I don't know who I am and where I come from
I don't know what I want and how I feel
I don't know what to do and what to need
I don't know myself

And yet I go and go, like everybody else
sometimes waking up in my room and not understanding
how I got here and what I do here
or not being able to concentrate
to even look
my body is still here, but I am not
not breathing
and it's just a rollercoaster
where I sit with eyes closed.

I pick up a fight
to get rid of You
or to get rid of this feeling
irritability, anxiousity
Go, go, just go!
Leave, before I scream for you to leave
Cause I cannot stand to be close
to be opened

to be loved.
Like You love me.

You touched my heart, but I am still broken
and my heart is so closed
my pain is pushing me to hurt you
but I love you

I always ask them to take me away
Please, take me away
They never do
But I think, if they would, I would still run away
Perhaps
I cannot live
without pain.

Ega paremaks ei lähe. Postitused. Draama pelguritel ei tasu lugema hakatagi. Ohheid ja ahheid pole mõtet kuuldavale lasta. Sest minu tunded on minu tunded.

Tundetu pläma. Ma käisin oma uue psühholoogi juures. Ta ei tahtnud uskuda, et minusugusel 'edukal ja stabiilsel' inimesel saaks olla mingisuguseid probleeme. Valusad mälestused, aga praegu on ju kõik hästi? Jah. Kõik on hästi. Jah.
Astusin uksest välja ja nutsin kogu tee tagasi koju. Kui ma seal olles tundsin ennast nii halvasti, kui vähegi võimalik... Tahtsin vaikselt öelda, et ma tunnen ennast kohutavalt... Aga tema aina rääkis ja rääkis... Elu oli ilus ja selge... Pani kirja uue aja 10 päeva järgi. 10 päeva. Ja ma tahtsin küsida, et mida ma nüüd peaksin tegema? Tunni aja pärast? Täna õhtul? Homme? Aga siis olin ma juba väljas, sõnagi ütlemata, kõigest naeratada üritava näoga kaasa noogutades. Jah. Jah.

Tulin koju. Panin selga Tomas'i pidzaama, jalga fliisist sokid ja võtsin kaissu Kretetseki. Ja ei tasu mulle rääkida, et mu tunded on põhjustatud igatsusest oma poiss-sõbra järgi. Oleks see nii. Oleks, et ma tunneks mingisugust igatsust. Või armastust. Või ükskõik mida ükskõik kelle suhtes. Aga ma ei tunne. Mul on ükskõik. Andke andeks, et ma ei räägi msn-is ja ei vasta kirjadele. Ma ei suuda ennast kokku võtta. Sest mul puudub tahtmine. Vajadus. Kui sa ei taha olemas olla, siis sa ei suuda tegeleda selliste asjadega, nagu sõprus või armastus.
Ja ma saatsin oma ülemusele sõnumi, et ma ei tunne ennast hästi. Ja ma nutsin. Ja vihkasin ennast. Ja ma võtsin köögist suure noa. Tõin enda tuppa. Panin enda voodi peale, enda ette. Ja istusin ning vaatasin sellega tõtt. Vajutasin selle endale vastu keha.
Ja sain aru, et midagi peaks muutuma. Otsustasin, et ilmselt peaksin projekti lõpetama ja koju minema. Haiglasse või koju või koju haiglasse. Ja see otsustamine tõi mind veidi tagasi. Kuskile maailma. Reaalsusesse.
Elu läbi valu.
Õhtul, valu tuimestamiseks, otsustasin kainelt ja reaalselt alkoholi tarbida. Sest see aitab. Piisavas koguses viina või mõnda muud kanget alkoholi. Valu kaob ning Mina muutub jälle aktiivseks, toredaks ning suhtlemisaltiks inimeseks. Kes meeldib inimestele, kes on lõbus, rõõmus, sarkastiline, naljakas, armas. Mina meeldib mulle endale ning teistele pluss ei tunne valu.
Teisel õhtul tegin sama, sama kainelt ja planeeritult. Täna õhtul tarbin alkoholi valu tuimestamiseks. Jõin, tarbisin. Ühel hetkel aga jõudsin enese elu vihkamiseni. Kui alandav ja masendav on suuta elust ja õhtutest läbi minna ainult niimodi. Olla võimeline inimestega suhtlema alkoholi tarbinult. Olla võimeline olema armastav ja hooliv... Ja mu depressiivsus tegi hüppe edasi. Ma mitte ainult ei vigastanud ennast, vaid tegin seda esimest korda noaga. Kaks korda. Tuimalt ja hoolimatult.

Kui teadmatus ja põhimõtted ei sobi kokku.
Ma tahaksin karjuda, et ma ei tea mida teha. Ma olen tahtnud seda karjuda juba kuu aega, ja mitte keegi ei ole osanud mind efektiivselt aidata. Sest kaastundest või sõnadest, et ära tee nii, ei piisa. Ja põhimõte ütleb, et ma ei loobu. Ma ei taha loobuda. Ma ei ole loobuja. Isegi kui mul endal on täiesti ükskõik olen ma juba nii paljude inimeste mõtetes näinud seda mõtet - mida inimesed arvaksid, mida inimesed ütleksid... Ole tugev, pea vastu... Jah. Jah.
Võibolla edukus ja stabiilsus võib ka tappa.

Magada on parem, kui ärkvel olla. Ärkvel olles asjad tulevad ja puudutavad sind. Ärkvel olles sa tunned ja tajud ja oled. Puudutad ja oled puudutatud. Väsinud ja väsitav. Kurnatud. Ühekülgsest hoolimatusest ja teisekülgsest üleküllastatusest. On võimalik olla täiesti ükskõikne kõige suhtes. Mitte mäletada midagi, mida teha tahtsid, lubasid. Ning nutta põhjuse ja põhjuseta.
Palavik.
Ning isegi siis, kui sa magad ja näed luupainajaid või õudusunenägusid, on üles ärkamine veel hullem. Esimesed kolm sekundit on veel head. Kuni sa ei ole täielikult naasnud. Unedest. Pärast seda, pärast seda tuleb kõik meelde. Ning asjad, mis ei meenu, püsivad kuskil sinu sees. Eemale lükatud mõtted, mälestused, hirmud või armid.
You are burning yourself.
You were burning me.
If you want to stay alive, you cannot let yourself burn. You cannot burn me anymore. I will not continue to be in this rollercoaster with you. Will you?
Aga kunagi, 13 aastasena ma tegin valiku. Kui sul oleks küünal, kas sa jätaksid ta riiulile seisma või sa põletaksid ta ära? Kui see küünal oleks väga ilus ja väga eriline?
Tema tahtis seisma jätta. Mina tahtsin ära põletada. Põleda, põleda, põleda. Ereda leegiga. Tähtedesse lennata.
Nüüd on viimne võimalus. Viimne valik. Sest rohkem ei ole antud. Otsusta. Kuigi otsus on juba tehtud. Enam nii ei saa. Nüüd tuleb teisiti. Aga kui surm on kellegi silmades, kas teda saab veel päästa? Kui küünal on peaaegu kustunud, kas tema säilitamisel on mõtet? Kui särast ja valgusest on järgi vaid kustuv leek.
Inimlikkus, kaastunne ja vastutustunne.
Tujukus ja meeleolukõikumised võivad tappa. Tõsi. Aga nad võivad ka eriliseks teha. Nii õnnelik ja aktiivne tüdruk, positiivne, kaasahaarav, imetlusväärne, tark, väljakutsuv. Valitud hetkedel väga eriline. Ja järgmisel apaatne või meeleheitlik depressiivne enesevigastaja.
Aga eriline. Kui eriline.
Mis jääb järgi, kui erilisus muutub keskpärasuseks? Kas on võimalik midagi tunda? Panna käsi vastu külma puitu ja midagi tunda? Ei eriliselt õnnelikke hetki, ei eriliselt kurbi. Ei väljakutsuvat naeru ega ka üksildast nuttu. Meeleolu keskpäraselt null või pluss üks. Maailm täis võimalusi. Küünal, mis on peaaegu põlenud, aga seisab riiulil. Ootab mida – surma, elu? Ma ei kuulu siia ja ma ei kuulu sinna.

PUUURUUUUUNEEEEEEEEEEMAAAAAATUUUUUU

või siis mitte.
Täna ma saadan optimismi ja õnnelikkuse persse.
Vot niimodi.
Teesklus, see kõik on ju lihtsalt teesklus.
Ma naeratan ja naeratan ja suhtlen ja naeratan uuesti. Aga kui inimesed mu ümbert kaovad, kui astun sisse oma toa uksest, siis nutan. Huvitav, kas ka teiste inimeste optimism on vaid mask? Näitemäng, mida on võimalik suure pingutuse korral uskuma jääda?

Lihtsalt üks laul.

I have cruised oceans now
oceans of dark desire
I'm ready for your love
baptiste my fire
Nothing can stop me now
I can accept it's blown
Where I stand all alone
Don't let me go

Love is a dirty word
You've thaught me all about it
Where I still love
can bring one down
Confusers everywhere
Losers of baith
No rules acceptable
No dreams of hate

and my heaven's fallin' keeping your direction
love makes me blinded feels like a bad addiction
and heaven's fallin' keeping your direction
can you hear me calling?

You make me loveseek maybe
This is what you want baby
I'll never have enoughof your unfaithful love
Please give me a chance
Please give me your protection
Pretend you need my loving
Let's make it all perfection
My love's a price on it
Hidding a butterfly
Meeting the killin' lie
It's gonna love to die

Love addiction by Elan

raske on. Väga raske.

Viimane nädal olen ma olnud ooo kui suures depressioonis...
Ja kõik, kes arvavad, et see on vaid tühi sõnakõlks, eksivad.

Mis tähendab, kui elamine su enda kehas või peas tähendab elamist põrgus.
Mis tähendab ärgata ja nutta
olla tööl ja nutta
saada orgasm ja nutta

Mis tähendab vihata ja põlata aegajalt neid, keda kõige rohkem armastad. Neile haiget teha. Ning seejärel endale haiget teha nende mõtete eest. Või kättemaksuks. Või selleks, et lahti saada sellest kõigest. Valust. Iseenda koledusest.
Valust.

Mis tähendab, kui sa tunned, et sul puudub olemus. Nagu tühi tass. Ühtede inimestega üks inimene. Teistega teine. Vastukäivad arvamused, põhimõtted ning isegi riietusstiil. Parasiitsõnad ja naljad. Mina ei ole inimene vaid rollid. Tühi, olemuseta hall mass.

Mis tähendab, kui inimesed kardavad su raevu ja viha, või siis seda, et sa ennast vigastad või ära tapad. Mis tähendab, kui sa seda ise kardad veelgi enam.

Mis tähendab vihata teisi. Hea küll. Aga mis tähendab vihata iseennast. Anda oma keha suvalistele, et endale haiget teha. Süüa sisse hunnik tablette, et valu kustutada. Ennast lõikuda või üritada iga nädal ennast täis juua.

Mis tähendab tunda üleolevust inimeste suhtes, kes ei vasta mingil hetkel mingitele standarditele. Rahuldamatu perfektsionism.
Paranoia. Ma ei meeldi talle. Ta ei armasta mind. Ta petab mind.
Sattuda raevu, kui keegi küsib kuidas mul läheb. Mitte olla võimeline seda raevu kontrollima.

Oojaa, depressioon on lihtsalt sõnakõlks, mis ajab inimesi sillalt vette hüppama. Veene lõikuma või tablette sööma.
Üks tund kõike seda tunda, on talumatu. Kuidas elada üle üks päev? 2 päeva? Nädal? Kuidas?

http://tomas.bimserver.com/hitparade/


:)))))))))
Ja kui keegi teab veel mõnda eriti head/olulist eesti laulu, mis praegu puudu on, siis kindlasti anda teada!!!:D

Mässamine ja valu. Oo ma võin kanda enda segadusi ja ebaõnne. Aga ma ei taha, ma ei suuda, et teised seda peavad tundma, taluma, läbi elama. Ma ei taha.
Kui ma noor olin, noorem, siis ma mõtlesin peaaegu koguaeg selle peale, et inimesed saavad lapsi isekusest. Nad teavad, et elus on nii palju kalkust, nii palju valu, haiget tegemisi, ebaõnnestumisi. Nii palju kõike, mida tuleb üle elada, millest tuleb üle saada, millest tuleb üle olla. Optimist ütleks, et see annabki meile aimu tunda, kui palju head ja ilusat elus on. Jaa. Aga ka optimistil on omad halvad päevad. Ma vähemalt arvan nii.
Jaa, ka mina tahan lapsi saada. Nii väga. Aga kas sellest, et anda kellelegi võimalus elus olla? Või selleks, et leida enda hingele midagi...? Kasvatada kedagi, armastada kedagi, loobuda endast kellegi heaks...? Või lihtsalt saada osa ette maalitud õnnelikust peremudelist - mees ja lapsed ja koer ja kass ja oma maja ja aed. Ja siis pannkoogid ja ühismatkad ja reisid ja õhtusöögid.
Aga tegelikult ma tean, et ma ei saaks lapsi nende heaolu pärast, vaid et ise saada õnnelikumaks. Ma ei tea, kas nemad on õnnelikud selle võimaluse üle. Ma ei tea, kas nemad on rahul selle eluga. Kas nemad tahavad seda elada. Või tahavad nad ühel hetkel sellest loobuda. Ma ei tea seda.
Ja mis siis, kui nad ei loobu, aga mõtlevad sellest? Sest nad ei saa loobuda, sest mina, nende ema, kinkisin neile elu.
Tegelikult ei ole see üldse oluline.
Mulle tundub lihtsalt, kõrvalt vaadates, et paljudel paljudel inimestel, kellele ma ainult parimat soovin, ei lähe nii hästi kui ma sooviksin. Ma näen kurbust, meeleheidet, pettumust, õnnetust, raskuseid, valu. Ma näen enesekaitset, teesklust ja enesepeitmist. Ma näen nii palju varje, isegi kui neid endas kantakse. Ma näen, kui palju rohkem on välja ütlemata lausetes, sõnades. Ning ühes lendu lastud justkui tühises väites, et liiga raske on. Ma näen seda, ma tean seda tunnet ja ma ei suuda ega oska seda muuta. Liiga raske on. Ja ma ei tea, kuidas selle vastu võidelda. Ma ei tea kuidas iseennast aidata ja veelvähem kuidas teisi aidata. Ma ei tea, kuidas tuleks elada, elus olla, olla. Ja ma ei tea üldse, kuidas tulla toime valuga. Ma ei tea.

Ja midagi ekstreemset ka siia. Üritades ennast viimastel kuudel veidi leida, leidsin midagi, mida keegi on endast kirjutanud. Mõned laused kellegi täiesti võõra suust. Mis on Mina. Ma leidsin ennast millestki. Kuskilt. Ja ma olen tükk aega otsinud. Õnnelik on vale sõna, aga ma olen rahul, et ma olen kuskile veidi edasi jõudnud. Iseendaga. Sest kui muutust tahta, tuleb sellesse sügavikku kõigepealt vaadata julgeda. Ning isegi, kui sellest lõpuks kasu ei ole, olen ma vähemalt proovinud. Saada õnnelikuks.

"Being a ... feels like eternal hell. Nothing less. Pain, anger, confusion, hurt, never knowing how I'm gonna feel from one minute to the next. Hurting because I hurt those who I love. Feeling misunderstood. Analyzing everything. Nothing gives me pleasure. Once in a great while I will get "too happy" and then anxious because of that. Then I self-medicate with alcohol. Then I physically hurt myself. Then I feel guilty because of that. Shame. Wanting to die but not being able to kill myself because I'd feel too much guilt for those I'd hurt, and then feeling angry about that so I cut myself to make all the feelings go away. Stress..."

http://www.youtube.com/watch?v=smc-mPc9RIE

http://www.youtube.com/watch?v=9mPmwvUm8tA

Láska Moja by Elán

Sme rana a noz
Sme pravda a loz
My sme dvaja psi
Abraham a syn
Ja sa polepsim
Ty sa polepsi
Tisic dovodov
na sto rozchodov
A poslednykrat
pokus o navrat

Pytaj si, co chcec
Vsetko dostanes
Nik nas nepozna
Nikto nevie viac
Ako s blaznom zit
Prazdno je nas byt
Iba ty to vies a ja to viem tiez
Iba ty to vies a ja to viem tiez

Najhorsie vycitky su tie neme
Preco sa sucasne milujeme
a zranujeme? Vsetko vieme
Preco sa chapeme, nechepeme
Je zazrak, ako sa rany hoja
Tak uz mi zavolaj, laska moja
Nikto ta nema rad tak ako ja
Tak uz sa nehnevaj, laska moja


We are wound and knife
we are truth and lie
We are two dogs
Abraham and son
I will redeem
You will redeem
Thousand reasons
for hundred break-ups
And the last time
try to comeback

Ask for what you want
You'll get everything
Nobody knows us
Nobody knows more
Like living with fool
Our flat is void
Only you know it and i know it too
Only you know it and i know it too

The worst reproofs are voiceless
Why we love and hurt each other?
We know everything
Why we understand, misunderstand?
It's wonder, how wounds are healing
So call me, my love
Nobody loves you as much as me
So don't be angry, my love

about today

Everybody are in hurry. Where do you rush? Where do you run? New day will begin anyway, old day will pass anyway. Sun will come again, clouds will come again. Why do you run? From what do you run? Where do you run?
It will always be running. You think that one day you can stop, turn around, just stand and forget yourself staring at the sun. When you are secure, when you have this or that. When you have finished this or that. But you can't. Because every moment you still search for something more, some other fulfilling, some other excuse... Reason for running, avoiding, looking away, pretending, hiding... Pushing things to another days...
You cannot see the obvious. You cannot see what is there, in front of you. Things you might lose with a second. You don't see, that life is not about career, job, worries... It's not about things you have to do... Things can wait. World won't stop turning if you will end 5 pm. Wold won't stop turning if you don't work faster, do your work more perfectly... If you just open your mind, a little...
What if you would lose me tonight?
What if you would lose someone you love tonight?
What if you would lose anyone who is close to you tonight?

Would that make you stop. STOP. And look around. Stay. Look into my eyes without the rush. Without the time.

Because there is always time.

Sa tundsid mu ära. Sa tulid minu juurde, puudutasid mind siit ja sealt, läksid kaugemale ja tulid tagasi, keerlesid mu ümber, vaatasid mu silmadesse... ning tundsid mu ära. Mul oli nii hea meel sind uuesti leida. Siin, mahajäetud orus, kõrgete raskete mägede vahel. Kus udu on elu ja päike on surnud. Siin, kus õnn tähendab vihma ja õnnetus tormi. Kus niiskus muudab soojuse külmuseks. Kus maailm on teine. Ja sa tundsid mu ära.

See vihm, udu, rõskus - nad ei tee mind kurvemaks. Ma tunnen ennast rohkem iseendana, siin, kus kõik muu on nagu mina olen... Kus päikest peaaegu ei näegi. Kus massiivne udu kõrgub iga päev mu kohal. Kus vihm on igapäevane saatja. See on rohkem mina, kui ma mujal olen olnud. Pealtnäha tundetu. Nii ükskõikne. Emotsioonitu.

Kuni tuleb tuul, jõest mis voolab merre. Ookeani. Puhub sind mere poole. Tema avarusse. Ootusesse. Tuul, mis mängib sinuga. Kutsub sind kaasa. Näitab sulle imesid. Vaata, vaata neid laineid. Vaata seda liikumist. Tule minuga! Miks sa seisad siin, jõe ees, miks sa lased sellel kõigel mööduda? Parem tule kaasa. Tule mängi meiega lainetes...

Ma tundsin su ära. Sa oled silitanud mu nägu mujal, palju kilomeetreid eemal... Sa oled mind puudutanud ja tundma saanud. Sa oled näinud, et ma olen sama mis sina. Sa tead mind. Sa tuled merelt ja armastad merd. Sa käid igal pool aga igatsed siiski kõige enam ühte hingust, ühte armastust... Sa näed ja tead ja tunned, aga sind teavad vähesed. Kas keegi üldse tunneb... Aga ma nägin sind ja sina mind, ning me olime õnnelikud. Kohates võõras kohas vana sõpra, tuttavat... Sa oled siin tugevam, jõulisem... Aga ma tundsin ära su varjatud õrnuse. Su hella mängulisuse.

Minu tuul.

http://www.youtube.com/watch?v=g4nhjrKM1dE

Norra laul, rääkimas kõigest sellest mis sellel praegusel hetkel minu sees...
Muidu, muidu on vihmane. Pidevalt. Hall udu mägede vahel ringi uitamas. Jahe eemalolek.

Norras on minu arvates kõige ilusamad tüdrukud. Naised. Nii palju, kui mina käinud ja näinud olen. Mehed - mitte nii väga:) Norras on kõige ilusam loodus. Kirjeldamatu. Vaatan ja vaatan... Ja vaatan veel. Tunne? Suure osa mittetundmiste kõrval on mingi tunne. Ma ei oska talle nime anda. Ilu? Võim? Kodu? Osa millestki? Ma ei tea. Aga ma tunnen.

Nagu Inglismaal leidsin esimese nädala jooksul endale laulu - Snow Patroli Chasing Cars, mis siiani on mu südames ja mida siiani armastan - olen ka siin leidnud endale Norra laulu. Midagi, mida esimesest päevast saati kuulnud olen ja armastama hakanud olen. Lovebugs & Lene Marlin - Avalon. Viimane muidugi on norrakas:)

Mu uus kodu on armas, ja samamoodi linn. Pilte siiasõidust ja linnakesest leiab http://s194.photobucket.com/albums/z113/sad_kata/ nordfjordeidi alt siis.

Malakoff'i rockfestival oli tore. Eriti tõstaksin esile Jim Stärki, Rockettothesky ja Datarocki. Viimane, muuseas, esines ka Roskildel. Oli täitsa lõbus. Ja purjus norrakate kohta võib öelda, et nemad hakkavad kõik siis tantsima :D Mida on väga lõbus vaadata.

Esimene väljend on ka ära õpitud. Kirjutada kahjuks ei oska seda, aga mõte on umbes 'tuhanded tänud':) Aga muidu olen ikka üsna plindris keelega. Midagi ei mõista ja tundub üsna keeruline. Sõnad ja väljendid ei jää üldse meelde. Õnneks saab ka inglise keelega siin üsna hästi hakkama.

Niipalju siis praegu. Täna tuli väike koduigatsus peale, seepärast on veidi kurb. Aga muidu, muidu on kõik hästi.
Nojah, niipalju ka veel, et oktoobris sõidan Prahasse.
:)

Sa loodad, et ma olen Su unustanud. Unustanud, nagu varem olen unustanud nii mõnedki küsimused, mida olen küsida mõtelnud. Ei. Isegi, kui igal päeval sa ei ole mu meeltes... Mitte, et ma siis naudiksin suurt õnnelikkust või lepiksin eluga, mitte isegi seda. Jaa, ma olen olnud väga õnnelik. Ning, ma olen olnud väga õnnetu. Vahel on nii, et kõik on nii täiuslik. Et see tundub olevat kui maskeraad. Paraad, kus kõik kannavad erinevaid naeruväärseid maske. Mitte, et ma kahtlustaks kõiki pettustes. Vaid lihtsalt see roosa ideaalsus. Ma vaatan ringi ja tunnen ennast und nägevat. Mis, mis on valesti selles etenduses? Mis on valesti tervel pildil? Võibolla otsingi vigu. Pilve sinises taevas. Irvitust soojas naeratuses. Pealetükkivust sõbralikkuses. Ja siis, see kõik kokku, moodustab sellise vaakumi. Ma ei saa hingata. Ei saa. Ma tunnen end uppuvat. Ja tahaksingi uppuda. Mitte hulpida vetel. Tunnen, et ma järsku enam ei jaksa ega suuda olla selles täiuslikkuses. Vastata sellele. Naeratada vastu. Tõusta ja liikuda. Tõsta enda pead. Ma ei suuda ennast kokku võtta. Ja istun seal nagu narts, lösakil diivanil, ja mõtlen kui palju lihtsam oleks, kui mind ei olekski. Üldse mitte. Kui ma ei peaks vaatama oma koledasse sisemusse, esitama liigpalju tähtsusetuid küsimusi, olema kantud äärmusest äärmusesse. Vahel olen ma tõesti üleolev. Nagu olekski maailm minu oma või mina tema naba või mina kõige täiuslikum. Ning seejärel, seda märgates, liigun madalaimasse. Põlates ennast ja enda mõtteid. Kui väga palju vihates iseennast. Lõpmatuseni. Hävitades.
Sul oli eelmine kord õigus. Lihtne elu on parem kui vastusteta piinlemine. Unustada, olla, nautida olemasolevat. Liikuda edasi. Positiivne konstruktivism. Ma tunnistan Sulle, täna ja ausalt, et olen depressiivik. Korduva depressiooniga. Ning tahan sellest lahti saada. Tahan. Mitte elada, nagu tüdruk, kes kunagi mantlit seljast võtta ei saa. Ka päikesepaistes. Oodates alati vihma. Olles valmis jooksma vihma kätte. Sõnudes vihma välja. Draakon minu peas. Mõtlemisvead. Kes kontrollib mind? Sa võiksid praegu lausa naerda. Isegi mina ei kontrolli ennast, kuidas siis veel keegi teine. Miski muu. Aga seal on, on see miski muu, mille pärast ma nii tihti loobuksin oma kehast. Et saada lahti ka sellest miskist muust. Sest ma ei oska teisiti.
Ma tean, et Sul on täiesti ükskõik. Kuulda neid madalaid, sügavuseta analüüsiridu. Sul on ükskõik. Ja ma ei tahagi, et need sulle midagi tähendaksid. Ma tahan ainult, et kui sind sügaval sügavikus, meeleheite ja joobumuse vahel kutsun, siis aegajalt Sa tuleksid. Tuleksid ja vaataksid mulle otsa. Oma tohutusügavate silmadega. Millel hämaruses ei ole otsa ega algust. Vaid üks vari. Vari minu peas, unenäos ja elus. Vari, milles aegajalt näen nii palju enamat. Sind.

Was it a dream or life?
Paljud küsivad. Ning jätavad unenäo unenägude maailma, üritades elada elu reaalses maailmas. Näilises reaalsuses. See, et kõik on loogilisem? Seoseid omav? Järjepidev? Kes defineerib normaalsuse?
Täna oli leitsak. Mitte just kõige suurem – tuultele avatud kohtades võis tunda hingust. Õrna ülelibisevat sooja õhku. Kaugelt keha emmates ning seejärel kadudes. Tulles ja minnes. Jättes endast maha lämbe palavuse, päikese käes seisva umbsuse. Õhk püsis paigal ning tundus virvendavat. Keha liikumise ajal muutus leitsak talumatuks. Tuues endaga kaasa peavalud, minestused ning isegi südame seiskumised.
Mis on reaalsus?
Surm unes või ilmsi?
Eile kohtusid nad jälle. Vahel tundus nii lihtsam. Jätkata, olla, liikuda. Küsimusi õhku riputades, justkui suudaksid nad kuivanuna rikkamaid vastuseid leida. Pesunööriga kinni, ritta, aegajalt silmi üle lastes ning seejärel ignoreerides. Sest kui ei märka küsimusi, ei ole vajadust ka vastuseid otsida. Lihtsus elus, mõtetes – see võib olla õnn. Võib.
Kui teistmoodi kõik pimeduse saabudes näis. Varjud liikumas mööda tube. Hallus pugemas sisse akendest. Põrandast, diivanist ja lauast kostuvad praksud. Teistest tubadest kostuvad sammud. Nagu oleks kõik ellu ärganud, asunud tegutsema. Kõik need teod, mis reaalsust elavana hoiavad. Ellu kantud varjuasjade poolt. Millegi, mis inimeste uneajal tegutseb. Ning, kui keegi ongi üleval, tajub ta seda. Avanevad südamed, soovid, unistused. Pilgud ja tunded, väljaütlemata sõnad leiavad äkki endale koha. Reaalsus? Või unenägu?
Tuues hommikul kaasa kahetsuse. Mida ma tegin. Miks ma ütlesin. Miks ma teda suudlesin? Enesekontrolli kaotus? Võimetus ihale vastu hakata? Loomastumine? Võibolla.
Seal piiri peal nad kohtusidki. See ei olnud esimene kord. Esimene kord oli hirmutav. Vähemalt temale. Esimene kord oli nii poolkogemata, tahtmatult riskides. Esimesel korral justkui puudus mõte, sisu. See võis olla varjatud arm. Kui, siis aga ühepoolne. Kirg. Mis pimeduse saabudes joovastas hinge ja keha.
'Tule, tule. Ma ei tea enam, kes ma olen. Ma ei tea, kas magan või vaatan veel liikuvaid halle varje. Ma ei tea, kas maailm minu ümber on reaalsem, kui unenäo maailm. Ma ei tea. Ehk oleks maailm Sinuga kindlapiirilisem, mõistetavam? Ehk puuduks sealt kahtlus ja hajuvus? Seepärast tule ja räägi, räägi mulle sellest. Räägi mulle endast ja oma maailmast. Räägi mulle, minuga...'
Ära kutsu mind. Ära mängi oma õnnega. Ühel korral võtan su kaasa ja siis sa ei taha tulla. Seepärast ära kutsu mind praegu.
'Ma tahan teada. Ma võin sulle vaadata otsa hirmu ja ootuseta. Kui su karistus on võtta mind kaasa, siis tee seda. Ma järgnen. Mida ma saaksingi karta? Valu? Minekut? Kadumist? Enne, kui ma ei oska mõista enda olemist ja väärtust, ei ole minult ka midagi võtta. Enne tahan ma teada, mida ma peaksin tegema. Kuidas ma peaksin olema, elama. Mis edasi tuleb. Mitte isegi, mis saama hakkab. Aga on seal õnn? Saab seal olema õnne? Tunnen ma selle ära? Kas märkan ma naeratada ja kallistada ja... minna magama teistega koos. Ning mitte enam näha halle varju liikumas mööda tube? Kas see valuniit, mis on ühendanud mind välise mõistmatusega ning mingite arusaamatute kogemistejoaga, kas see niit katkeb? Kas suudan mitte vajuda õhtupimeduses merre, mis kannab mind tundmatute taevasteni, kirkusteni, valuga seotud iluni?'
Sinu küsimustel ei ole vastuseid. Sina oled keha, kes peab elama talle ettenähtud korras. On küsimusi, mida sa ei peaks küsima ning vastuseid, mida sa ei suudaks iial mõista. Mina ei tea teie maailmast. Minul ei ole emotsioone ega tundeid. Ma tulen ja aitan teid edasi. Ma ei küsi.
'Sa oled kalk. Ja ükskõikne. Aga – kellest saaksidki sa hoolida? Surnutest? Valust? Teerajast? Ei, ma ei hooli, et sa oled kalk. Aga ma tean, et sul on vastuseid. Ma tean, et sa Näed. Ja sul on kohustus, näidata mulle ka. Kuidas peaksin ma muidu teadma? Kuidas peaksin ma muidu nägema suunda? Mõtet? Tegema vahet reaalsusel ja unenäol? Kui ma näen Sind sama reaalselt siin seismas, minu vastas. Olematu olend. Olemas mu reaalsuses ja unes. Kui sa tuled, siis milleks? Miks reageerid kutsele, kui sind miski ei kohusta ning ei tõmba. Miks tuled, ütlemaks ei?'
Sa ei saa mõista, kuidas on elu ja kuidas on surm. Sinu liikumine ei ole igavikuline, sinu mõtted esitavad vaid pinnapealseid küsimusi. Sina oled tulnud unustusest ning liigud sinnapoole. Täna ja hetkel minult küsides, oled sa emotsionaalne ja jõuline. Homme aga vaatad sa taevasse ning ei mäleta mida sa täpselt teada tahtsid. Veel vähem miks. Sa oled mulle nagu laps, kes küsib palju, aga unustab samal hetkel. Jäädes imetlema lendavat lindu või ronivat sipelgat. Sa arvad, et tead ja näed ja koged, aga sinu maailma suurus on kordades väiksem minu maailmast. Mis omakorda võib moodustada tillukese osa kellegi teise maailmast. Sa arvad, et minu vastus võiks sind aidata või edasi viia, kuid tegelikult ajaks see sind veel suuremasse segadusse. Sest sa ei suuda haarata ega mõista tõde. Sa ei ole selleks valmis. Selle asemel, et kutsuda Mind, ole õnnelik oma piiratud elus. Ütleme, et see on sinu lapsepõlv. Ära riku seda unelemisega, aknaklaasi ees istumisega ning igatsusega selle järgi, mis on klaasi taga. Mis siis, kui seal taga ei ole midagi? Midagi, mida sa arvad seal olevat? Mis siis, kui seal on ainult uued küsimused? Mis siis, kui sa oleksid seal veelgi rohkem pettunud? Kas siis kutsuksid jälle mind, et ma sind aitaksin? Kas sa ei ole veel märganud, et igaüks loob ise endale elu?
'Sa räägid nii, kui olekski elu nii lihtne. Olla rahul ja mitte tahta liikuda edasi. Piiritletud keskpärasus. Kuhu jääb areng? Kuhu jääb soov tõe järele? Kuhu jäävad unistused? Kas peaksin suruma maha oma ihalused, soovid? Loobuma otsimisest? Leppima oma toaga ning mitte vaatama aknast välja, tahes liikuda edasi? Kui nii, siis jääks järele vaid masin, mida on lihtne kontrollida või omada. Kuidas aga jääb tunnetega, emotsioonidega?'
Sa oled jõudnud oma kinnisideeni. Tunded. Emotsioonid. Hea küll, oletame, et need on vajalikud. Kuhu nad aga sind viinud on? Sinu valuni? Vihani? Armumisteni? Tülideni? Jah, sul on olnud palju ilusaid hetki. Aga samamoodi oled sa lasknud talluda oma unistuste otsas. Matta ennast kellegi teise nimel. Armastus, armastus, armastus. See vabandab sinu jaoks kõik. Armastuse nimel oled sa hüljanud sõpru, loobunud õiglusest ning kõige enam – oma unistustest. Keskpärasem – seda sa põlgad emotsionaalselt. Mille eest? Tema õnne? Rahuliku südame? Meelekindluse? Sa ei tea, millest sa räägid. Sa oled varjanud oma ratsionaalsuse tormakusega. Põledes ja külmudes aina uuesti. Ühel hetkel on see külmumine lõplik ning sa sured. Isegi kui see sind ei hirmuta, ei ole see seda väärt. Surm ei ole midagi, kuhu poole püüelda. Surm ei ole elu, kallis laps.
'Sa üritad mind hirmutada, panna leppima. Nagu õpetaja, seisad sa minu ees ja räägid nii tuhmilt ja tundetult. Ja ma vaatan sind lootuses, et ma kunagi ei muutu sinu sarnaseks. Oo, minu austus sinu vastu on tohutu. Ja samamoodi minu kirg, võibolla just seetõttu, et sa oled nagu jää. Sa ei ole isegi mitte jää, sest tema on vastand kuumale põlemisele. Sa pole kumbki neist. Ja ma imetlen sind ja samas põlgan. Sina ei oleks inimesena valmis millegi nimel surema. Sa ei oleks nõus midagi paremaks muutma, kuskile poole püüdlema. Sa lihtsalt oleleksid elus. Sind võiksid puudutada nii paljud, kes tahaksid. Aga see jääks ikka vaid üheks puudutuseks teiste seas. Sinule ei oleks miski kordumatu, eriline. Su süda ei põleks ja hing ei otsiks vabadust. Aga kes olen mina, et arvustada. Kes teab, võibolla ei suudaks ka mina millegi nimel surra. Põgeneksin, kui hirmunud loom. Või jääksin seisma, silmi tühjalt maha lüües. Võibolla üritan oma suurte sõnadega otsida vabandust nõrgale südamele, tahtejõuetule kehale, vägistatud vaimule. Aga püüa näha, leida minu silmadest üles mu eesmärk. Leida õnn. Hoolimata minu sisemisest tühjusest ja segadusest, eksimistest ja vältimistest, teesklustest ja varjamistest. Valedevõrku olen ennast üles ehitanud, näitamata ennast kellelegi ja kuskil. Kuid milleks seda rääkida – Sina ju tead. Sa tead igat mõtet minus, igat otsingut ja sügavust, igat viga. Sa tead milleks Sind kutsusin ja ma arvan, et ainult seetõttu Sa ka tulid. Et mind aidata. Ning ükskõik kui tuhm, must ja tume sa oled – ma usun Sinusse. Sa aitad mind ja ehk saad ka midagi vastu. Ehk õpetab see sulle midagi, ehk teed tasa oma võlgasid, ehk täiendad end inimeste maailmast. Ehk on sulle huvitav näha, kuidas üks inimene mõtleb, tunneb, käitub, elab. Ja olgu meie vestlused täienduseks meie mõlema puudustele. Sinu saatel jalutan sisse unenägude maailma ning sinu olemasolu tõttu ei tunne ennast nii üksikuna, kui tavaliselt. Sest ma tean, sa valvad mu unenägude maailma ja mu elumaailma. Ja ükskõik kui tuhm sa ei oleks, minu jaoks oled sa turvaline. Sinuga võin ma olla ja rääkida siin ja seal maailmas. Sest sina eksisteerid mõlemas ja pead mõlemat reaalseks. Sest sina ei defineeri reaalsust, vaid sina oledki reaalsus.'

http://www.youtube.com/watch?v=_98MSNgrwro

Noorena ma armastasin seda laulu. Ja ikka veel, on ta suurepärane.

Keegi, kes tuleb siia. Siia. Vähem, kui 2 nädala pärast. Eestisse, Tallinnasse, siia.
Keegi, kes on mulle see ja teine ja kolmas. Praegu. Ühest otsast teise. Kõik, mida vajan, ei vaja, soovin, unistan. Ja ma tahan olla ettevaatlik, mitte tekitades endale enam asendamatuid inimesi... Aga kui hea, kui hea on jagada ja olla armastatud. Sellel, teisel, kolmandal viisil.

Kui palju olen ma tundnud. Ringi keerelnud, tuules tantsinud. Kui paljusid möödujaid puudutanud. Kui paljudele meelde jäänud, hinge läinud. Kui palju armastust kogenud. Elusid mõjutanud. Kui palju olen saanud.
Ja andnud. Ennast ja enda hinge jaganud. Kinkinud. Endasse võtnud teisi. Sõnu, puudutusi, tegusid.
Aga nüüd on aeg. Aeg saada õnnelikuks.

Elu on nagu unenägu. Ma just ärkasin. Just. Aga ma tunnen, et mu uni on jätkuv. Ma ei tee vahet unel ja reaalsusel. Mõlemad on hajuvad. Ebareaalsed.
Õnn ja õnn. Ma ei tahagi enam midagi. Ma ei oska midagi tahta. Mõtlen asjadest, mida ma olen tahtnud. Või mis peaksid olulised olema. Mida peaks ehk tegema. Millest mõtlema. Millele tähelepanu pöörama. Ennast kokku võtma. Aga ma ei raatsi. Ma ei raatsi ennast praegu kokku korjata, oma hajuvus, oma laialivalguvus, mõtete tühjus... Oma pidev rahulolu ja olemine. Ilmselt kuskil pilvede vahel. Ning üsna ükskõikselt mõelda vastamata meilidest.
Sest see tunne... See võib alati kaduda. Kui habras. Aga praegu ta on. On. Midagi mõtlemata, küsimata. Ma tahan... Rääkida ennast magama Temaga. Oma ebareaalsuses vajuda unne ning üles ärgata järgmisesse unne.

Ühte olen ma veel leidnud. Pikka aega arvasin, et ma olen üsna tark inimene. Targem, kui nii mõnigi. Et ma mõtlen või käitun õigesti. Isegi, kui aegajalt ennast vihkasin või hukka mõistsin. Sellegipoolest, mõndades olukordades olen ennast teistest paremaks pidanud.
Väga rumal minust. Ja nii ongi. Et tegelikult olen ma üsna rumal. Sest kes defineerib normaalsuse? Mina? Vaevalt. Mina pean ainult kohanema erinevate normaalsustega. Ja neid mõista üritama. Mitte põlgama või nõrkusteks pidama. Mis minule on vale, võib kellelegi teisele olla õige. Mis minule on must, võib temale olla valge. Ja ma üritan endale aru anda, rohkem, et mina ei ole defineerija. Hukka mõistja, arvustaja. Sest ma tahan olla avatud ja sõbralik. Ja saada targemaks oma rumalustest:)

Ei ole tükk aega kirjutanud.
Aga peaks. Pean. Sest nii tohutult palju on olnud. Isegi on keeruline alustada või meenutada.

Ühesõnaga öeldes - ma olen õnnelik. Õnnelik, õnnelik, õnnelik. Olnud juba alates... viimasest postitusest. Miks? Kas on vastuseid? Küsimusi?
Sest, et mul on sõpradega nii tohutult vedanud? Tüdrukuteõhtu, lõpetamine, pulmad... Super. Lihtsalt, väga hea. Monopoliõhtu nk-s. Päevad peipsi ääres.
Ja kaks kõige olulisemat mõjutajat. EVS-i koolitus. Kui oled kuskil 3 päeva ja pärast seda tunned, kuidas lihtsalt kasvad. Suuremaks. Annad aru, mõtled, analüüsid. Saad paremaks. Kuidas üks koolitus võib niimodi mõjuda. Kes ma olen. Kuhu ma lähen. Kes ma olla tahan. Mida ma elult tahan. Kuidas ma hakkama saan. Kuidas ma saaksin veel paremini toime tulla...
Kui ühest küsimusest tekib mitu korda enam küsimusi. Kui ühes olukorras annad endale selgelt aru, kuidas oleks võimalik teisiti käituda. Endale paremini, teiste inimese jaoks paremini... Kuidas näed oma mõtete tulemusi... Ja ma panin paberile kirja, mida ma tahan oma elult. Ja nüüd ma liigun sinna poole. Ükskõik kui raske see ka oleks - minust saab õnnelik inimene! Sest see on kõige olulisem. Armastada ennast ja inimesi enda ümber, olla rahul, leida südamerahu. Ja ma võitlen, ükskõik mis hinnaga, raskustega, aga ma ei jäta jonni. Ma ei kavatse olla terve oma elu pessimist, masendunud depressioonik kes mõtleb mälestustele ja analüüsib vigu. Ei. Ma olen konstruktiivne, aktiivne kodanik. Igas päevas õnnelik mõte. Igas valesti minekus positiivset. Igas hirmus ja kartuses selle tunnistamist... Küsida abi, olla nõrk ja rumal ning kasvada...
Ei oska sõnadesse panna, aga midagi peab muutuma. Ja muutub.
Ja teine õnn... Keegi inimene. Kes aitab mind selles kõiges. Oma kahtlustes ja kõhklustes. Rõõmudes ja muredes. Keda usaldada küll veel ei julge, aga kes lihtsalt on palju häid asju öelnud ja teinud. Nagu ühel imelikul hetkel kellelegi ütlesin, silmarõõm. Nii või teisiti - olen õnnelik ja tänulik.
Ja - armastan kõiki.
:)

Iga hetk on hetk. Ma ei tea mis päev on. Millal aeg möödub või millal seisab. Mis kell on. Mis kell ja kas ma magan.
Ma tean, et peab sööma. Selline teadmine on küll. Kuigi süda on paha pidevalt ja oksendada tahaks. Ja ma olen nii tubli, kui ma vahepeal ka teen midagi, mitte ei jõllita põrandat. Või ei vaevle kõhuvalude ja palaviku käes. Või ei karda oma telefoni või e-maili kirjakasti. Mida ma siiski teen.
Ärge kirjutage mulle, palun, sest kirja saamisega kaasneb alati õudus ja ärevus. Palun ei ühtegi sms-i. Kuniks, kuniks kõik läheb paremaks. Ja ühel päeval ma saan jälle süüa ja magada.

Sest iga lõpp on uue algus. Ja mina olen teine ja maailm on teine minu ümber. Ja ma leian võimaluse blokeerida kõik vana, isegi kui pean välja vahetama kõik endise. Sest elu on väärt rohkemat, kui hirmu ja valu. Ja seal, päikese käes, kuhu ma lõpuks jõuan, on nii palju head ja ilusat. Ja vana jääb vanaks. Surm on ja jääb surmaks.
Sest kõik on juba ammu muutunud ja teisenenud. Sõnad pääsevad veel ligi, aga tunded on blokeeritud, kadunud. Ajuti on isegi laiali lagunemise tunne, hirm, et ma kaon ära. Või juba olengi kadunud.

Olla terroriseeritud ja elada hirmus. Mulle on öeldud isegi, et kui me elaksime samas riigis, mida kõike oleks juba tehtud minuga... Ja sinna kõrvale jälle seda, et see kõik on sinu süü. Sest kui ma ei oleks nii haige inimene, ei peaks tema nii käituma. Ehk siis mind maha jätma, kellegi teisega olema, aga samal ajal mind järjepidevalt kontrollima, valetama. Ja nüüd, sellest kontaktist ilma jäädes, terroriseerima.
Ja kui lihtne on tegelikult manipuleerida inimeste ja nende tunnetega. Mida kõike tehakse armastuse nimel. Mida mina olen teinud selle sõna nimel.
Ja tegelikult seda ju ei olegi. Millal ja kas üldse oli, või oligi kõik pidevalt üks haige mäng, suhtevõrk oma haigete sidemete ja käitumismallidega. Jumal seda teab. Nii või teisiti on sitaks raske. Teada saamine, õppimine, valede väljatulek ning sinna otsa pidev vaimne vägivald.

Palun, Jumal, et see saaks läbi ja et Ta laseks mul olla edasi. Sest ma tahan olla edasi. Millegi ilusama ja parema nimel.

Hide away.
Tahaksin nii väga peituda iseenda eest. Kuna ma seda ei oska, kasutan teisi vahendeid. Kõik päevad. Teisiti ei ole võimalik olnud.

Ühe hetkega võib maailm, millesse sa usud, muutuda nii uskumatult palju, et tundub lausa võimatu.
Mina olengi see, kes oli koos psüühiliselt haige inimesega. Kes valetas, varjas ja kõige rohkem manipuleeris. 10 kuud. Kes rääkis ja kirjutas siiani oma tunnetest, armastusest, soovidest, unistustest. Aga jättis mainimata oma tüdruksõbra olemasolu. Ja valetas, kui temalt selle kohta küsiti.
Milleks? Et manipuleerida minu tunnetega, öelda mulle asju, mida tahtsin kuulda ja hoida mind sellega enda kõrval. Näiteks, kuidas mul poleks mõtet kellegagi olla, sest näeksin pidevalt tema nägu enda ees. Ja, et ma ei saagi kunagi kellegi teisega õnnelikuks, sest ainult tema suudaks seda teha. Kui ka, et keegi ei tahakski minuga olla koos, sest ma teen seda ja teist valesti. Hoida minu tundeid, rääkides oma valust või suurtest tunnetest. Kui palju tema armastab või igatseb või kui raske tal on üksinda. Ja süüdistada mind oma vigades, altvedamistes. Sest mina olen süüdi meie lahkuminekus. Mina olen süüdi, et ta ei suutnud olla üksinda ja pidi lihtsalt teise tüdrukuga hakkama koos olema. Mina olen süüdi, et ta pidi sellest mulle valetama kõik need kuud. Mina olen süüdi, et ma ei mõista teda üldse. Ja, et ma loobun.
Haigetel inimestel on omad haiged käitumismallid. Kui midagi tuleb avalikuks, siis valetada ja varjata ja lahmida. Koledatest asjadest. Sest ega tal on ju ometi täiesti ükskõik sellest neiust, ta ei hakka temaga kunagi kokku saama, nende vahel üldse ei olegi midagi. Süüdistada teisi ja kaitsta ennast. Sest lõppkokkuvõttes - ise ma panin ta ju sellesse olukorda.
Ma ei ole kunagi varem olnud nii haiges olukorras või suhtes, kui see. Mina tahtsin temale surra. Mina uskusin tema sõnu. Minuga manipuleeriti, mind tõugati depressiooni, meeletu pideva ärevuseni. Ja ma ise ei näinud seda üldse.
Haigetes suhetes teevad inimesed haigeid asju. Mina otsustasin selle lõpetada, saates tema vestluse edasi tema uuele tüdrukule. Kõik tuli välja. Lõpuks mulle tunnistati, millegipärast, et nad on koos. Võibolla, sest tüdruk kavatseb ka veel vastada. Kardetavasti tüdruk ei uskunud, mida ma kirjutasin. Ja ilmselt on igal inimesel otsustusõigus valimaks kellega koos olla. Isegi, kui haige inimesega. Kes nüüd on ilmselgelt kaotamas kõike ja seepärast astub ka meeleheitlikke samme. Kontakteerumisvahendeid ikka jagub.

Mul läheb süda pahaks kui ma mõtlen temast või enda rumalusest või sellest neiust. Mul hakkavad käed värisema, kui saan temalt järjekordse sõnumi või telefonikõne. Ma tahaksin, et ta oskaks ja ütleks midagi, mis teeks kõik heaks või paremaks. Aga see on võimatu, sest ta on lihtsalt väga haige inimene.
Selline lugu juhtus minuga.

Oo
Ma olen niiiii tüdinud!
Ja mul on vaja pidutseda! Täiega, väga, päevi järjest. Ja siis, ehk, läheb üle see tüdimus.

I could stay awake just to hear you breathing
Watch you smile while you are sleeping
While you're far away dreaming
I could spend my life in this sweet surrender
I could stay lost in this moment forever
Every moment spent with you is a moment I treasure

Don't want to close my eyes
I don't want to fall asleep
Cause I'd miss you baby
And I don't want to miss a thing...

Cause even when I dream of you
The sweetest dream will never do
I'd still miss you baby
And I don't want to miss a thing

Cause even when I dream of you
The sweetest dream will never do
I'd still miss you baby
And I don't want to miss a thing
Don't want to close my eyes
I don't want to fall asleep
I don't want to miss a thing...

http://www.postimees.ee/070607/esileht/arvamus/264946.php

Olen rahul.

Armastus
voolab minu sees, liigutab mind, toitub minust
sinu vastu, sinu juurde, sinu jaoks
sulle, mu varjuta vari, puudutuseta hingus
kuum õhk minu kaelal, tukslevad sooned sinu kätel
voolamine
kuskilt kuhu

loobumisega segunenud igatsus
teeb haiget, kui liig suur hulk verd
pekslemas kõrvus, peas
tõmmates joovastavasse hullumeelsusesse
leidmaks rahuldust, lühiajalist naudingut kõikehõlmavast oigest
julmusest iseenda välise olemise vastu
surudes tera vastu nahka
ja seda aeglaselt liigutades
naastes alati
naeratavana maailma tagasi
ületan igatsust aina uuesti
igal hetkel, tunnil, päeval
anudes nuttes loobudes võideldes
vihates, vajades, otsides
sind, keda tahtmatult armastan.

Lihtsus oleks lihtsam
tugevus sobilikum
kirglikum, tundlikum, sügavam
oleks perfektsionism
ja mis nali
tahes tahtmata, vastu kõiki tahtmiseid
on side, on tunne, on tõmme
needus, mille laususid
mitte surra koos vihkamisse
vaid surra eraldi igatsusse
see, mis hävitab
põhjatu kurbuse allikas
mürgine vesi voolamas meie sees

sinuta olen õnnelik
jah, vahel, mõnel hetkel unustan
mõnel hetkel
stabiilne, keskpärane
nägid minust enamat
ja olin selle peegeldus sulle
palju enam. deemon, kes võttis sinu soovide kuju
ja sinu vere
tuues kaasa hävingu, valu, piina
ja ülevaimast naudingust silmi pisarad

ei olnud ma ingel
ega ka inimene
keegi kolmas, viies, sinule sinine ja seitsmes
suudeldes su keha, leidmaks andestust
tundmata enda sügavusi eemale tõugates
hingeta, hingetu keha
näitleja, luues etendust sinu unistusest
reaalsust jalge alla mattes
tõstsin su kätel udustesse pilvedesse
keerutades sind ringi, naeru lagistades
kadusin ja lähenesin
mängides lühikese nööriga meie vahel
sa eelistasid reaalsust. Lõpuks
kainelt vaagides naasesid teele maja ees
akendesse vaadates, ei olnud miski enam sama
ning piinatuna roomasid tuppa
täis lõhnu, pilte, asju
millegi puudutust
lükates kõik eemale, teadmata siiski ja siiani
kas ja kuidas elada
kui veri on antud ja seotud palmikusse
sasipundar tumepunasest voolamisest
tuksed su peas ja kõrvades
mürgine vesi su sooltes
veri veri veri kisendamas su unedes
naer ja üleolev naeratus
palun
Ära palun palu mind
kui saaksin vaikida aina ja pidevalt
kuid aegajalt surub karje
tundmatu ja võõras mulle
tiivad laiali ja lendab kiirelt
Sinu poole
sisse sügavale
varjuta vari, puudutuseta hingus
kuum õhk minu kaelal, tukslevad sooned sinu kätel
voolamine
olles veelkord üks ja sama
võimalikus ja võimatus
rahunedes teineteisesse.

Armastus.

Ilusad hetked on olnud viimasest blogist saati. Paljud inimesed on need ilusaks muutnud. Iseendaga. Kõik päevad. Ilusad.

Rand ja päike ja jalutamine ja naer. Ja Sõber. Ja tivoli Mikk Saare looga Ma olen Jää (tore eesti lugu kusjuures) ja karussell mis ei läinudki põlema seekord, aga peksis mu pead vastu kõva äärt. Ja selga ka, aga tohutult lõbus oli. Ei suutnud lakata naermast. Nii palju naeru õhtu jooksul. Meeletult. Tänu ühele kallikesele.

NK ja filmid, eriti noorte enda filmid. Naljakad ja poolmõistetamatud. Hiljem mõnus praad Õismäel ja üle pika aja taasühinemine Charliede põhikoosseisus. Ja väga, väga tore õhtu.

Õhtu pereringis ehk Paat. Meri, päike ja söök terrassil. Hea toit. Mõnus õhtu.

Üle mitme mitme nädala jutuajamine Temaga. Sõnad, pisiasjad, mis tegid mu päeva. Midagi uut tegelikult ütlemata, on tohutult hea teada, et ta on ja tunneb ja on. Ikka see sama. Ja kui Temaga on suhtlemine enam-vähem, on kõik minule kordades õnnelikum. Millegipärast. Lihtsalt. Ja kõik on hea, praegu.

Noorte ümarlaud NK-s. Edgariga seda kõike juhtimas. Naljakas-tähtis üritus. Naljakate-tähtsate inimestega. Mis sujus. Kiire kiire pooltund Tammsaare pargis, leidmaks endast sobivat pilti Postimehesse. Mis ei olnud üldse mitte kerge. Sest lugu avaldatakse homme. Arvamus. Magistritöö põhjal. Väga uhke enda üle. Esimene teaduslik saavutus:) Pluss nk vabalava ja kohtumine inimestega, keda pole tükk aega näinud. Kallitega:) Kellega ikka alati mõnus on. Pluss jällegi vahukoorega kakao. Pluss nk inimesed. Lihtsalt, vahvad.

Ja päeva lõpetuseks sms. Kõige ilusamate sõnadega. Lihtne.

Õnnelik nädal. Aitäh aitäh aitäh. Kõigile minu inimestele.

Pimedad alleed

Kui ma saaksin endast välja selle tunde. Kui ma saaksin endast välja selle mõtte.

Aga ei. Ma kõnnin juba mitmendat kuud mööda pimedat alleed. Ümbritsetud kõrgetest puudest. Ja pimedusest nende kohal. Ma ei tea, kus on väljapääs. Ma ei tea, mida karta või oodata. Ma tahaksin leida värava ja astuda valguse kätte. Sest tean, et see on olemas. Aga ma ei leia. Ja eksin iga päevaga aina enam. Kaotades enda identiteeti aina enam. Enda selget mõistust.

Vähehaaval on tulnud mingisugune leppimine. Ma tean, et ma olen Tema kaotanud. Ma tean, et kunagi ei saa olema seda elu, mis oli. Ma tean, et oma teatud sõpru näen nüüd vaid aegajalt, mitte kunagi enam samamoodi kui varem. Ma tean, et see elu on lõppenud.
See aga ei tähenda, et ma oleksin leidnud midagi oma hingele. Ei ole. Ja ma ei tea juba tükk aega mida edasi teha või kuhu edasi vaadata. Süda on tühi ja igatseb seda, mida ta ei saa. Üksinda jalutades kujutan enda kõrvale neid inimesi ja hetki, mis juba möödas on. Üksindust eelistades luban endal uuesti ja jälle minna tagasi hetkedeni, mis kaotatud on.
Tundub, et aeg ise tõestab aina enam, et miski oli ja jääb kõige rahuldustpakkuvamaks. Võibolla ei oska ma ka ise võimalust anda. Kõik väljakutsed on ennast ammendanud. Konfliktid kerkivad esile küsimata, panneks pahaks ära minekut või soovi ära minna. Ja ainuke, mis on ja jääb lihtsaks, on kirjasõna. Internet ja blog. Tunded, meeleolud, kirjad. Kaua saab nii? Hea sõber ütles, et tema elas paar kuud nii. Siis andis järgi. Kurbus muutus liiga suureks. Ma ei suuda ikka veel järgi anda. Omamoodi olen seda teinud. Aga mitte täielikult. Ma ei taha. Ma ei suuda.
Ja siis kõnnidki tänaval üksinda. Meenutad vanu vestluseid ja naeratad varjudele. Vaatad päikesesse ja mõtled, mida keegi teine sellest arvaks. Ostad midagi ja kommenteerid seda mõnele nähtamatule varjule. Õhtustad üksinda ning naerad koos varjudega. Kirjutad Temale kirju, millest pooli ei saada ja ühelegi vastust ei saa. Jood veini ja kujutled pärast kuidas helistaks mõnele sõbrale ja räägiks temaga. Mida räägiks, millest räägiks. Sellest, et valus on. Sellest, et raske on. Ainult, et see või teine sõber ei ole enam telefonikõne kaugusel. Paarisaja meetri raadiuses.

Kõik põleb ära. Võibolla on igaühel oma norm. Et neli tõsist suhet, maksimaalselt viis. Pluss veel mõned väiksemad asjad. Ning 3 väga head sõpra. Pluss veel mõned mitte-nii-head. Iga teine õhtu sõbraga - jagatud terve elu peale. Et kui veedad paar kuud järjest iga päev sõbraga, siis ülejäänud pool aastat vaata kuidas saad. Armastust nii palju, sõprust nii palju, õnne ja kurbust nii palju. Ja rohkem ei talugi. Ei suuda ennast rohkem avada, uskuda ja alustada midagi uut. Toetuda võõramatele. See, mida jagada või vastu anda, on otsa saanud.
Nii palju, kuni pead vastu. Ükskõik, kas kohusetundest, vastutustundest, hirmust. Oo, kui palju olen ma soovinud surma. Väljapääsu sellest armetusest. Aga mind hoiab rumal kohusetunne. Teised inimesed ja nende tunded.
Vastuoluline mõte tegelikult. Teistest inimestest.
Aga niikaua, kuni see on isiklike mõtete väljenduskoht, võib siia ju väljendada. Iga päev on mõte helistada kuskile, kellelegi, kes võibolla kuidagi, natukenegi, oskaks aidata. Iga päev on mõte võtta midagi ette, et pääseda sellest julmast, närivast ja armetust pimeduseaugust. Üksainus võimalus. Teha midagi.
Iga päev toob päike pisarad silma. Kui hea, et ta tõuseb ja kui kurb, et ta minu jaoks ikka veel tõuseb. Milleks elada nii, piinelda nii - ma ei tea.
Ma tõesti ei tea. Kõnnin pimedal alleel, nähes peegeldusi Inglismaast.

orange

Magistritöö - tehtud, kaitstud, üliedukalt.
Kohvik - avatud (paljude inimeste abiga), seal juba mitmeid mitmeid mõnusaid õhtuid chillitud. Mõnus muusika, mängud, kakao ja kõige rohkem inimesed.
Norra projekt - kinnitatud. Üleeilsest ametlikult. Ees ootab huvitav, väljakutseid pakkuv aasta norra keelt õppides ning maailma vaadates.

Ja milline ilus lugu. Jose Gonzalez - Heartbeats.

one night to be confused
one night to speed up truth
we had a promise made
four hands and then away
both under influense
we had devine scent to know what to say
mind is a razorblade

one night of magic rush
the start a simple touch
one night to push and scream
and then releaf
ten days of perfect tunes
the colors red and blue
we had a promise made
we were in love

and you, you knew the hands of the devil
and you, kept us awake with wolf teeths
sharing different heartbeats
in one night

to call for hands of above
to lean on
wouldn't be good enough
for me
no

2 ilusat filmi.
Pride & prejudice.
Sense & sensibility.

Leida kedagi sellist. Mr Darcy. :)

You must know... surely, you must know it was all for you. You are too generous to trifle with me... If your feelings are still what they were last April, tell me so at once. My affections and wishes have not changed, but one word from you will silence me forever. If, however, your feelings have changed, I will have to tell you: you have bewitched me, body and soul, and I love, I love, I love you. I never wish to be parted from you from this day on...

naudingus
tõstsid sa käe
et näha meid langemas

tantsisime õhus
need, kelle sa reetsid
need, kelle sa tapsid
(M. Atwood)

Veider. Segane, arulage. Suunata. Eesmärgita. Mõtteta. Perspektiivideta. Soovideta. Ambitsioonideta.
Miskit head. Kummalisel viisil, ootamatul hetkel. Midagi lõbustavat-head mõneks hetkeks.
Ma ei palu enam. Juhatust. Kandmist. Sõnu. Juhatus viis nõiaringi. Kandmine võttis võimekuse ise püsti seista, ise liikuda. Sõnad vajusid pitserina mälestustesse.
Mängime koos. Mina kingin sulle suudluse ja sina naeratad mulle. Mina naeran ja sina tõmbad mu enda vastu. Mina räägin rumalusi ja sina nõustud.
Aga ära pööra pilku eemale. Sest mina hoian seljataga nuga. Kas on see mõeldud sulle või mulle, kaitsevahendiks või rünnakuks. Kas sa näed mida ma mõtlen, kui üksi olen. Mida ma teen. Oh ei, ma ei tungiks sulle kallale. Ilmselt. Taktika. Ma tean, mis sulle haiget teeb. Ja millegi tõestamiseks ei karda ma valu ega tühjust. Parem võitleja on see, kellel puuduvad sidemed. Hirm kaotada. Kui miskit enam pole kaotada. Ja vaid kalk kättemaks tujudest esile kerkib. On see kõigest mäng või tegelikkus, on ammu arusaamatuks muutunud.
Mängides leiame me identiteedi. Unustame reaalsuse. Laskume sügavale rollidesse. Armastajad. Sõbrad. Mis parajasti vajalik. Ära küsi küsimusi minu sisemuse kohta. Vaiki vaadates mu arme. Tõmba mind kaasa endaga jooksma, hingama sisse tuult ja merd ja päikest. Ja elamine muutub, kuniks sa pakud mulle rolli selles mängus. Rumalate sõnade, naeru ja naeratustega. Väljakutsuva võimaluse.
Mis ei ole elu vaid mäng. Seetõttu lihtne, loogiline ja särav. Sest elust olen ma tüdinud. Väsinud. Aga hoolimatult lõikavatest või petlikest ilusatest illusioonidest veel mitte. Mängime.

noortekohvik

Sai avatud. Eile. Olin südamest rahul ja väga, väga väsinud. 2 aastat ja üks kuu. Igasuguseid rõõme ja muresid. Tohutult uusi inimesi. Ägedaid, toredaid, abivalmis ja abistavaid. Noori. Supermõnusaid. Organisatsioonide esindajaid. Väga palju üleelamisi. Ja arengut.
Ma olen väga nõudlik kõige suhtes. Aga eile, seal olles olin ma rahul. Ma ei tahtnud, et midagi teisiti oleks olnud. Kindlasti oleks saanud, aga mulle sobis ka kõik see, mis oli.
Ainuke asi, mida ma ei suuda mõista, on eestlaste järjekindel välise hindamine. Inimestes - kes kui palju kaalub, kus küünetehniku juures käib või millises solaariumis. Ning noortekohvikus. Minu jaoks on selle puhul oluline idee, tegevus, põhimõte. Mitte see, et laud nägi veidi kulunud välja ja diivan võiks olla nahast. Milleks? Milleks peab kõik olema särav-läikiv? Kas selline keskkond on parem? Loob sisse parema tunde? Istuda trendikas baaris ja rüübata paarikümne kroonist kohvijooki? Kas midagi ei võiks olla lihtsalt - lihtne, hubane, mugav? Kas ilus väliskeskkond muudab ka inimesed ilusamaks? Või hoopis igavamaks, tavalisemaks, pealiskaudseks?
Minu jaoks ei tähenda see midagi. Vaid see, et mul on ühes või teises kohas hea olla. Millegipärast minu puhul see ei toimi, et ilusate inimeste ja keskkonna keskel muutuksin enesekindlamaks või toredamaks. Pigem hoopis ebakindlamaks, vaadates kõiki neid 50 kiloseid, pruune, värvitud, ilusa naeratusega ja ilusate riietega inimesi. Ja mõeldes, kas nad tegelikult on ka sisemuselt nii ilusad? Kas on?
Üks kallis inimene käis kohvikus nädal tagasi, ja kommenteeris seda järgmiselt...
Girls, you must go there! It's awesome!
Like Equator, but better!
Somehow reminds me of Central Perk (of Friends) too
Am so proud of Karin and of what she has done!

Mõned aga ütlesid, et paljud asjad võiksid seal teisiti olla, paremini, ilusamad. Mitte nii koduselt. Teistsugused diivanid. Valgustus. Lauad. Teenindus. Esinejad. Võiks olla teistmoodi.

Ma ei taha välist ilu. Mul on kõrini sellest. Ma tahan, et mu sõbrad esiteks armastaksid iseennast sellisena nagu nad on. Sisemuselt ilusate inimestena. Ja kui nad tahavad ennast väliselt ilusana hoida, siis see on igati hea ja tore. Kuni see ei muutu oluliseks jututeemaks, kõige olulisemaks mureks. Sest see ei muuda inimest paremaks. Nii palju, kui mina näen, siis ainult ebakindlamaks. Ja seda ei ole vaja.
Ma tahan, et inimesed näeksid noortekohviku puhul head mõtet, mõnusat ja hubast keskkonda. Kohta, kus sa saad olla täpselt selline, nagu oled. Kunstiinimene, boheem, vabameelne, paks või peenike, värvitud või värvimata. Keegi ikka aitab sind seal, mitte eeldades et sa oma rahakotti tühjendad vaid eeldades, et sul on hea. Seal ei hakka kunagi olema seda, mis on teistes Tallinna kohvikutes. See ei võistle kunagi vs-i, moskva või mõne muu kohaga. Sest ta on teistsugune. Ja mina tahan, et ta nii ka jääks. Sest minu jaoks on sellel kohal oma hing, sisemine olemus. Isegi, kui väline on tavalisem ja armetum, kui teistel trendikohtadel. Minu jaoks on ta ilusam kõigist teistest. Ja ma hindan inimesi, kes suudavad seda näha. Ja ma loodan, et ühel päeval suudavad kõik mu sõbrad seda näha.

Valge triip lambil. Särav, helkiv valgus. Hämaruses. Must-valge hämarus. Mis saabub igal õhtul pärast tule kustutamist. Pimedus, mis aeglaselt hallideks varjudeks sulab. Ning valge triip lambil.
Ühe hetkeni kestis mingisugune varjatud võitlus. Püüdlus ronida, põlvili, roomata, sirutuda välja. Kuskile poole. Petlik meelekindlus. Katse hoida kinni varasemast olemusest. Muutumata tagasi, tagasi mingisuguseks olluseks. Subjektiks, kellega tehakse aga kes ei tee, kellest räägitakse aga kes ei räägi, keda teatakse aga ei märgata. Enesekindluse mask, justkui inimene oleks sama ka teises kohas. Uppuja üritus ennast veepinnal hoida. Rabeledes, õhku ja vett korraga kopsudesse tõmmates, veheldes. Ennast väsitades. Avamerel.
Kuni ühel hetkel lased lahti. Vajud ja vajud ja vajud. Sügavamale, sügavamale. Pimedusse. Ja oled seal. Midagi kartmata. Midagi ootamata. Midagi tundmata. Muidugi, tundes mõnda. Ühe-kahega seonduvat. Pidev kurbus. Ajutised piinad. Meeltesegadused. Närvivapustused. Nutuhood. Enesepiinamised. Magamata ööd.
Tagasi oma sügavaima olemuseni. Vigastatud rohkem, kui kunagi varem. Vigastatud sügavaimalt, kui kunagi varem. Keegi võttis endale õiguse lüüa nuga teise inimese hinge. Veremaigune maitse suus, mis vaid ükskõiksust tekitab. Vigastan ennast, nagu tema vigastas mind. Sest mul on ükskõik. Iseendast, teistest, kõigest. Surm on hirmuäratav aga surm on puhkus. Valikuvabadus. Mida hoiab vaos kohusetunne. Teiste inimeste ees.
Nädalavahetus möödus kui unenägu. Mistõttu tõi ka kohale lõplikkuse. Võrrelda päeva ja päeva. Tundi ja tundi. Muidu täiesti tühi, vormimatu, olematu inimene. Üritades endale mõttekust otsida või osta. Heakskiitu pälvida teades, et silmade sügavus on ja jääb tühjaks. Varjata üritades. Peita oma tühja identiteeti. Mis ühel hetkel leidis endale kuju. Vormi. Aga nagu liiga vedel tainas vajus peale vormi äravõtmist laiali. Samaks, ühtlaseks ja koledaks massiks. Laialivalguvaks vedelikuks.
Kohusetunde najal püsiv elav ja naeratav laip. Tõenäoliselt parandamatult vigastatud. Ükskõikselt vaikiv. Kui, siis ehk needust seadev. Kummitada oma eluajal ja pärast seda. Öösel ja päeval, ükskõik kus, ükskõik kelle juuresolekul, Teda. Mitte jätta rahule nagu minu hing ei ole rahule jäetud. Et ta ei saaks rahu enne, kui ta nägema õpib. Oma vigade tagajärgi. Jah, vigade. Ükskõik kui õnnelikule näole otsa vaadates teades, et see Teda õnnelikuks ei tee. Et see Talle rahu ei kingi. Ükskõik kui õrn puudutus, kui soojad sõnad. Et need mattuksid tema südames valusse. Et Ta saaks tunda seda tunnet, olla puudutatud selle piina poolt, olla jälitatud läbi kummituslike silmade, keha, puudutuste. Et ta kogeks kõike seda sama, mida ta kellelegi teisele teinud on. Sama sügavalt, lõikavalt, meeles püsivalt. Ja et ta enne ei tunneks hetkekski rahu enda südames, kui needus murtud on. Ja see needus on visatud õhku, küsimuseks Jumalale ja Kuradile, ükskõik kellele, kes kannab vastutust selle maailma ees ja eest.
Sa võid kõndida aina kaugemale, aga sa ei jõua kunagi minust kaugemale, kui praegu oled.

http://www.youtube.com/watch?v=NittUwHrHfA

Sellest ei ole midagi, kui ma ka peaksin mõistuse kaotama. Üksindus ja sina ei häiri mind. Pigem on nii isegi mugavam ja lihtsam. Ja hea. Mul on valus kuulata sinu muusikat. Ometi eelistan ma teha just seda millelegi muule. Ma armastan kuulda neid sõnu, mida olen sinu käest kuulnud. Armastan kuulda seda keelt, millest nii vähe mõistan. Armastan neid meloodiaid. Sellepärast, et see kõik on sinuga seotud. Ja kui ma ei ole sinu lähedal, olen ma niimodi sulle lähemal. Lubades hiigelsuurtel lainetel üle enda pea kokku lüüa. Vajudes ja vajudes vee alla, sirutudes aina sügavamale. Sulgedes silmad, ning lebades.
Igatsen kohutavalt, meeletult palju. Ainuke asi, mis mind vähegi rohkem lootusrikkana hoiab, on teadmine ja ootus. Et paari päeva pärast tuleb inimene, kellele saan selle välja öelda. Kui väga see igatsus mind piinab, kuidas ta minu sisemuses möllab, kuidas see mind hävitab. Ja ma ootan seda. Panna kogetu lõpuks sõnadesse, et kõik olemasolev muutuks reaalseks. Praegu on kõik, kõik siiski nagu halb unenägu. Rääkida inimestega läbi interneti, üritada ennast kirjeldada, sõnadesse panna. Olles mingisuguses reaalsuses, mis kohati hullumeelsena näib. Mõistetamatuna. Niikaua kuni kaks maailma on lahus, ei muutugi miski reaalseks. Vaid jääb ära rebitud leheks, mida miski asendada ei suuda. Ning millest igal algaval hommikul loodan üles ärgata. Näha uuesti kõiki neid, keda tahaksin üle kõige näha. See peaks muutma olemasoleva lõplikuks.
Ma tahan tagasi. Siiani, iga päev, tahan tagasi. Oma sõpru, oma kallimat, oma elu. Oma tegemisi, rõõme ja õnnetuid hetki. Võimalusi. Inimesi. Keskkonda. Jalutuskäike meeletusuurtes parkides. Nädalavahetustel ringi reisimist. Õppejõudusid ja keerulisi koduülesandeid. Õhtust tee joomist. Riisi juurviljadega. Pitsaõhtuid filmidega. Öiseid jalutuskäike. Tudengibaari ja piljardimängu. Õhtusöögi-pidusid. Lõunaseid kakao joomiseid. Raamatukogu. Spordiklubi. Pidevat sõprade nägemist tänavatel, ühikates, parkides. Öösel kell 3 messengeris tehtud otsust, et nüüd tuleb pitsat süüa. Sõbralikke ja tohutult abivalmis inglasi. Lihtsust. Ma igatsen kõike seda siiani, igal hetkel. Hoolimata, et olen võimeline ka siin olema. Ja ka olen. Ja tean, et ma ei saa mitte iial kõike seda tagasi.
Igavus, tüdimus, meeleheide, kurbus ja viha. Üksindus, üksindus, üksindus. Ma ei oska, ei oska siin olla. Olla mingisugune, sobiv. Tunda ennast sobivana. Tunda rahulolu oma eluga. Ei tunne. Otsides pidevalt tegevusi ja väljakutseid. Üritades midagi teha. Aga see ei seo. Vaid võtab ära mõne hetke, tuues lõppedes asemele veelgi suurema üksinduse. Kõndides toas edasi tagasi. Kõndides väljas, looduses, linnas. Sõites rulluiskudega. See kõik on ja jääb poolikuks. Süda on poolik. Igatsen teist poolt. Rohkem, kui suudaksin eales sõnadesse panna.

http://www.youtube.com/watch?v=3LAm3iCwprQ

I got your letter
It said you have to leave
Everything what I've got will burn away
if you leave
Nothing, only a dark
will encompass me
Everything what I've got will burn away
and you know it

I wanted to find
a life-preserver
which will keep us
I've got no power
So I am asking you
If you know that I
I am not the one then set it on fire
Only a desert now
I will put my finger on a trigger
Everything what I've got will burn away
if you leave...

Täna sa kummitasid mind päev läbi. Unenägudest ma enam isegi mitte ei otsi pääsu. Kui sind seal ei ole, siis igatsen. Kui sa seal oled, siis tunnen valu. Ometi üritan igal hommikul jääda kauemaks unenägudesse, soovides mitte tõusta.
Kõiges mind ümbritsevas on sind. Bussiga sõites seisad sa ükskõikselt mööduvates peatustes. Kohvikus istudes kõnnid sa aknast mööda. Toas olles möödud sa aegajalt minust, räägid minuga või puudutad mind. Ja ma igatsen sind hulluseni, narruseni, kutsudes sind pidevalt tagasi, rääkides sinuga igal õhtul, paludes sind, anudes sind, naeratades sulle.
Üritades sind mõista või piiridesse seada, aga ei oska. Siiani ei tea ma sind ega su motiive. Siiani võin ma näha tuhandeid põhjuseid, ükski sobimata sinu silmade või sõnadega. Olles ühel hetkel hea ning teisel hetkel halb, pigem oled minu poolt kõigest tõlgedada üritatud. Aga sa ei ole. Sa oled nagu vari, stabiilne ja püsiv, aga hägune. Ma ei mõista sind.
Ja sina ei näe mind. Olles ehk kõige lähemal mu hägusele identiteedile. Midagi varjates ja endale hoides, eemale tõugates, põlastades, kõrgiks jäädes olen ma suutnud leidma olemuse kõigele muule peale iseenda. Sa ei saakski muud minu silmades näha, sest seal taga on tühjus. Seda ma sinu eest varjasin, nagu ka teiste eest. Seal taga ei ole inimestele omast headust, positiivsust. Seal taga ei ole midagi.
Minu jaoks oled sa lähemal, kui keegi teine või miski muu. Sind puudutan ma siis, kui panen midagi otsides käe vastu külma ja vihmast aknaklaasi. Siis, kui kõnnin läbi halli ja tuulise vihma. Siis, kui tahaksin kellegagi rääkida. Siis, kui tahaksin seltskonda. Siis, kui tahaksin üksindust. Sa oled igal hetkel mind segamas, mind eemale rebimas, mind köitmas. Sa paned mind igal hetkel nutma, kui ennast puudutan. Sa räägid minuga läbi arusaamatute ja tundmatute laulude ja sõnade. Sa vaatad vastu raamatutesse peidetud tähtedesse.
Ma ei armastanud sind su ilu, tarkuse, headuse, impulsiivsuse või mõne teise kaduva omaduse pärast. Ma ei valinud seda tunnet. Ma ei tahtnud seda ning uskusin enamuse sinuga veedetud ajast, et see pole tõeline. Mind ei kohutanud sõnad mis sa ütlesid või ütlemata jätsid. Mind ei kohutanud sinu teod või püüdlused. See tunne on olemas nii lihtsalt ja selgelt, nagu ta saab olla. Mul on ükskõik kõigest muust peale selle.
On segane, kas ma armastan kummitust sinust, kes mind piinab ja ennast pidevalt meelde tuletab. Või armastan ma mälestust mingisugusest kujutletud inimesest. Kõik on omavahel segunenud ja mu mõistus ei erista sind su vaimust. Minule olete te üks ja sama väidad ka sina.
Neli kuud olin ma sinuga ning neli kuud olen ma olnud sinuta. See ei tapa. See piinab hinge igal sekundil, igal õnnelikumal hetkel meenud sina ning igal õnnetul hetkel oled sa veel lähedamal. Ja ma ei luba sul lahkuda. Sa võid loobuda minust, asjadest, kõigest reaalsest. Aga samamoodi kummitan ma sinu unenägusid, mälestusi, südant ja hinge. Hoides sind ainult iseendale. Piinates sinu sisemust samamoodi, nagu sa mind.

Täna rääkisid sa minuga nende sõnade kaudu.
nevidím v tom zmysel
láska zmysel nedáva
keď človek zistí prečo vlastne ľúbi
v tej chvíly ľúbiť prestáva
zaváhal som a zišiel som z cesty
chyby sa robia no za ne sú tresty
Ja ma kuulsin sind.

Ma ei tea. Ma ei tunne oma olemust. Ei suuda endale aru anda oma tegusid. Kontrollida oma mõtteid või ütlemisi. Juhtida oma tundeid.
Robot, kellel puudub identiteet. Piirjooned ja selgus. Ma hajun iseenda käte vahel laiali kui udu. Ühtlane, tuim ja hägune mass.
Mere ääres sadas vihma. Samal ajal, kui kõndisin ühest otsast teise. Vihm peksis vastu nägu, vastu keha. Tuul puhus mere poolt. Kõik oli hall. Linna tornid paistsid ähmaselt läbi udu, läbi vihma. Kajakas istus kivil, sirgelt. Isegi vesi oli hall.
Nagu mina. Hall ja tühi. Keerlemas erinevatest emotsioonidest aga oskamata neid sõnadesse panna. Väljendada ennast.
Ma ei tea. Kuhu ma lähen. Milleks. Mis on mu siht. Mida ma tahan. Mida ma soovin. Kui ma midagi teen, siis ma ei tea miks. Kui ma meeltesegaduses ennast vigastaksin, siis ma ei oskaks hiljem öelda miks ma nii tegin. Pealiskaudselt on kõik planeeritud. Mis tuleb, mis võiks tulla. Aga mis on selle mõte, milleks, kuidas... Ma ei tea.
Ma ei tea. Kes ma olen või kuhu ma lähen. Ja ma ei oska. Ei oska ennast väljendada sõnades. Ei oska olla inimeste läheduses.
Ja üksindus on aina paremaks sõbraks. Ja tv seriaalid, mis lasevad osaleda teiste elus ja mitte elada enda oma. Ajutised üritused keegi olla või midagi teha. Mõningad igatsusväljendused segunemas loobumisega.
Lõpuks jäi vihm üle. Linn oli selleks ajaks palju lähemal. Ikka veel uduvines. Ja seal, mere ääres, kaldal oli enam kui 10 luike. Ilusad, suursugused. Raputamas oma päid ja tiibu. Jalutamas. Puhkamas. Ujumas. Vajamata mitte midagi enamat sellest hetkest.

Ta on nii õrn. Nagu ta võiks kohe puruneda. Kahvatu valge nahk ning haprus. Portselan. Teda ei saa kõvasti kinni hoida, sest see teeks talle haiget. Ja ta näitaks seda välja. Temas puudub tugevus. Pigistada valu endasse ja öelda, et kõik on korras. Teeselda, et löök oli arvatust nõrgem. Tema ei teeks seda. Ta avaks ennast ning ei hoiaks valu iseendas. Ei koguks kõiki tundeid ja emotsioone. Ta näitab oma haavatavust ning seetõttu on tugevam enamusest. Kes pealt on tugevad, edukad ja parimad. Aga kelle sisemust väga harva keegi näha võib.
Ta on nii lihtne. Tema selgetes heledates silmades peegeldub kõik, mis tema sees on. Ei ole saladusi ega küsimusi. Kõik kahtlused on seal kirjas. Kui tähelepanelik olla, võib teda ette aimata. Temas ei ole avastamata sügavusi. Varjul olevaid pimedusi. Salapära. Ega valu. Tema silmades ei ole kurbust. Enamuse silmades see on. Tema on valge leht. Kuhu aegajalt midagi kirjutatakse, aga see ei muuda tema olemust. Mõtteid. Ta ei suuda kunagi mõista, mis tähendab depressioon. Aga ta suudab seda muuta.
Naiivsus. Lihtsameelne usk võimatutesse asjadesse, inimeste headusesse isegi kui teda mõnitatakse, solvatakse või põlatakse. Ta ei näe seda. Ta ei märka. Ta ei reageeri. Õilsameelne süda, mis teisi ülekohtu eest päästaks. Tänapäeva kangelane. Astudes vahele kaklustesse ja ülekohtule. Imetletav ning samuti hukka mõistetav. Ajal, kui enamus hoiab eemale ning ei tee välja. Ei astu vahele, kui mees lööb naist. Pöörab pilgu ära. Ta ei teeks kunagi seda.
Ta on lapsik. Esitades küsimusi, mida kuuldes ei suuda uskuda selle tõelisust. Nende sobimatus, küsitamatus või mõttetus. Suutmatus vaikida, endasse hoida või minna lasta. Ühel hetkel panna kahtlema tema mõistuses ning teisel hetkel ülistama tema tarkuses. Miks on asjad nii nagu nad on. Miks sa teed seda nii. Keda see huvitab? Teda. Mitte kedagi teist.

Tema puudused on need, mis teda teistest kõrgemaks ülendavad. See, kes ta on, mida ta tähendab ning mida ta muudab teistes inimestes. Kummaline, kuidas inimese miinused tegelikult tema tugevusi paljastavad ning teda Inimeseks muudavad. Tema on selline nagu ta on. Aga sama on kõikide inimestega. Oma vigade ja puuduste ja kõrvalekalletega on nad palju enamat, kui mõni nendes näha suudab. Igaüks. Iga üks.

It's late and morning's in no hurry
But sleep won't set me free
I lie awake and try to recall
How your body felt beside me
When silence gets too hard to handle
And the night too long

Raske on leppida. Minu tunnete olemus ning, ning nende vastamatus. Ja isegi, kui sõnade järgi nad on vastatud, ei ole see reaalsus. Minu tunded hõljuvad õhus, pöörlevad minu sees, teevad valusalt haiget, närivad ja piinavad mind, jälitavad mind, esitavad küsimusi, üritavad mõista, üritavad aru saada, üritavad üle olla, üritavad alla anda, üritavad ennast keelata, üritavad otsida kuskilt uhkust, üritavad minema kõndida, üritavad ükskõiksed olla, üritavad selja keerata, üritavad lasta Sul minna, üritavad olla suuremeelsed, üritavad olla tugevad.
Aga ei ole. Vaid on nõrgad, rumalad, teevad vigu, ei suuda lahti lasta, ei suuda selga pöörata, ei suuda leida ühtegi uhkusekübet, ei suuda leppida.
Seesmine vaikus on parem, kui kõik muu. Kui on võimalik üheks harvaks hetkeks unustada, jätta kirjutamata, väljendamata, reageerimata.
Ja ta on ilmselgelt minust üle saanud. Ja mina ilmselgelt mitte.

Either way it's suicide
Cars drive through in real time
You choose the stars in blue and white
I love you till i'm dead inside
Plastic eyes look milky white
And the violence makes things hard to hide
Our pale faces sink in time
Either way it's suicide

crazzzzy (beautiful:))

Midagi, mida tahaksin jagada. Ilusad sõnad, raske on elada nende järgi.

NEVER CRY FOR ANY RELATION IN LIFE
BECAUSE FOR THE ONE WHOM YOU CRY
DOES NOT DESERVE YOUR TEARS
AND THE ONE WHO DESERVES
WILL NEVER LET YOU CRY...

TREAT EVERYONE WITH POLITENESS
EVEN THOSE WHO ARE RUDE TO YOU,
NOT BECAUSE THEY ARE NOT NICE
BUT BECAUSE YOU ARE NICE...

YOU CAN'T MAKE SOMEONE LOVE YOU.
ALL YOU CAN DO IS BE SOMEONE
WHO CAN BE LOVED,THE REST IS UP
TO THE PERSON
TO REALIZE YOUR WORTH...

NEVER SEARCH YOUR HAPPINESS IN OTHERS
WHICH WILL MAKE YOU FEEL ALONE,
RATHER SEARCH IT IN YOURSELF YOU WILL FEEL HAPPY
EVEN IF YOU ARE LEFT ALONE...

ALWAYS HAVE A POSITIVE ATTITUDE IN LIFE.
THERE IS SOMETHING POSITIVE IN EVERY PERSON.
EVEN A STOPPED WATCH IS RIGHT TWICE A DAY...

Kuni surm otsa ei vaata, tuleb vist rahul olla.
Pärast rahutuste algamist on olnud kaks väga crap-i ööd. Igasuguses mõttes. Tohutu, tohutu hirm on tagasi. Öösel ei saa magama jääda. Ja palju parem on olla üleval kui vaadata neid unenägusid, mis mind külastavad. Ja siis ärgata üles, täielikus paanikas. Kuulata mingisuguseid hääli toast. Ei saa isegi aru kas oled üleval või mitte. Selle tõestamiseks tõusta püsti ja käia ringi. Kell 5 öösel. Hirm, hirm, hirm. Tõmmata ruloo eest ära, et päike ja valgus maha rahustaks. Ei ole kasu. Saata sms. Et kui mingil põhjusel ära sured, siis vähemalt keegi teaks, et sul oli hirm. Võibolla see huvitab kedagi, ilmselt mitte.
Ja siis lebad voodis. Ei taha magama jääda unenägude pärast ja samas oled nii väsinud. Seda tunnet ei saa kuidagi kirjeldada.

Lapsepõlves oli midagi sarnast. Hirm sõja ees. Hirm pommitamise ees. Tohutu, meeletu hirm venelaste ees. Venemaa ees. Õudusunenäod sõjast, kastiautodest sõduritega, tankidest. Lähedaste surma saamisest. Ja inimeste ülbuse ees. Unenäod, kus inimesed ülbitsevad, naeravad näkku, mõnitavad.
Ning sama võib nüüd näha rahutuste piltidelt. Ülbed, ennast täis inimesed. Kaklemas, õiendamas, tülitsemas. Mis tekitab viha. Ja hirmu. Kõndida tänaval ja karta minna mööda venelaste kampadest. Sest sa näed nende ülbeid, irvitavaid nägusid. Ja ei taha otsa vaadata. Ja ei taha lähedale minna. Ja tahaks elada oma riigis nii, et ei ole kartust minna poodi. Või jalutama. Või klubisse. Või kutsuda sõpru välismaalt külla. Või rääkida kõva häälega eesti keeles vene kampade juuresolekul. Aga seda ei saa. Ja seda tunnet ei saa tükk aega tagasi. Võibolla pole teda kunagi terviklikuna olnudki.

Ja ma tõsiselt loodan, et need öised paanikatunded mööduvad.
Ja ma loodan, et hirm möödub.

Armastan.

Kuidas asjad käivad maailmas

Kui inimestele meeldib korraga kaks inimest - ühega hakkavad koos olema, teisega hakkavad salaja koos olema.
Kui inimestele ei meeldi keegi - on kõigiga avalikult või poolavalikult ning rahus südamega.
Kui inimestele ei meeldi keegi aga keegile meeldib inimene - inimene pole keegiga koos aga keegi on inimesega koos.
Kui inimestele meeldib keegi - jätab vana ja võtab uue või proovib uut vana ajal ning valib mugavama. Vana või uue ajal hoiab ukse lahti ka teistele võimalustele elu vürtsitamiseks.

Kui mulle meeldib korraga kaks inimest - ühest saan üle ja teisest jään ilma.
Kui mulle ei meeldi keegi - olen üksinda ning rahutu südamega.
Kui mulle ei meeldi keegi aga keegile meeldin mina - olen keegiga koos ja keegi on minuga koos lootuses, et hakkab meeldima. Kui ei hakka, ütlen ei. Kuigi oleks ilus ja mugav.
Kui mulle meeldib keegi - ei jäta vana ja ei proovi uut. Vürtsi otsin india toidust mitte teise inimese voodist.

Iroonia. Tuleks õppida paremini tegutsema.

Kardin hõljus. Kuigi tuuletõmmet ei olnud, väreles hele riie õrnalt õhu liikumises. Vihma sabin. Rahulik, vaikne. Klõbistamas vastu aknaklaasi, kardina taga. Soojus. Mida tuli väikesest radiaatorist. Ning mida oli täis terve tuba. Lohakalt radiaatorile visatud käterätt. Tumesinine, helesiniste triipudega.
Tuba oli hämar. Kätte oli jõudnud õhtupoolik. Kell võis olla nelja ja viie vahel. Kuskilt toast kostus vaikset muusikat ning inimeste häälekõminat. Sellist, mis tekitab turvalisuse tunde - teada, et lähedal on inimesed ning kõik on korras.
Ärkamine. Mis meenutab lapsepõlve. Samasugune tunne, nagu ärgates maal vanaema ja vanaisa voodis. Ahjust tulev soojus, hämarus, vihm akna taga ning inimeste rääkimine teises toas. Täiuslik turvalisus ning kindlus. Silmi avades jääb see tunne püsima. Võimatult uskumatu headuse tunne. Nagu mõneaastasel lapsel.
Kellegi keha ja soojus sinu kõrval, segunemas sinu omaga. Kellegi soe käsi sinu käes. Kellegi rahulik magamine sinu lähedal. Veresooned kaelal tukslemas. Õlad teki alt välja paistmas. Juuksed segamini padjal. Hingamine.
Ning ärkamine. Samasugune tunne, jagatud, turvaline, kestev. Üheskoos leitud lapsepõlv. Vaikuses teineteise silmadest nähtud teadmine. Üheks päevaks üles leitud hingesugulus. Iseenda ning teise inimese täielik mõistmine. Küsimusteta, vajadusteta eksisteerimine. Ühes põhjatus, põhjatus maailmaaugus. Kuhu keegi oli unustanud katte laiali laotamata. Üheks päevaks.

Kardin võbeleb. Heleroheline. Ning õhk seisab paigal. Küünlad põlevad. Üks tumesinine ning üks valge. Akna taga ei saja vihma. Eilsel öösel sadas. Võibolla tuleb täna uuesti.
Ruum on teine. On soe, aga teistmoodi. Valgus on hämar, aga teistmoodi. Elutud asjad ehivad kõike toas, üritades teda elavaks muuta. Kirju ja üleküllastunud tuba. Kõik on olemas, aga kõige olulisem on puudu. Oma lugu. Oma jutt. Oma hing.
On olemas mälestused. Igasugused. On olemas esemed. Paljudelt. Aga on puudu üks terviklik hing. Järjepidev ühtlane stabiilsus. Midagi uut. Uuest algusest ammutatud tugevus. Sitkus. Naer. Soojus. See tuba ei mäleta. Armastust, mis annab.
See tüdruk ei mäleta. Vaid seda, mis ühel hetkel uuesti leitud sai. Ja mis kuskile kaugele maha jäi. Mis üheks päevaks leitud sai. Osa kõige sügavamast olemusest. Heast. Soojast. Turvalisest. Vabast. Naiivsusest. Sõltuvusest.
Lapsest.





Remember these moments
Let them live in your mind
Remember this feeling
Remember this night

See on justkui mõnitus. Et vahepeal oli mingi aeg, kus oli juba parem. Et päike tuleb ja kõik on parem. Aga kadus ära. Ja viimased kaks nädalat - iga päev tundub hullem kui eelmine.
Mingid tühised asjad seisavad pidevalt meeles. Tühised asjad lähevad korda. Ja on olemas. Meeles.
Ja siis ülejäänu, mida ei ole. Tundeid, üheski suunas. Ükskõik? Ükskõik.
Õhtuti ei saa magama minna. Ei saa lihtsalt. Nutta 5ni hommikul. Õudusunenäod. Ärgata. Ja siis otsast peale. Pisarad tulevad silma. Mõttetusest. Kurbusest. Ärkamisest. Magama minekust. Bussis sõitmisest. Kellegi puudumisest. Kes teab millest.
Ma tahaks öelda, et ma tean. Et läheb paremaks ja kõik muu. Mida kõik pidevalt ütlevad. Ja ma isegi uskusin sellesse.
Aga viimasel paaril nädalal on see kadunud. Mul on tunne, et ma ei suudagi elada. Temata. Ma ei taha. Lihtsalt ei taha. Mul on ükskõik kõigest muust. Tulevikust, uutest suhetest. Mul on täiesti ükskõik.
Ja ma tean kuidas see kõlab. Rumalalt. Ebatõeselt. Nagu tehtud ja teeseldud lause, mida kasutada. Sest paljud ei taha, aga ikka saavad. Ja kõik on palju lihtsam, kui mina seda endale näen. Kindlasti. Kindlasti on see kõik õige. Aga mina ei jaksa. Midagi enamat mõelda, kuskile kaugemale vaadata. Kui selle lauseni. Ja seal peatuda. Sest kaugemale ma ei näe.
Kohusetundest tehtud asjad. Süüa hommikul. Kirjutada tööd. Käia kuskil. Tegevuses olla. Tegevus lõpetada. Ja tühjus. Tühjus. Ma ei tea, millal mul oli hea meel mõne tehtud asja pärast. Millal oli üldiselt hea.
Ma ei tea kuidas edasi olla. Enam ei tea. Pidevalt oli ootus ja lootus. Iseeneselikule muutusele. Kõik on aga veel halvem.

Raske.

Millestki midagi enamat ei ole öelda.
Sõnad seisavad paigal
ja kordavad, korduvad.
Sina, sina, sina... Sina. Aga sulle ma seda enam ei ütle. Ongi kõik. Eilsest. Ja jäävad kahed erinevad sõnad. Jäävad. Meist. Ja jään mina.

To čo som s tebou skúsil
s nikým už nemusím
čo som s tebou musel
s nikým už neskúsim
zavrela si mi dvere
za nimi žila s ním
ak túžiš po nevere
ďakujem neprosím...

Mul iga hommik kisub pilgu teele
ehk mõnda rada astub sinu jalg
ma olen näoli langend järveveele
kas virvetes ei viirastu su palg
ent mööda teid ka siis ei tule keegi
kui kõu taob vikerkaari sildadeks
ning valelootustega vetepeeglid
ma peksin kividega kildudeks
Sind otsides...



My face is all wet 'cause my day was rough

This is the end you know
the plans we had went all wrong
We ain’t nothing but fight and shout and tears
We got to a point I can’t stand
I’ve had it to the limit;
I ain’t more than a minute away from walking
We can’t cry the pain away
We can’t find a need to stay
I slowly realized there’s nothing on our side

Out of my life,
Out of my mind
Out of the tears we can’t deny
We need to swallow all our pride
And leave this mess behind
Out of my head,
Out of my bed
Out of the dreams we had, they’re bad
Tell them it’s me who made you sad
Tell them the fairytale gone bad

Another night and I bleed
They all make mistakes and so did we
But we did something we can never turn back right
Find a new one to fool
Leave and don’t look back.
I won’t follow
We have nothing left.
It’s the end of our time
We can’t cry the pain away
We can’t find a need to stay
There’s no more rabbits in my hat to make things right

Out of my life,
Out of my mind
Out of the tears we can’t deny
We need to swallow all our pride
And leave this mess behind
Out of my head,
Out of my bed
Out of the dreams we had, they’re bad
Tell them it’s me who made you sad
Tell them the fairytale gone bad...

by Sunrise Avenue

Täna on sees üsna vastakad tunded. Ühelt poolt tahaks olla vait ja mitte midagi öelda. Teiselt poolt tahaks lihtsalt öelda, et mulle tegid haiget need asjad.
Ma ei arva ühestki enda sõbrast, et ta on nõme inimene. On üsna valus, kui keegi selles süüdistab. On. See, kuidas mina oma asju mõtlesin, oli hoopis midagi muud. Ja on mis on, ma olen alati mõelnud et ka tülide ja vääritimõistmiste korral sõbrad saavad neist üle ja annavad andeks. Aga kui midagi veel paar päeva hiljem näkku visata vihaga - milleks? Milleks seda vaja on.
Ja ühel hetkel on ka minu empaatial ja aru saamisel piirid. Palusin üheks päevaks abi 4-lt inimeselt. Ja huvitaval kombel ei olnud kellelgi aega ega tahtmist. Mõni isegi ei vastanud. Et oodata paremaid plaane? Ja ma saan aru, et tulevad asjad ette ja ma saan aru, et on teised plaanid. Juhtub kõikidel.
Aga ma ei saa aru, kas tõesti olen ma ise nii halb sõber olnud? Ilmselt täna sain ma väga selge vastuse oma küsimusele, olles üksinda. Ja ilmselt tõesti ongi see nii. Ja mul on sellest kahju.

Vot sellised asjad teevad täna haiget. Ja selliste asjade pärast ma ei tahagi siin elada. Piisab sellest, et saada paar sõnumit ja lihtsalt nutta. Mul ei ole seda vaja.
Kasvatan endale paksema naha, et ükskõiksemaks muutuda kõikide inimeste suhtes.

This is the end.
Ükskõik kui palju ma ei üritaks seda vältida. Pöörata pilk kõrvale, otsida põhjendusi, vabandusi. Üritada mõista, analüüsida, selgeks mõtestada. Edasi lükata. Päev päeva haaval. Küll homme jõuab. Küll homme on lihtsam. Lõpetada. Lõpus olla.
Aga ei ole. Peaaegu 3 kuud. Ei ole lihtsam. Ei ole kergem iseendale öelda, et nüüd on kõik. Midagi ei muutu, ime ei sünni. Kõik ei saa korda. Kõik jääbki nii. Kõik ongi nii.
Küsimused jäävad. Pooleli olemise tunne. Pooleli jätmise tunne. Katkendlikkus. Üks elu oli ja siis äkki kadus. Muutes terve elatud elu küsitavaks. Kas ikka oli? Kuhu ta kadus? Uppus ära?
Sirutada käsi ja puudutada kõike olnut läbi ajaklaasi. Hetk enne ja hetk pärast. Käsi käe vastas, keha keha vastas. Ometi tähendust omamata, midagi tundmata. Moment, mis oli kõige olulisem ja mis ei tähendanud midagi. Hetk, kui vaatad otsa, nägu pisaratest märg. Lootus ja hirm. Minekuvalu.
Ning päevast päeva endasse hoitud sõnad. Teadmised. Pingutused, mis katkevad selle sama klaasi taha. Sa ei kuule. Sa ei mõista. Sa ei näe. Ja sa ei tunne. Seda mis oli ühel pool ja mis on teisel pool. Sa ei pääse mööda sellest joonest, mille ise tõmbasid. Sa ei näe seda hetke, kus meid surma mõistsid. Seda hetke, kus kõigel minna lasid.
Silmis mõru ja kibe teadmine. Naeratus peitmas tõde. Kergemeelsusesse varjatud palve. Ja loobumine loobumise järel. Hirmust? Tõest? Ükskõiksusest?

Ma ei pääse enam sinuni. Öeldes hüvasti kaotasin selle oskuse. Ja ma ei jaksa ka. Isegi mitte pingutada. Sirutada käsi välja ja katsuda seda külma klaasi. Näha silmi. Vaadata. Ma ei näe enam Sind. Vaid varje. Mälestusi, kujutlusi, unelmaid. Segamini paisatud elu.
Ma ei pääse enam iseendanigi. Oma tunneteni. Vajadusteni. Tundub, nagu mul ei olekski neid. Otsida kedagi, kes oleks hingesugulane. Otsida kedagi, kes oleks lähedane. Ei otsi enam. Ei taha enam. Ei oska jagada. Ei oska vajada. Ei oska lasta lähedale.
Sellegipoolest on tunded. Kurbus. Kurbus. Ei taha enam naeratada ka. Tahaks magada. Koguaeg. Tahaks liikuda edasi kuskile poole, aga ma ei tea enam kuhu. Kõik tundub kuidagi tühi. Teha üht või teist, olla vajalik, jätkata varemvalitud asjade lõpetamist. Tühi on. Tähtsusetu. Ja otsast alustada ei jaksa. Nii palju on olnud neid alguseid, liiga palju.

Ma olen sinu kaotanud. Ma olen iseenda kaotanud. Ja kõik on tühi. Vaikus, mu ümber ja mu sees. Tühjad kõnelevad varjud. Tõelised ja ebatõelised. Elamine fantaasiates. Rääkimine surnutega. Kujutlused. Unenäod. Ma ei tea kuidas see nii läks. Ma ei tea miks see nii on. Ja ma ei tea kas see jääb nii.
Sinuta on raske.

Bleeding
and not
and bleeding
and not

Ja tunnen
ja ei tunne
ja tunnen
ja ei tunne

Valu
või ükskõiksus
või viha
või hirm
või ükskõiksus
või midagi muud.

May it be...
And so it is...
at least it was...
till the clouds clear...

Mõttetu olemine. Olelemine. Mõttetu. Ajuvaba. Mõttelage. Ei viitsi ärgata. Ei viitsi rääkida. Naeratada. Mõelda. Kirjutada.
Ja need mõtted mis on, on koledad. Polekski justkui minu omad. Et keegi saab nii mõelda. Õel, kade, vihane, põlglik, armukade, tige, hirmul. Või ükskõikne, ükskõikne ja ükskõikne.
See tunne, kui seista keset suurt ja laia autoteed, keset kiirust ja möödumist. Kõikuda järeltuules või tasakaalutuses. Mõte minekust. Ükskõikne mõte minekust mööda ja läbi, keset hallust ja kiirust ning möödumist. Läheks. Astuks.

Miks üksinda ei ole kergem olla, kui suhtes (ehk väärarusaamad nauditavast üksiolemisest):

1. enamasti on ka üksikutel tunded - ehk siis nad on kellesti sisse võetud, kellegi poolt maha jäetud... tahavad kedagi, vajavad kedagi, igatsevad kedagi, armastavad kedagi. See oleks lihtne, kui üksikud inimesed oleksid tundetud. Kahtlen, et see tõsi on. isegi kui nad igatsevad kedagi paremat, kedagi kättesaamatumat, loobuvad kellesti - neil on tunded, nad saavad haiget ja nad ei ole suures õnnelikkuse mullis oma ilusa üksindusega.
2. enamasti on üksikutel inimestel rõõmud ja mured, mida nad tähtsaks peavad ja aegajalt jagada tahavad. pisikesed tähtsad asjad, mida suhetes inimesed oma kaaslasega jagada saavad. ja mida üksikud aegajalt oma sõpradega jagada saavad. kuid mis siiski sama ei ole.
3. enamasti tahavad ka üksikud inimesed käia aegajalt kuskil. kinos, teatris, jalutamas, poes, sõpradel külas, sünnipäevadel, pulmades. pisikesed asjad, mis paaris inimesed alati kahekesi teevad. ja mida vastassoo inimesega aegajalt palju toredam teha on. ja mille jaoks äärmiselt nüri on endale kaaslast otsida. või istuda üritusel kus ainult kaaslastega inimesed on ja anda aru oma elu ja väärtuste kohta.

Ma tunnen ennast siin diskrimineerituna ja halvasti, sest pidevalt on surve 'sul peab olema kaaslane' ja kui sul ei ole, siis sa ei ole justkui terviklik inimene. Kuidas sa saad reisida, mis su isiklikust elust küll saab; kõik tulevad kaaslastega, kuidas sina tuled...

Freedom is a choice. So you are right in fighting the illusion of the perfect life. Screw this plastic statistic crap!
vot nii.

Möödunud 7 päeva kulmineerusid täna. Hommikul. Kui ärgata üles, ja teada iga võimaliku rakuga, et enam ei taha. Ei taha olla Temata. Ja sinna ei ole midagi teha. Ja seda ei saa kuidagi muuta. Ja sealt ei saa kuskile edasi minna. Sellel ei ole algust ega lõppu. Sellel ei ole piiritletavat olemust. Lihtsalt mõte. Et Temata ei saa. Ühelgi viisil.
Ärgata hommikul. Ärgata ja üritada uuesti magama jääda. Et ei peaks üles tõusma. Sest mis mõte on üles tõusmisel, milleks. Kui midagi ei ole oodata, sest Sind ei ole oodata. Kui midagi ei ole puudutada, sest Sind ei ole siin. Kui pole isegi ühtegi võimalust pooljuhuslikult sind mõnel tänaval kohata. Pole võimalust sulle mõnel päeval helistada. Mõnel päeval näha su nägu, su silmi. Tõusta ainult selleks, et Su kirju lugeda. Ilma nendeta pole üldse mõtet voodist väljagi tulla. Panna muusika mängima. Ning nutta. Istuda ja nutta. Hommikul.
Olla kuidagi moodi terve päeva. Teha mingeid asju, mida on vaja või mida peab tegema. Vahel isegi tahab teha. Mõelda ja uskuda, et lähebki kergemaks. Et ongi kergem. Et äkki polnudki see nii. Vaadata tulevikku.
Aga mida ma vaatan. Kui ma ei näe midagi peale Sinu. Mu ees ja taga ja ümber. Kui ma suure osa oma päevast räägin siiani Sinuga. Naeratan sinule. Nutan sinu ees. Mäletan, meenutan, unistan. Vihkan ja armastan.
Ja õhtul. Minna voodisse. Kõige raskem osa päevast. Vahetada riideid ja teha voodi ära. Panna muusika kinni ja jääda vaikusesse. Kustutada tuli ja küünlad. Pime ja kõle ruum. Ja varjud. Ja aegajalt meie vaheline aeg ja ruum hajub. Sulab üheks värviliseks massiks, mis hakkab mu silme ees vahelduma. Sõnad, kujud, värvid. Teod. Sinu selja kumerus pikali olles. Sinu lõhn. Sinu veresooned kätel. Sinu sõrmede kuju. Sinu silmade värv. Sinu juuksed. See, kuidas sa vihane oled. See, kuidas sa mind vaatad. Sinu naeratus ja naerud. Sinu pisarad.
Mis seguneb lõpuks olemasoleva reaalsusega. Viies mind endast välja, pannes mind nutma, naerma. Sind paluma. Katsesse sind veel kord puudutada, endale hoida. Karjuma. Seest rebenev valu, mis vahel jätab mind ükskõiksusesse. Vahel aga viib tohutu jõuga Sinuni. Puudutades su hinge. Su kõige sügavamat olemust.
Ühes raamatus oli kirjas, et inimese hing sureb nukrusesse. Vahel ma soovin, et see oleks tõsi.

You are slipping away from my embrace
I will lay down my arms
as waiting for my justice from you
my adjudicator, I will bend my head
in guilt, and in sadness
I will honor you, venerate you
wishing to scream, to keep you
and adore you longer
as my selfishness can not let you go
so you could fly to the sky
where sun is closer and darkness is
somewhere behind you.

My soul will be emtpy if you leave
yet I will stand and do nothing
cause my actions might hurt you
or seem like an obligation without having any right for it
my sould bleeds without you
as my body is craving for yours
and having withdrawal every moment
when you are not close enough
for last 74 days
and I am still dying
as a flower who has water
but will never see sun again
remembering every moment
what miracle it was to grow in nature
and to open herself in the light of the sun...

I will be closed, as every day without you
is like a nighttime for the flower
in darkness, or under the snow, in the sleep
dreaming about the only One
which is essential for her being
growing, bringing happiness and being
the most beautiful flower
which has ever blossomed...

one day the soul will die
for sadness
being happy at the same time
that it had the chance
to be close to You.

Mis siis, kui kõigile anti sündides hing aga mulle unustati andmata?
Mis siis, kui kõik minu tunded on välja mõeldud?
Mis siis, kui ma ei saagi kunagi teada mis on reaalne ja mis mitte?
Mis siis, kui terve elu ongi ja jääbki ebatäiuslikuks?
Mis siis, kui võimaluste andmine ei tähenda ega muuda minu jaoks enam midagi?
Mis siis, kui mulle meeldib rohkem üksinda olla?

Mis siis, kui ma olen Armastanud korra ja Armunud olnud korra?
Mis siis, kui ma ainult arvan seda?
Mis siis, kui ma pool oma elust oled iseennast vihanud?
Mis siis, kui maailm tundub igal õhtul ebaturvaline?

Mis siis, kui ma isegi ennast ei oska armastada?
Mis siis, kui ükskõiksus ongi minu elu?
Mis siis, kui kõik on nii segamini...?

i feel that your eyes aren't always open
and these dreams, my heart i cant deceive them
maybe the moon will come down and save me
maybe your eyes will stop me from falling
oh i'm drowning...

Muutsin veidi oma blogi väljanägemist. Ja ise olen rahul. Enam-vähem.
Imelik veider naljakas irooniline, et kui ma kirjutan midagi oma õnnest või rahulolust, siis see justkui kaob. Muutub, teiseneb. Ja ühtäkki ei suuda ma enam seda näha, tunda, katsuda.
Ühtäkki ärkan hommikul üles ja kõik on teisiti. Tunded, meeleolud, tahtmised.
Ikkagi veel on tunne, et ma ei tunne ennast. Ei tea mida ma tahan, kes ma olen. Miks ma olen.

Ja vahel on ikka mingisugused piinavad kompleksid.
Ja vahel on ikka mingisugused ebameeldivad tunded.
Ja vahel on ikka nii kurb.

Muud polegi öelda.

Mul on täiesti kevad. Päikesega koos tuli. Mis tähendab, et ilm on nii ilus väljas ja kõik tundub kuidagi - ilus. Polegi nagu valesid asju. Nojah, võibolla pimeduse varjus, aga üldiselt mitte.
Täiesti tõsi, et kevad paneb hormoonid möllama. Selline tunne, et armastan kõike elus. Õigemini pigem siis armastan oma elu ja kõike mis seal on. Ei midagi ega kedagi enamat.
Veidi armunud tunne, et isegi ei tea millesse aga tunne on justkui sama. Mõnus.

100%

You talk about life, you talk about death,
And everything in between,
Like it's nothing, and the words are easy.
You talk about me, and you talk about you,
And everything I do,
Like it's something, that needs repeating.

I don't need an alibi or for you to realize,
The things we left unsaid,
Are only taking space up in our head.
Make it my fault, win the game
Point the finger, place the blame
It does me up and down,
It doesn't matter now.

'Cause I don't care if I ever talk to you again.
This is not about emotion,
I don't need a reason not to care what you say,
Or what happened in the end.
This is my interpretation,
And it don't, don't make sense.

The first two weeks turn into ten,
I hold my breath and wonder when it'll happen,
Does it really matter?
If half of what you said is true,
And half of what I didn't do could be different,
Would it make it better?

If we forget the things we know.
Would we have somewhere to go?
The only way is down, I can see that now.

It's really not such a sacrifice
If I never talk to you again,
This is not about emotion,
I don't need a reason not to care what you say,
Or what happened in the end.
This is my interpretation,
And it don't, don't make sense.
And it don't have to make no sense to you at all,
'Cause this is my interpretation...

by Mika

Täna oli nii tore õhtu!
Väga mõnusad inimesed, ilus koht, maitsvad toidud mida oli palju ja - mõnus.
Kõik sobis kuidagi.
Aitäh.

Sinna...
Ja võibolla seal
ma saan teada
kes ma olen
miks ma olen
ja kuhu ma lähen...

Kas see tuleb laiskusest, rumalusest, mõtete puudusest, mõtete liigsusest, tahtmatusest ennast pidevalt ja pidevalt korrata, hoolimatusest või võimetusest ennast jagada.
Ei tea, miks on raske kirjutada.

Palju lihtsam on omaette mõelda oma mõtteid. Omaette teha oma asju. Omaette nutta õhtuti ennast magama. Omaette ärgata hommikuti rõõmuga. Omaette vaadata ja nautida väljas olevat kevadet, päikest.

Ja ma tunnengi ennast seiklejana, kes ei taha ja ei suuda ennast siduda. Ja mulle meeldib nii.
See, et ma peaaegu kindlasti olen sügisest Norras elamas. Kui õnnelikuks teeb selline teadmine päeva. Mitte, et ma ei tunne seal kedagi, ei oska keeltki. Raskused ja riskid. Väljakutsed. Aga nii või teisiti, ükskõik mis seal on või ei ole - ma tahan selle läbi teha. Ma tahan minna ja näha ja olla. Kogeda kõiki neid asju. Näha kõiki neid kohti. Suurepäraseid, ilusaid. Ning kohtuda uute ja toredate inimestega, keda maailmas on nii tohutult palju. Ja ma olen väga õnnelik inimene, et ma saan seda kõike teha.

Viimasel nädalal ei ole magada saanud. Millegipärast on surmahirm tagasi tulnud. See, mis kunagi lapsepõlves oli. Et mõtled, mis saab minuga siis kui ma ära suren. Isegi kui see ei ole valus, kuidas saab olla et mind järsku enam ei ole. Kus ma siis olen. Ja kui mind polegi, ma ei ärkagi kunagi enam üles, ma ei mõtlegi ühtegi mõtet, ei teegi ühtegi tegu... Kuidas saab see olla? Sest ma ju olen. Olen elav. Tunnen. Ja süda vajub kuskile väga madalale nende mõtetega. Hirm. Mure. Mõistmatus. Tohutult suur hirm.
Ja unenäod. Ühel ööl keegi mürgitas mind. Ühel ööl inimesed lasid mu maha. Siis ärkad üles ja paha on olla. Füüsiliselt, emotsionaalselt paha. Nagu oleks haige. Tahaks oksendada. Sellest surmast.

Aga muidu ei kurda. Tegelikult, üsna hästi on kõik. Vaikselt läheb ja enesetunne on hea. Toredad väiksed hetked mu elus, õnnestumised... Toredad inimesed mu ümber... Tunnen ennast hästi iseendaga. Ja see igatsus mis on... Las ta olla. Aeg alati annab ise mulle vastused, annab ka seekord.

PS. Ma lähen norrasse elama!!!:)