirmu. Kuid ometi ei suutnud ta vastu panna kiusatusele ning tahtis näha surma nägu. Et teada.
Mu kallis, minu surm oli sinu nägu. Minu surm oled sina. Kas see tegi mängu huvitavamaks? Kas see andis mulle eelise? Või võttis mult lootuse? Kas see mõjutab mängu käiku, et ma tean tulevikku? Et ma tean lõppu? Et ma nägin oma ennustuse viimast kaarti, piilusin salaja oma mängu saatust? Ning ometi võin vaatamata sellele edasi mängida, teadmata mängu tulemust.
Ma olen õnnelik, et surm sinu näol mind kaasa võtab. Siis ma tean, et ei pea kartma, sest viimasena näen ma sinu armsaks saanud silmi. Viimasena tunnen ma sinu embust. Viimasena saan ma olla sinu kõrval ning tunda ennast kindlana.
On jultumus armastada sind ning seeläbi enda surma.

Armastus ajab pea segi, nagu tuul kõrbes liivaterad. Algul keerutab ja mängib niisama, justkui tegu oleks naljaga, peitusega. Kuni äkki avastad, et kõik on valesti, ümber pööratud, teist moodi. Armastus on see, mis sunnib tegema mõistuse poolt keelatud asju. Jooksma välja tormi kätte. Viskuma lumme. Naerma üle vaikuse. Kuni naeru kaja jõuab sinuni tagasi.
Armastus on see, et tahaksin anda Sulle nii palju lubadusi, nii palju sõnu. Ja ometi ma tean, et ei suudaks neist pooligi täita. Ja et sa ei ootagi seda. Sa oled keegi, kellele piisab olemasolevast. Kes kunagi ei taha, et ma oleksin keegi teine. Kes tunneb mu kristalseid purunevaid sõnu. Kes tunneb mu tühjust.
Armastan sinu vabadust. Sinu impulsiivsust. Sinu naeru. Läbi sinu saan ka mina vabaks. Läbi sinu saan pöörduda oma kindlusesse.
Armastus ei ole vaid sõnad. Vaid kohusetundest tehtud teod. Vaid mugavus. Vaid püüd pääseda kriitikast. Armastus on see, mis annab mõtte. Kindluse, tahtejõu, selguse. Hullumeelsuse. Sära ning naudingu. Armastus on see, mida võib lõpmatuseni põletada ning ometi ei põle ta ära.
Armastus on see, mis teeb sinust uuesti inimese. Kõikide katkiste maskide keskel, maha maetud tunnete ja valude keskel. Omaks võetud võõraste identiteetide seas. Kaasa mindud sallimatuse ning halvustamiste seas. Armastus kingib tagasi lapselikud unistused ja fantaasiad ning pühib minema allaandliku leplikuse.
Armastust tohib arvustada vaid armastaja. Mitte keegi teine, mu kallis.
Kui midagi läheb valesti, kui kunagi läheb tõesti midagi valesti, siis armastus elab edasi sügaval sinu südames. Vihmas, mida ma alati püüdma jään, tuules, mis sind alati jälitama jääb. Lumes, mis langeb su huultele ning sulab seal jahedaks veeks. Armastus jääb sinuga punakas-pruunide langevate vahtralehtede näol, õnnelikkude inimeste naeratuste näol. Kui langed minuga, olen sinu püüdjaks, et maandumine võimalikult pehme oleks. Kui lämbud minuga, olen esimene värske hingetõmme, mis su kopsudesse pääseb. Kui upud minuga, olen kaunis merineitsi, kes su randa viib, et sa seal kohtaksid oma elu armastust.
Olen üksik kauge täht, mille sära ulatub veel vaid sinuni. Olen soe tuli, mis paistab ühe maja aknast, nii kodune, nii kallis. Emban sind merelainetena, millesse tahaksid jäädagi mängima. Tantsin sinuga kui jääkuninganna oma jäälilledega kaunistatud lossis. Suudlen sind kui Aphordite, kelle suudlus kõige magusam näib. Igatsen sind kui puuri pandud lind vabaduse ja metsade järgi. Olen sinu kui päike, mis alati jääb paistma, ka pilvede tagant.
Olen ikka vaid see, kes siiani. Keegi, kes armastab sind üle kõige. Keegi, kes hoolib sinust rohkem kui endast. Keegi, kes annaks sinu armastuse eest kõik. Keegi, kes vaid sinuga on tema ise. Kõige tõelisem, kõige õigem. Olen ikka see tüdruk.

Kirikus särasid küünlad. Oli hämar. Jeesuse pilt vaatas seinalt vastu kui etteheide. Vaadake, mis nad tegid minuga. Mis teie tegite minuga. Tapsite minu. Ohverdasite minu. Ma päästsin teid. Millest?
Tänane lugu oli õpetlik. Mitmest küljest. Elas kord üks kuningas. Ühel päeval sõitis ta oma tõllaga mööda valdusi ringi. Tee peal kohtas ta kerjust. Kuningas küsis temalt: “kellesse sa usud?”. Kerjus vastas, et Jumalasse. Kuningas kutsus ta endaga kaasa ning nad sõitsid edasi. Mõne aja pärast kohtasid nad teel veel üht kerjust ning kuningas küsis:”Kellesse sina usud?”. Kerjus vastas, et tema usub kuningasse. Kuningas võttis ka tema endaga kaasa ning viis mõlemad kerjused enda lossi. Enne lahkumist anti kummalegi kerjusele leib. See kerjus, kes ütles end uskuvat Jumalasse, sai suure pätsi magusat ning õhulist leiba. Kerjus, kes uskus kuningasse, sai aga suure ja raske leiva, mis paistis olevat nätske ja kõva. Kerjus kinkis selle Jumalasse uskuvale teisele kerjusele, sest arvas leiva olevat tema jaoks kõlbmatu.
Aasta pärast sõitis kuningas mööda sama teed. Seal, kus oli olnud Jumalasse uskuv kerjus, ei olnud enam kedagi. Natukene maad edasi oli aga kuningasse uskuv kerjus. Kuningas peatus ning küsis temalt miks ta ikka veel siin kerjab, kas ta ei saanud kätte temale valmistatud leiba. Kerjus vastas, et sai, kuid see paistis nii kõva ja nätske, mitte pehme ja õhuline nagu teisele kerjusele kingitud ning ta andis ka enda leiva teisele kerjusele. Kuningas ütles seepeale, et sinna leiba olid pandud sisse kullatükid, seepärast ta tunduski nii raske.
Moraal on mitte ainult usus, vaid veel milleski. Selles, et kui sa arvad, et sul on tohutult palju, ei pruugi sul tegelikult olla midagi. Kuid teada, et sul ei ole midagi ning samas omada palju rohkemat, kui teised... see, mis väliselt paistab kõigile ihaldusväärne, ei pruugi olla tõde. See, mis paistab vana ja kõlbmatu, võib osutuda millekski enamaks. See, mis teistele on söömiskõlbmatu, võib tegelikult olla parimaks roaks.
Tüdruk oli alati oodanud, et keegi tuleks ja ehitaks aasale maja. Ja pingsalt üritas ta selle ette kujutada, lõi illusioone lossidest ja perest ja lastest, printsist valgel hobusel. Ehitas igale möödakäijale valmis krundi ning pikemalt peatujale ka peavarju. Kuid täna teadis ta, et see on vaid lagendik. Ning ometi palju enamat. Seal oli rohi, olid tuule käes mühisevad puud, lindude laul, päike ja pilved. Seal oli kõik, mis eluks vaja. See oligi armastus.