Olen kui väike laps. Tahan mängida, mängida. Fantaseerida. Tujutseda. Jonnida. Tahan seda mänguasja. Ei, seda ma enam ei taha. Tahan hoopis seda. Tõmbame karul silma peast välja. Lükkame nukule sukavarda kõhtu. Mis siis saab? Mis siis juhtub?
Midagi. Sõidan selle autoga teisele otsa. Lasen torni õhku. Viskan klaasi maha. Karjun, kui mind sülle ei võeta. Löön, kui mind võetakse sülle. Nutan, kui kommi ei saa. Röögin, kui saan vale kommi.
Ootan jõuluvana. Ja päkapikke. Ja lihavõttejänkusid. Usun neisse. Usun imedesse. Joonistan ise kaarte. Meisterdan ise kinke. Ütlen emmele, et armastan teda. Issile ka. Kallistan venda. Räägin, mis päeval juhtus. Teen vennale pai, kui ta nutab. Kallistan emmet, kui ta kurb on. Olen õnnelik, kui mulle tuuakse midagi, tehakse kink. Olen täiuslikult õnnelik. Ja tänulik. Hoian oma mängukanne. Ootan vanemaid töölt koju. Armastan maailma. Armastan elu.
Nii palju head. Nii palju halba. Aga siiski mänguasjapoes ei suuda otsustada. Tahan justkui kõike. Ühel hetkel nukku. Teisel hetkel karu.
Ainult üks on täiuslikult kallis. Üks mänguasi. Kaisukaru. Kõige vanem. Kõige kulunum. Kõige armsam. Kõige rohkem vintsutusi talunud. Igal pool kaasas käinud. Ainult üks. Kui teda ära ei kaota.
Armastan sind sadatuhat korda. Maailma palju. Nagu laps.
Needki on vaid liialdusi kandvad sõnad. Õrn tuulehoog. Kevadine. Mööduv. Unustav. Ainult sõnad.

Ka surnud peavad kunagi jõudma oma lõpuni. Selle läbi mõtlema. Sellega tegelema. Ükskõik kui valus see lõpp poleks olnud. Ühel hetkel jõuab selle reaalsus ikka sinuni. Ükskõik kui palju sa üritaksid selle eest varju pugeda.
Öeldakse, et iga lõpp tuleb mitu korda läbi elada. Selleks, et ta tehtud saaks. Esimene kord ongi esimene lõpp. Shokk. Üllatus. Viha. Kurbus. Eitamine. Nii nagu ikka.
Pärast seda tuleb ostmine. Ma teen ja annan kõik, kui vaid miski muutuks. Et juhtuks ime. Ükskõik mis hinnaga. Et saada tagasi kaotatut. Kauplemine. Justkui müügileti ääres. Ma tahan just seda kaisukaru. Aga sellist ei tehta enam, seda ei saa enam. Aga ma tahan ikkagi just seda, mis mul kunagi oli...
Kolmas lõpp on saada sama tagasi. Uskuda, et kõik on siiski korras. Kuid see ei ole enam see. See on vaid meenutus. See on midagi muud.
Pärast seda tuleb uuesti viha. Unustus. Kõige seljataha jätmine. Minema kõndimine. Vihast. Raevust. Valust. Selle peitmine sügavale iseendasse. Justkui polekski midagi kunagi olnud. Ei algust ega lõppu.
Neljas lõpp oli praegu. Kõik oligi sama. Sama tunne. Ja läbielamata valu jõudis temani ning rebestas tema pooleks. Lõikas lahti vanad armid. Kõik unustatu tuli meelde. Kõik seljataha jäetu. Kõik, mida ta enam ei mäletanud. Ta arvas, et on sellest üle saanud. Et ta suudab sellest üle olla. Sest surnud hinged ei mäleta. Ei tunne. Ei mõtle. Näevad vaid und. Tulevikust ja olevikust. Mitte kunagi aga minevikust.
Ta oli keegi teine. Keegi katkine tüdruk, kes peitis iseenda maski taha. Ja nii oli lihtne, väga lihtne. Põletada ennast ja elu. Nautida. Naerda. Ja mitte mõelda. Mitte tunda. Mitte lasta endale ligi. Ainult elada.
Kuidas aga nüüd peita, kui armid uuesti veritsesid. Kui ta oli üleni koos niriseva tumepunase verega. Kõik nägid seda. Kõik teadsid seda. Ta ei osanud haavu ravida. Verejooksu seisma panna. Ta ei teadnud mida teha. Teised samuti mitte. Kõik olid tugevad teoorias, aga mitte praktikas.
Surma musta mantli taga oli tal olnud hea. Ta oli olnud peidus ja kaitstud. Ta ei mõistnud miks lükkas surm ta äkki sealt välja. Vastu vaatama oma vigadele. Oma kurbusele. Sellele sügavale ja pidevale valule. Ta ei olnud valmis sellega uuesti võitlema, sellele vastu astuma. Ta ei olnud selleks valmis.
Ilmselt pidi ta siiski verest tühjaks jooksma. Sellest verest, mis peidus olekuga kogunenud oli. Sellest, mis veel temasse oli jäänud. Täiuslik lõpp saab olla vaid täiuslik surm. Täielik vabadus.

Tundetus oli see, mis kõigest järgi oli. Fucked up tüdruk. Tehke minuga mis tahate, see ei tähenda nagunii midagi. Olen vaid keha, vaid naudingut otsiv keha.
Tegelikult mängis ta alati hoolega kaasa. Mul on see ja see, ma tunnen seda ja teist. Oli see tõesti nii? Tundis ta midagi?
Ainus, mis tõde ja tegelikkus oli, oli tema näitlemisoskus. Rollide omaksvõtt. Kui sa tahad, siis ma mängin sulle seda rolli. Kui sa seda enam ei taha, siis teen näo, et olen kurb. Et just sina murdsid minu. Purustasid minu. Sest mina olen ingel. Keegi liiga hea. Keegi, keda kardetakse rikkuda. Liiga hea, et olla tõsi.
Nad kartsid võtta temalt hinge. Iga mööduv tulija. Kartsid teha tema tühjaks. Arvasid, et nad oleksid selleks võimelised. Tegelikult polnud seal midagi võtta. Ja tegelikult polnud keegi kunagi midagi võtnudki. Sest kõik nägid vaid peegeldust. Mitte reaalset tüdrukut. Ja peeglitüdrukul ei ole hinge, mida välja imeda. Verd, mida endasse tõmmata. Peeglitüdrukut ei saa tappa keegi peale tüdruku enda.
Let it burn... see oli see, kes oli tema. Alati valmis mängima, alati valmis minema. Käime, teeme, põletame ennast. Naudime, kuni kõike veel on. Sest varsti on kõik kadunud. Lükkame kõik muu eemale peale põlemise. Soojendame ennast iseenda maha põlemisest tuleva soojusega. Kuni kõik on põlenud. Kuni järgi pole enam midagi.
Rumalad olid need, kes ei näinud. Kes ei saanud aru, et kõik on sellised. Arvavad, et nemad on erilisemad. Et nendel on mõju. Et nemad saavad muuta. Et nemad lähevad korda. Kui õige hetk oli käes, võisid sa ikka alla jääda. Võibolla polnud tüdruk inimene, kes oleks seda ise otse teinud. Alati kõrvalteid pidi. Kuid alati hävitas ka tema.
Võibolla on parim näitleja see, kes enam ise inimene ei olegi. Kes ainult näitleb. Kelle elu on näidend. Uute osalistega kaasnevad uued rollid. Vanade osalistega omaks võetud rollid. Ma tunnen nii palju. Tegelikult ei tunne ma midagi, sest mind pole olemas. On vaid vari.
Üksikud olid need hetked, kui oli veel keegi tüdruk. Üksikud ärkamised. Kui kellegi sõna pääses temani. Kellegi tegu. Kellegi väga lähedase.
Viia ennast äärmusteni. Ning loota, et siis veel läheb midagi korda. Et siis veel on midagi tähtsat. Otsida midagi ning mittekunagi seda leida. Otsida ehk iseennast kaotatud elude vahelt, otsida seda, kes sa kunagi oled olnud. Mida sa kunagi oled tahtnud, tundnud, hinnanud. Otsida seda teistest inimestest. Ning pidevalt aina mängida.
Kummaline, et nad ei saanud aru, kui palju nende endiga mängiti. Need, kes enda arust suurimad mängurid olid. Kes ükskõikselt viskasid raha letile, olles kindlad, et raha eest saavad nad palju rohkem tagasi. Üldjuhul aga ei saanud. Sest vastaspool tegi sohki. Mängis kaasa võõrast mängu. Ja võitis selle, sest mäng oli võõras, ta ei olnud seal sees. Ta oli vaid jälgija.
Nad tahtsid tüdrukut tappa. Pahad mõrtsukad. Kuid igal mõrtsukal on hinges auk. Ta ajas nad segadusse, mängis kedagi head ja armsat. Kuidas sa saaksid mind tappa. Sa ju tähendad mulle nii palju. Ühest kõhklusest piisab, et relva enda kätte saada. Ning ise tappa. Või minema kõndida. Sellega oligi mäng läbi.

Seegi oli vaid uni. Unenägude masin söötis talle ette kummalisi ja valusaid olukordasid, et teda läbi põletada. Murda. Pooleks teha. Et ta lõpuks ometi õpiks.
See on justkui kahekordne ärkamine. Uni, mis lõppeb telefoni helisemisega. Ja sa võtad telefoni vastu. Sealt räägib üks noormees, keda valju muusika tõttu pole peaaegu üldse kuulda. Aga tema hääl tungib iga su keharakuni. Justkui oleks ta sealsamas. Sinu kõrval. Ja tõmbaks sind endasse.
“Kas sa tead, kellega sa üldse räägid...”
“Ei tea.”
“Kas sa arvad, et ma olen mõni sinu sõpradest?”
“Jah”
“Aga ma ei ole. Ma olen võõras, kes on sulle nii ligidal, nii ligidal...”
Ja sa üritad rabeleda, sest see kõik tundub nii ebaloogiline. Üritad ennast vabastada. Otsida, kust tuleb see muusika. Vajutada telefoni kinni. Kuid ta räägib aina edasi. Ja muusika aina mängib edasi. Kell on pool 10, kuigi peaks palju vähem olema. Kõik on sassis, nii sassis. Ja sa loodad, et äkki on see siiski vaid uni ning üritad telefoni ja põrandaga ühte sulada. Vajud ja lendad samaaegselt. Ning siis üritad avada uuesti silmi. Äkki seekord õnnestub see ka päriselt. Ja kuigi silmad saavad lahti, hoiab keegi su keha kinni, seda ei saa liigutada. On tunne, justkui õhk saaks kohe otsa ning justkui hakkaksid sa kohe uuesti vajuma. Ja sa võitled, justkui oma elu eest. Lõpuks siiski vabaned ja tead, et oled üleval.
See ärkamine oli samamoodi. Ta arvas, et on üles äratatud, kuid see oli vaid mäng. Üks surma hooletutest mängudest, et inimesi õpetada. Ära mine sinna, kuhu pole vaja minna. Ära proovi tuld kätte võtta, et ennast soojendada. Sest tuli põletab su käed ära. Ära looda, et teised ei ole surnud. Seal, kus sina praegu oled, on kõik surnud. Tühjad. Läbi põlenud.
Justkui põrgu. Võibolla ongi surm vaid põrgu. Kus sind murtakse tükk tüki haaval. Et siis neid tükke uuesti valusalt kokku õmmelda. Ning siis sind uuesti proovile pannes murda.
Ta ju ometi teadis oma nõrkuseid. Teadis kui tõsiselt ta alati kõike võtab. Teadis kui sassi peast läheb. Kuidas kõik ise ära rikub. Miks oli ta selline, nagu ta oli. Pealetükkiv, otsekohene. Põletame, põletame niikaua kuni veel annab. Põletame kõik ühe hetkega ära. Ja põleme. Võtame ühest hetkest kõige. Ükskõik mis hinnaga. Ükskõik mis pärast saab.
Miks ei oleks ta võinud olla selline nagu nemad. Korras. Terve. Õige. Armas ja hea. Salapärane. Kõik need muud asjad. Miks mitte...

Tüdruk oli ellu äratatud. Ja jälle, nagu alati, selleks, et ta uuesti valu saaks tunda. Tegelikult polnud tal jälle midagi olnudki, ta oli kõik muu juurde mõelnud. Ette kujutanud. Fantaseerinud. Nagu alati. Kõik eksisteeris vaid tema peas. Ikka veel oli lagendikul vaid tühjus. Ja üksik raagus puu. Ikka veel undas seal jäine külm tuul. Ning ikka veel ei tahtnud keegi teine näha seal midagi enamat, kui vaid tühja maad.
Ilmselt oli ta halb kinnisvaramaakler. Ei osanud müüa unistusi. Ei osanud müüa salapära. Ei osanud muuta kellegi teise peas reaalseks kättesaamatut õnne. Ei osanud olla see Õige.
Võibolla oligi liiga vara öelda. Võibolla ei osanud ta ennast piisavalt tagasi hoida. Võibolla tahtis ta alati liiga ruttu liiga palju. Võibolla aga tahtis ta olla kindel. Mida varem, seda parem. Kui keegi tahtis jälle talle jalaga anda, siis talle oleks see alguses kergem olnud. Sest alguses on kõik lihtsam. Vähem tundeid, vähem kiindumust. Vähem valu.
Kui haledana ta ennast tundis. Justkui odav prostituut. Justkui allahinnatud kaup. Justkui originaali halvasti jäljendatud koopia. Eriti hale, et midagi lootis. Et millessegi uskus. Et millegagi kaasa läks. Milleks. Kõik kordub. Alati. Mitu korda pidi surema, mõistmaks, et kõik jääb samaks. Inimesed, ühiskond, tunded. Miski pole vastastikune. Miski pole igavene. Miski pole täiuslik.
Ainult üksi. Iseendaga. Sest siis pole valu. Pettumust. Lootuseid. Ainult tühjus. Lõpmatu vaikuse kuristik. Pimedus. Ja pidev aina kiirenev kukkumine, lendamine. Et saada lõpuks ometi minema. Eemale kõigest.
“Ükskord tuleb keegi, kes võtab mu kaasa ja viib mu siit eemale. Ühest unistusest teiseni elamisest. Ühest kaotusest teiseni vedamisest. Kes laseb minu vabaks. Kes hoiab mind. Kes õpetab mu elama. Kes armastab mind.
Kunagi tuleb see keegi ja tema silmades peegelduvad tuhanded pisikesed tähed. Ja tema käed embavad mind kui öise järve jahe puudutus. Ja tema armastus pimestab mind, kui lumelt vastu peegelduv päike. Ta teab, et just teda olen ma oodanud. Sest kuskil seal kaugustes on ka tema mind oodanud. Ta ei küsi minult luba ega põhjenda enda tulemist. Ning ta on täiesti kindel, et just siin ta peabki olema. Kunagi ta kindlasti tuleb.”
Kuidas pidi see muinasjutt edasi minema? Milline pidi selle lõpp olema? Kui ta oleks seda teadnud, siis ta oleks teadnud mida teha. Praegu kahetses ta enda rumalust. Ning peitis ennast kirevate sulgede taha, teeseldud ükskõiksuse taha. Mask, mis alati käepärast oli. Roll, mis alati tema enda tiiva alla võttis ja kaitses.
Kuidas küll ootas ta uut ja paremat päeva.

Muinasjutud juhtuvad ka päriselus. Kui neil lastakse juhtuda.
Kui sügis on surmani läbi elatud, saabub kevad. Päike, mis enne varjas ennast tumedate pilvede taha, hakkab uuesti arglikult välja piiluma. Puud, mis vabanevad lumevaibast, hakkavad uusi rohelisi võrseid kasvatama. Jää ja lume vaheliselt rohulapilt pistab pea välja väike ja habras lumikelluke. Surm ei ole kunagi igavene.
Muinasjutt oli see, kui surnud tüdruk lamas külmalt ning kivistunult maas ning prints tuli ja tema ellu äratas. Oma elu temasse puhus. Vere uuesti ringlema pani. Kui ta uuesti silmad sai avada. Näha õnne. Tunda õnne. Olla õnnelik.
Kõik oli peidus võimaluse andmises. Selle vastu võtmises. Imedesse uskumises. Ühes imeväikeses võimaluses.

Kui sügis on surmani läbi elatud,
Siis tuleb kevad,
Ma usun.
Puud, mis valvavad praegu me kurbust,
Avanevad veel korra valguse imele.
Sääl, nende laiade lehtede all
Kohtumegi,
Mu kallis.
D. Kareva

Ta ei teadnud kaua ta oli surnud. Kaua ta vaatas oma elu surma musta mantli tagant. Kaua olid tema silmad klaasistunud. Kaua oli tema nahk tundetu. Kaua oli tema näol viimase hingetõmbe tehislik naeratus. Mask, mis tardus ette kui õhk kopsudest vilinal välja voolas. Moodustas udu, mille sisse hing pesa tegi ning mille surm oma põue peitis ja kaasa viis.
Ta oli olnud eksinud. Kadunud. Ta mäletas seda hirmu ja otsinguid. Ta mäletas, et ei jõudnud enam. Ning aina vajus, vajus. Eksles ringi tühjades külmades tubades, olnud ja olemata kohtades, mineviku varjude keskel. Liiga tihedas metsas. Liiga kõrged puud, mida oli liiga palju. Piiratud nägemisulatus. Kõik aina kogunes. Ja tema enam ei jõudnud. Ühel hetkel ta lihtsalt jäi. Paigale. Vajus pikali. Ning suri.

Tüdruk oli surnud. Maha maetud, üksi jäetud. Ära põlenud, nagu küünal. Heleda, väreleva leegiga, mis lõpuks kustus. Keegi ei käinud tema haual, sest kedagi polnud. Keegi ei toonud lilli. Keegi ei tahtnud talle rääkida muinasjutte ilusamast elust. Keegi ei mäletanud seda leeki. Keegi ei mäletanud seda elu.
Inimesed olid möödunud temast kui tuul. Edasi kiirustades. Aja kannul joostes. Tema oli seisnud. Terve elu ühe koha peal paigal. Nad ei märganud, et teda enam ei olnud seal. Nad ei märganud teda ka siis, kui ta veel oli seal. Kes sai neile ette heita. Nad vaid üritasid ise oma eludega hakkama saada.
Keegi isegi ei teadnud kus oli tema haud. Kuidas see kõik juhtunud oli. Ühel hetkel oli tüdruk lihtsalt läinud. Kadunud. Olematu. Justkui polekski teda kunagi olnud.
Armastus sureb. Viha hääbub. Tunded kaovad. Mälestused ununevad. Reaalsus oli see, mis jäi. Tühi tuba. Kasutatud raamatud. Kirjutatud read. Kuulatud muusika. Justkui keegi oleks seal kunagi olnud. Võibolla.
Midagi ei muutunud, et teda enam ei olnud. Vaid üksikud uitmõtted, mida oleks saanud teha. Mida oleks pidanud tegema. Oleks.
Tema suurim soov oli olla kui täht. Särada, näidada valgust pimedal ööl. Kuid tähtki kustub. Ja valgus temast jõuab teisteni palju aega hiljem. Kui üldse jõuab. Kellegini.
Ta oli koguaeg mõelnud mis tunne on surra. Kuidas see oleks. Mis nägu on surmal. Mis lõhn. Kuidas see oleks. See ei olnud nii nagu tema ootas. See ei olnud ootamatu. Valus. Kurnav.
See oli lihtne. Ainus võimalus. Loogiline jätk.
Kõigepealt surid silmad. Nad ei näinud enam, neid varjutas külm hallus. Järgmisena nahk. Ta polnud võimeline midagi tundma. Kellegi puudutused ei pääsenud enam temani. Siis kadus kuulmine. Ta ei saanud aru mida nad räägivad. Kas räägivad. Milleks. Siis keha. Ta ei suutnud ennast liigutada. Sundida ennast olema. Tunda naudingut olemisest. Viimane oli süda. Hing. Kõik jäi seisma. Ja valgus jõudis temani. Lõputu, kõike siduv valgus.
Ta oli seda oodanud. Vahepeal tema pärast. Sest tema oli surnud. Sest ta ei pääsenud temani. Ta oli oma võimaluse mööda lasknud. Kunagi, kunagi ammu. Oli ka teisi põhjuseid. Üksindus. Üksindus on surm. Pimedus, mis imeb vaakumina hinge endasse. Jätab järele vaid tühjuse, mis saabub pärast naudingut. Lõpmatu suure tühjuse. Teiseks valu. Rõhub raske koormana igal uuel päeval. Muutub aina raskemaks. Võimatuks kanda.
Tal olid olnud kõik võimalused. Ta oli need kõik ära kasutanud. Ta ei olnud millestki ilma jäänud. Ta vaid liikus edasi.
Ta ei tahtnud olla enam üksi. Uppuda valumerre. Rääkida iseendaga. Rõõmustada iseenda üle. Kurvastada iseendaga. Ta pidi loobuma teistest, nagu nemad temast loobunud olid. Alla andma. Ära minema. Surema.
Kui teadmine on olemas, tuleb kõik muu iseenesest. Isegi surm. Ainuke sõber, kes kutsumise peale alati kohale ilmub. Su kaasa võtab ja ära viib.
Ta võttis tüdruku õrnalt sülle. Hingas temasse oma jäise õhu. See oligi kõik. Kogu suremine.
Nad lendasid üle järve. Üle linna. Ta nägi ülevalt poolt linna vilkuvaid tulukesi. Nägi sipelgaid seal ringi sagimas. Nägi puude latvu, katsus kätega pilvi. Embas kuud. Surm viis ta oma koju. Hoidis tema kätt. Silitas tema pead. Suudles teda otsaette. Kuniks tüdruk saab aru. Kes ta oli, kes ta on, kelleks ta saama peab. Viimane, kes teda mäletab. Kes tema huulile naeratuse toob. Kes temani pääseb. See oli surm.

Ta ärkas selle peale, et keegi kohendas tema tekki. Võttis kõvasti ümbert kinni. Tal oli hea olla. Ta puges ainult sügavamale kaissu, justkui sooviks teise kehaga üheks saada. Sinna kaduda, peitu pugeda. Tal oli tunne, et nii ongi olnud koguaeg, nii peabki olema. See ongi õige. See ongi õnn.
Kui ta uuesti ärkas, oli ta üksi. Ta ei mõistnud miks. Kuhu sai see teine inimene? Alles oli seal keegi. Kuhu ta kadus? Kes seal üldse oli?
Ta tegi silmad lahti. Ja nägi vaid külma pimedust. Tähti enda kohal säramas. Tühjust. Toast õhkus talle vastu nii palju külma. Nii palju valu. Petetud lootuseid. Nutetud pisaraid. Oigeid. Karjeid. Viha, süüdistusi. Seda hoidis kinni vaid närvilisuse ja hullumeelsuse habrast piiri lahutav enesekontroll. Ninna tungis lämmatav hangunud vere lõhn. Nahka kraabitud ja lõigatud armid. Välja elatud valu. Välja elamata valu. See tungis temani kui uut saaki haistev koer. Seal on elusolend, lähme võtame tema. Ründame teda. Tapame tema.
Ta tahtis karjuda, kuid sai aru, et tal ei ole häält. Ta üritas rabeleda, kuid mõistis, et tema käed ja jalad on kinni seotud. Ta üritas võidelda, kuid mõistis kui mõttetu see on. Ta lasi neil endasse tungida.
Pildid vajusid temasse kui muda. Ta uppus neisse kui soosse. Märga, aeglaselt kõike endasse imevasse sohu. Tal ei olnud mingit pääsu. Ainult üks vajumine. Kuni tuli selgus. Kuni ta ühendas puuduva olemasolevaga. See oli tema valu. Need olid tema petetud lootused, pisarad, viha, süüdistused, veri, armid. See kõik oli tema minevik.
Aga millest? Miks see kõik? Miks tuli see nüüd uuesti temani, nüüd kui see enam midagi ei tähendanud. Kus olid kõik teised, kes alati elude juurde kuuluvad? Kus olid tema elu “kõik teised”? Miks ta midagi ei mäletanud? Mis oli tõeline?
Eemalt hakkas valgus paistma. Ta kuulis mingit heli. Keegi mängis klaverit. Keegi mängis ühte ilusat ja vana meloodiat. Tema lugu. Tema elu lugu. Ja ta kuulas ja kuulas ja vajus sellesse. Vabanes valust, mis talle välguna kaela oli vajunud. Kandus helidega kaasa kuskile poole, kus keegi midagi rääkis. Neid rääkijaid oli rohkem kui üks.
“Kuidas temaga on?”
“Tema jaoks ei saa enam midagi teha.”
“Et siis kõik?”
“Arvatavasti küll. Mul on kahju.”

Ta kõndis üle silla. Silla alt sõitsid läbi autod. Aina edasi, kaugustesse. Sild oli umbes 50 meetrit pikk. Ta oli vihane. Ta oli õnnelik. Ta ei mõelnud sellele, mis ta oli. Silla lõpus tuli trepp. Trepp viis alla tee kõrvale bussipeatusesse. Trepp oli libe, sest esimene lumi ja jää olid juba kohal. Oli sügise lõpp. Oli talve algus.
Pidevalt nägi ta ennast üle selle silla kõndimas. Tulnud kuskilt, minemas kuhugile. Inimesed tulid vastu, vaatasid temast läbi kui õhust. Kaks vanaprouat kurjade nägudega rääkimas keelt, mida ta ei mõistnud. Üks nooruk käed taskus, kes ülbelt nätsu suust välja sülitas. Inimesed aina tulid ja tulid, läksid kõik kuskile.
Ta keeras ringi, et tagasi vaadata. Mõista, kust ta tulnud oli. Seal oli nii palju maju, nii palju aknaid. Osade taga põlesid tuled. Elasid inimesed. Tegid mingeid asju. Keegi valmistas süüa. Keegi vaatas telekat. Keegi õppis. Kuskil naerdi. Kuskil karjuti ja tülitseti. Kuskil vaikiti. Kuskil keegi nuttis. Kuskil keegi suri. Kuskil sai alguse uus elu. Kust tema pärit oli? Millise akna taga oli tema kodu?
Koguaeg oli ta läinud. Küll ühe ukse taha, küll teise taha. Et leida endale kohta. Silla lähedal oli üks kõrge maja. Paar korrust trepist üles oli uks, mis talle lahti tehti. Sisse minnes jõudis ta koridori. Koridoris seisis kellegi jalgratas. Otse ees oli kellegi tuba voodi, laua ja kapiga. Toa nurgas oli puur, mille sees oli palju vatti ja ringi käiv ratas. Vati seest pistis pea välja hamster. Vahel jooksis ta ennast unustavalt rattas. Kuni ta suureks ja vanaks jäi ja joosta enam ei jõudnud.
Teises toas vaatasid kaks inimest telekat. Mängisid telekamänge. Rääkisid juttu. Köögist tulid ninna imehead toidulõhnad. Mängis muusika. Keegi luges süvenenult raamatut.
Selline oligi elu. Olnud. Enne praegust momenti.
Mis siis oli praegu? Kes ta oli, kus ta oli? Miks nägi ta vaid mälestusi ja varje enda silme ees kordumas? Miks ei suutnud ta siduda hääli nägudega? Miks eksles ta üksinda valguse ja pimeduse vahel? Oli ta veel elus või juba surnud? Miks eksles ta kaotatud elude vahel, suutmata liikuda edasi või tagasi?

Udu ümbritses teda rõhuva massiga. Ta tundis, et pole õhku, et pole ruumi. Igalpool aina hall ja külm-niiske udu. Hämarus.
Ta eksles seal. Justkui metsas. Otsides teed kuhugi. Kui ta oleks teadnud mis on kodu, siis koju. Kui ta oleks teadnud, kes kodus on. Kus kodu on. Kelle kodu ta otsima peab. Aga ta otsis mingit muutust. Valguskiirt. Teed. Kaljut. Midagi uut selles lämmatavas hallis massis.
Ta oli kadunud. Ei teadnud kelle järgi hüüda. Keda otsida. Kuhu minna. Mida teha. Et vaid see ükskord otsa saaks. Et udu hajuks. Või et tema kaoks.
Kuidas ta kõndis. Jooksis. Halas. Nuttis. Karjus. Trampis. Peksis. Vehkles. Kõik jäi samaks.
“Päikesejänku...”
Tüdruk võpatas üles. Keegi siiski oli kuskil seal. Koos temaga. Udus ekslemas. Keegi ehk rääkis temaga. Sest see oli tuttav. See sõna meenutas midagi. Midagi kaotatut. Ehk oligi see miski, mis kunagi oli teda sidunud.
Ta ei julgenud vastata. Istus vaikselt ja ootas. Kartis. Ta ei teadnud miks. Ehk imestas, miks kellegi võõra üksikud sõnad nii palju tähendasid. Ehk kartis kaotada seda sidet, mis tal veel oli selle häälega. Ehk tahtis pigem jääda sinna udusse ja ükskõiksusesse, kui minna selle jääle juurde. Ehk oleks nii parem.
“Ma ei tahtnud sulle haiget teha... Aga sa tead, ma poleks sulle kunagi “ei” öelnud... ”
Millest ta rääkis? Mida ta rääkis? Kes ta oli? Milleks?
Udu hakkas vaikselt hajuma. Ning ühel hetkel nägi ta enda jalge ees vett. Järve. Tema selja taga olid puud. Oli juba hämar. Keegi hoidis temalt selja tagant ümbert kinni. Samal ajal vajus päike järve ja metsa vahele tuttu.
Milline tunne!
Pimedus hakkas ta ümber virvendama ning sulas erksaks valguseks. Millest kasvasid välja kellegi silmad. Nii heledad. Nii kallid. Nii õnnetud. Ta uppus neisse...

Keegi ütles, et temasse on peidetud pomm. Nad läksid kõik endast välja. Hakkasid rabelema ja sagima kui hullumeelsed. Jooksid minema, eemale. Võimalikult kaugele. Et ennast päästa. Ta ei suutnud mõista miks. Mis vahet seal oli. Keda see huvitas. Ta vaatas neid ja imestas. Mida see põgenemine päästaks. Ükskord tuleb surm nagunii. Parem varem kui hiljem. Ta ei mõistnud nende tormlemist.
Ta jäi paigale. Keegi ei öelnud mida ta tegema peaks. Kuhu minema. Et nemad pääseksid. Ta ei osanud midagi peale hakata oma pommiga. Sellega, et temas see peidus oli. Sellega, et äkki võis keegi peale tema veel viga saada. Ta vaid imestas kui kiiresti nad minema tormasid.
Siis tuli tal meelde. Seal on ju veel teisigi. Alati on veel teisigi. Peale tema. Lähedased, perekond, sugulased. Nemad. Nende valu. Sellest oli kahju. Ta ei tahtnud neile haiget teha. Tal oli kahju, et nad siiski pidid haiget saama. Ta peatas ühe armsa vanapaari. Et nemad räägiksid teistele. Ütleksid, et ta on alati armastanud. Vanemaid, tädisid, onusid, vanavanemaid. See oli vist kõik. Nad lubasid seda teha.
Hetkeemotsioon pani ta neid kallistama. Et viimast korda teada, mis tunne see on. Siis tulid ka pisarad. Kahju oli teistest. Aga õnneks ei olnud seekord tema süüdi. Mittemilleski. Õnnetu juhuste kokkulangemine. See peaks neid lohutama.
Nad jooksid eemale. Ta jäi üksi. Ja mõtles. Äkki oli veel keegi, kes nüüd solvub, et nimekirjast välja jäi. Äkki oli veel keegi. Aga ta ei teadnud seda. Ehk nad annavad siis andeks. Ta ootas. Luges minuteid. Luges sekundeid. Ja siis läks kõik erkvalgeks. Lõpuks sai ka tema üheks murdosasekundiks olla ingel.

Pilved ujusid laisalt mööda taevast. Kollaselt läbikumavad pilved. Kajakad tiirlesid allpool pilvi, justkui polekski neil sihti. Puud olid lehed langetanud ning ootasid lume õrna puudutust. Oli järjekordne sügise päev.
Tüdruk jalutas surnud hingede keskel. Vaatas nende tühjadesse silmadesse ning otsis vastuseid. Otsis midagi, ükskõik mida. Nad üritasid teda enda sekka meelitada. Tule, jää meiega siia. Meil oleks koos hea. Sest meile ei tähenda miski enam midagi.
Nad paistsid välja tavalised. Kehad, silmad, näod, kõik oli sama. Nad olid osavad teesklejad. Me hingame, me naerame, me nutame. Aga kui neile sügavale silma vaadata, siis ei olnud seal enam midagi. Nende hinged olid surnud. Mõrvatud, ise tapetud, kärbunud. Nad olid tühjad, tundetud kehad. Vampiirid, kes otsisid teistest elu, et seda endasse imeda. Aina rohkem ja rohkem. Ja inimesed andsid seda neile. Lootes tagasi saada midagi erilist, osta endale unistusi. Või siis saada lahti piinavast koormast tunda. Saada ka lõpuks oma hingest lahti.
Alati öösiti. Öösiti nad ärkasid. Pimedus pani nad tegutsema. Ajas meeleheitele. Tunda verelõhna. Nuusutada õnne. Saada osa lõbust. Teha ükskõik mida. Ja hommikul unustada. Naerda ja minema kõndida.
Tüdruk teadis teda. Oli teda pikka aega salaja imetlenud. Kalliks pidanud. Nüüd oli ka tema nende hulgas. Surnud. Kuidas oleks ta tahtnud kinkida talle elu. Hingata oma elu tema sisse. Panna oma veri tema soontesse voolama. Võtta ta kaasa ja minna minema. Aga nende vahel oli klaas. Ja lõpmatu hulk tühjust.
There is something in your eyes, telling me a thousand times, that i’m not alone...
Tüdruk ei leidnud teed temani, sest tema tahtis aina kaugeneda. Suurema tühjuse poole. Veel tühjemate silmade poole. Need meelitasid teda kui lubadus. Tule, ole, naudi. Osta ära ilus unistus. Fantaasia. Ma müün selle sulle tühjuse hinnaga. Mis see siis ära ei ole. Ta läks.
Pisarad veeresid kui klaaskuulid tüdruku põski mööda alla. Kui ta vaatas teda minemas. Jõuetult. Jälle jäi ta alla. Jälle ei suutnud ta midagi muuta.
Pilved hakkasid talle kaela vajuma. Kiiresti ja ohtlikult. Ta jäi pilvede vahele, udusse. Klaas kadus tema eest ning äkki märkas ta, et on teiselpool klaasi. Surnud hingede keskel. Tühjade silmade keskel. Et ta on ise samasugune. Et ta on ise ka surnud. Unistuste müüja. Sõnade pakkuja. Et saada vastu elu. Et saada vastu midagigi.
Ta ei näinud enam midagi ning tundis, et lämbub. Mis ta oli, kes ta oli, mida ta tahtis? Mida ta tegi, teinud oli?
Ta oli keset kõrgusi. Ja hüppas. Hüppas pilvedesse. Hõljus, lendas. Vajus. Ja tuul vihises ta kõrvus. Talle tuli meelde: tema oli tüdruk, kes oli kunagi unistanud teada saada, mis tunne oleks hüpata läbi pilve. Mis tunne oleks see olnud, kui ta oleks elus olnud. Äkki hirm teadmatuse ees, äkki nauding riskimisest. Praegu oli tal ükskõik. Ta lihtsalt kukkus ja kukkus. Siis kadus jälle pilt tema silme-eest.

Ta ärkas ja ei saanud aru kus ta oli. Oli see unenägu? Oli see reaalne elu?
Pildid ujusid ta silme ees ringi ning lõpuks hajusid tühjuseks. Näod, kehad, liigutused. Keegi justkui ütles midagi. Keegi justkui oli seal.
Oli see valge või sinine koht? Olid seal tuttavad või võõrad? Kus ta oli?
Ta oleks pidanud olema segaduses, hirmul. Aga ta ei olnud kumbagi neist. Tal oli täiesti ükskõik. Tal ei olnud enam tundeid. Ta ei hoolinud kes nad olid, mida nad seal tegid. Mida tema seal tegi. Ta ei jõudnud mõelda ning ei osanud tunda. Ta tahtis ainult sulgeda silmad ja uuesti unustada.
Äkki keegi sosistas talle kõrva.
“See olen mina.”
Justkui elektrilöök. Ta võpatas. Kes pääses ligi tema apaatsusele. Kelle hääl jõudis temani, nii lähedale, et tungis kehast läbi kui välk. Miks ei jätnud nad teda rahule ja piinasid teda. Miks oli Tema seal?
Ta üritas meenutada, üritas midagi näha, kuid ei suutnud. Näod ujusid ikka tema silme ees ringi. Mälestused olid kadunud. Ta ei teadnud kes ta on. Kus ta on. Kes seal veel on. Ta teadis ainult seda häält. Ja ta ei tahtnud olla selle häälega ühes kohas. Ta tahtis ainult sulgeda silmad ja vajuda musta päästvasse auku. Sinna, kus ei pea mõtlema, tundma, olema. Sinna, kus ei ole enam midagi.
“Jää minuga.”
Milleks, miks rääkis ta seda. Miks hoidis ta tüdrukut enda hääle küljes kinni. Kui tüdruk isegi ei teadnud kes ta on. Miks see hääl läks talle nii sügavale? Miks see jõudis temani? Miks oli ta seotud selle häälega?
Ta oli veniva iirise sees. Miski aina vajus ja tuli lähemale. Ja kaugenes. See meenutas talle...
Merd. Kuidas ta oli pikali laiskade lainete keskel. Päike säras keset taevast ja helkis lainetest vastu. Liiv oli nii säravkuldne. Ja taevas tema kohal nii helesinine. Ta võiski jääda sinna lainetesse. Üritada haarata vett oma peopesadesse ja vaadata kuidas see sealt ikka välja niriseb. Ja uued lained aina tulid ja läksid. Viskusid üle tema keha justkui sooviksid teda emmata. Võtta ta endasse. Viia ta endaga kaasa. Ta pani silmad kinni ja kujutas ette kuhu salapaikadesse ta oleks sattunud. Aina tulnud ja läinud...
Järsku oli tema ümber kõrvulukustav lärm. Muusika ja sajad erinevad näod. Ja vilkuvad tuled pimeduses. Kõik keerles ja pöörles ja läks mööda. Tivoli oma uimastava minnalaskmisega. Silmi lahti tehes nägi ta kaugelt eemalt sadama tulesid. Ja karusell aina pöörles ning tiirles. Ja ta soovis, et see ei jääks kunagi seisma. Sest nii oli hea.
“Tule palun tagasi...”
Jälle see hääl. Mida ta tahtis? Miks ta ei jätnud teda rahule. Tüdruk tundis midagi. See oli viha. Kao ära, mida sa passid siin. Ma ei tea sind ja ei tahagi teada. Jäta mind. Mine ära. Järsku tundis ta põletavat valu oma käes. Miski oli sinna vastu läinud. Ta kuulis, et keegi karjus. Siis vajus ta uuesti musta auku.

Vajun, langen, vajun... olen õnnetu, vihane, raevutsen, veri keeb, veri sööb. Hing istub tühjas toas ja tahab piinavalt Sind. Silmad ja nägu on tühjad, tühjad valust, rõõmust, pisaraist, naerust. Pole midagi muud peale halli tühjuse. Ja uppumise. Kui oleksin vaba, siis lõhuksin kõik sidemed, kõik asjad, kõik mis mind ümbritseb. Karjuksin nagu segane. Teeksin haiget mitte millegi nimel. Ehk isegi tapaksin.
Uuel hetkel laulan tähetolmus armastusest. Õnnest, mida tunnen olles sinuga. Sinu naerust, sinu armsaks saanud silmadest. Sinu käte puudutusest, sinu hoolitsusest ja kirest. Kui oled minuga.
Aga süda on selle keskel vait. Samuti mõistus. Nad ei ütle mulle midagi. Küsivad ainult vahel miks. Kuni nad jälle vaikima sunnin. Pole vaja tarbetuid küsimusi, sest need teevad haiget. Räägivad tõtt. Sunnivad tajuma reaalsust. Sunnivad otsustama asju, mida saab edasi lükata. Mingi ajani vähemalt.
Keegi ei otsusta minu eest. Keegi ei ela minu eest. Ja alati võib uppuda. Vahel on see vaba valik. Et nautida hetke laineharjal, olla osake merest, näha veepiisku säramas, vahuseid laineid kividele pritsimas, tunda vihmapiisku endale langemas, näha imepärast veealust elu. Kas selle nimel võib uppuda? Sest torm tuleb alati ootamatult. Vahel torm panebki tundma, et elad, ja aru saama, et mõte on ka kuskil mujal. Paneb nägema elu kui midagi kauget, mõistetamatut, olematut. Soovimatut.
Aga uppuda, see tähendab igavikulist hetke piinlemist. Vesi tungib kopsudesse, kuid ei tapa, veel mitte. Ja sa üritad, üritad rabeleda vastu, justkui oleks millegi nimel pingutada. Üritad vee peal püsida, üritad ellu jääda. Lähed paanikasse, tunned vere pekslemist oma meeltes. Ja hakkad tegema valesid liigutusi, aitad ise kaasa enda surmale lähemale jõudmisele. Rabeled, kuni oled jõuetu. Ja ikka ei ole midagi muutunud. Kuni enam ei jaksa. Keegi päästma nagunii ei tule, keegi ei märkagi sind keset kõrgeid laineid. Ühel hetkel pead järgi andma. Ja see hetk on tulvil elu. Mida on kaotada, mida võita – kõik omandab teise tähenduse. Vähemalt oli midagi, vähemalt nägid mere ilu, päikest õrnalt veepiiril vajumas, kuud veest vastu peegeldumas, tundsid hetkeks, et meri sind armastab. Võibolla armastaski. Aga sina armastasid teda üle elu. Sest ehk oli see vaba valik.

Kui igatsus oleks lind siis saadaksin ta sind valvama.
Kui armastus ei teeks valu siis ei tahakski armastada.
Kui suudaksin praegu olla rõõmus siis vihkaks iseennast.
Kui ei armastaks sind enam, siis oleks mu elu tühi.

Et ärkan on ime.
Et käin ringi ja naeran on veel suurem ime.
Et suutsin kõik lõpetada on ainult mu uhkus.
Miski, mis korjas oma riismed kokku ja ütles et mine.
Kuigi pole kuskile minna
Kuigi pole midagi teha
Kuigi alles pole enam midagi.

Tunnen lootusetust
Tunnen kurbust, valu, pisaraid.
Tunnen et armastan ikka veel liiga palju.

Mida tunned sina?
Kas kartsid, kas tundsid end liiga seotult?
Kas tundsid, et tahad põgeneda, ära joosta?
Kas tegelikult kahetsed?
Ei kahetse?

Kõik me põgeneme.
Ja siis unustame.
Üritame edasi elada teades, et ei suudaks taluda seda, mida otsime.

Armastus annab järele.
Andestab.
Laseb minna, kui teda ei soovita
Laseb vabaks.
Sedagi tegin ainult
Sinu pärast
Sinule.

Armastades Sind.

Vaikus klaasistas tühjuse temas ja tema ümber läbipääsmatuks seinaks. Midagi polnud enam järel. Ei võite ega kaotuseid, ei usku ega lootust. Kõik oli purunenud. Ära hävitatud. Otsa saanud. Lõpuks jäi järgi vaid vaikus.
Üks armastus oli otsa saanud. Üks elu oli murdepunktini jõudnud. Üks jutt oli ära lõppenud.
Mis oli lõpp? Üks öeldud sõna, üks naeratus, üks tunne. Lõpp oli peidus ühes aimamatus hetkes, ühes kättejõudnud teos. Tehtud teos.
Kuidas oli ta ette kujutanud seda ühte korda, kui tal oleks veel võimalus. Olla tüdruk, kes ta oli. Kes ta tahtis olla. Armastada ja olla armastatud. Kõige tähtsam – näha poisi silmadest armastust. Mis imeline tunne. Teada, et keegi hoolib sinust rohkem kui millestki muust. Ta soovis üheks korraks veel seda tagasi. Mõtles, kuidas ta seda hetke naudiks. Kuidas see olekski tema elu edasiviiv usk. Selle ühe pilgu nimel oleks ta elanud edasi. Selle pilgu toel oleks ta lasknud elu jõel ennast kanda, ükskõik kas ookeani või merre. Läbida tuhandeid takistusi. Näha tuhandeid tillukesi värvilisi veepiisku enda ümber sätendamas. Näha vikerkaart.
See oli unistus. Ebareaalsus, milles ta kõik see aeg elas. Millest ta kõik see aeg kiivalt kinni hoidis. Kui palju hetki ja tunde kulutas ta selle unistuse idealiseerimiseks. Kuidas kõik oleks, kuidas kõik on. Milline poiss on. Ta ehitas endale möödasaadetud hetkedega üles unelma, ideaali, suurima soovi. Ta ei arvestanud kordagi poisi tegelike tunnetega. Ega enda muutumisega. Tal oli vaid unistus, milles ta elas.
Aga see hetk ei olnud hoopiski selline. See pilk ei olnud hoopiski selline.
“Ma lootsin midagi rohkemat...”
“iga asi omal ajal, küll ükskord tuleb ka midagi rohkemat.”
Tegelikkus oli aga see, et midagi rohkemat oli juba ära olnud. Midagi rohkemat oli ammu möödas. Seda ei olnud võimalik tagasi saada. Neid saatis vaid mineviku vari, meenutus. See oligi lõpp.
Kuidas oli tüdruk armastanud poissi. Kunagi poiss ka tüdrukut. Nüüd olid nad mõlemad tundetud kehad, külmad ja hinges jäätunud. Neid ei sidunud enam miski. Neid ei hoidnud koos enam miski.
Mis tunne on olla koos kellegagi, keda sa armastad. Nii meeletult ja sügavalt. Mis tunne on saada valusaimalt reedetud. Mis tunne on valust lahti lasta ja andeks anda. Ning mis tunne on veel viimast korda midagi loota ja sellest ilma jääda. Mis tunne on viimasel korral.
Ta vaatas poissi kui võõrast. Kas tõesti oled sa koguaeg selline olnud? Kuidas sain ma varem sellest mööda vaadata?
Puudutada veel kord poisi nägu. Suudelda tema huuli. Pugeda talle kaissu. Ärgata tema kõrval. Aga silmades on keegi teine. Sõnad on kellegi teise omad. Puudutused peidavad endas jäist külmust. Ükskõiksust. Mis tunne on mitte enam armastada ja samas armastada ikka veel nii palju. Mis tunne on mõista kui mõttetu see on.
Millal sinust ilma jäin? Kas siis, kui tuul veel mässas kollaste puude vahel? Või siis kui lumi uinutas maa magama? Või siis, kui esimesed lumikellukesed oma ninad mulla seest välja pistsid? Või siis kui lämmatavalt kuum päike rannasolijaid kõrvetas? Millal see oli?
Tüdruk teadis, et elu läheb ikka edasi. Ka pärast lõppu. Ta ei kahetsenud viimast korda. Muidu oleks ta ehk jäänudki kahtlema mis on õige ja mis vale. Ta kahetses ainult seda, et see lõpp oli. Ta kahetses, et pidi sellega edasi elama. Edasi liikuma. Edasi hingama, sööma, magama.
Mis ta üldse oli? Kes ta üldse oli? Ingel, saatan, inimene või pelk vari? Mis oli kõige hind? Tema hind, tema tunnete hind? Mis pidi edasi saama?
Kas üldse pidi midagi edasi saama?
Küsimused jäidki õhku rippuma. Ühe elatud elu kohale. Ühe otsa saanud armastuse kohale. Minevikku.
Iga lõpp on alati millegi uue algus. Küllap see nii oligi. Küllap oli see elu õppetund. Küllap pidigi nii minema. Ta kõndis minema. Jättis mineviku sinna, kus oli selle koht. Pisarad silmis ja näol, keha valust pooleks murdumas. Aga ta kõndis. Pea püsti. Läks otsima uusi alguseid. Läks otsima andestust. Ja vabastust. Igaüks teeb oma valikud ise. See oli tema valik. Algusest lõpuni. Lõpuni.

Raske oli lasta lahti. Köidetest, sidemetest. Tahtmistest, soovidest, ihadest. Elust, armastusest, igatsusest. Raske oli loobuda. Raske oli loobuda unistustest.
Poisi nägemine kellegi teisega oli shokk. Üllatus. Ta küll oli kuulnud jutte ja vihjeid, kuid need alati endast eemale lükanud. See ei ole tõsi, te valetate. Seda ei saanud enam miski ümber lükata. See oli tõestamatu fakt.
Pärast esimest viha ja valu tuli tagasi lootus. Äkki ta veel tuleb tagasi mu juurde. Äkki ta saab aru, et armastab siiski mind. Äkki oli see nali, viga, ükskõik mis. Äkki midagi muutub.
Aga miski ei muutunud. Teda jäi ümbritsema vaid reetmise ja pisarate soolakas maitse. Udu, mis ümbritses teda igal päeval. Sekundite loendamine ja möödasaatmine. Selleks, et midagi muutuks.
Aga see ei olnud lõpp. Alles eile ta ju armastas. Kuidas oleks saanud ta täna mitte armastada. Kuidas oleks ta saanud täna olla täiesti teine inimene. Elada täiesti teistsugust elu. See oli alles lõpu algus.
Uhkus oli see, mis tema ellu jättis. Tahtekindlus maksta kätte. Tõestada, et ma olen siiski parim. Et ma suudan sama. Teha samamoodi haiget. Näidata kui ükskõik tal on. Näidata kui palju ta tegelikult väärt on. Näidata, et poiss jäi siiski suurimast armastusest ilma.
Väikeste sammudega suutis ta liikuda pilkasest pimedusest valguse poole. Mittemillegi nimel. Tuleviku nimel. Kunagi poiss nagunii näeb. Kunagi saab ta aru. Kunagi mõistab. Mis tal oli ja mida ta enam kunagi tagasi ei saa. Kunagi saab ta samapalju haiget.
Ta teadis, et peab lihtsalt edasi elama. Ja kõik läheb ise paika. Temast hoolimata. Aga ta ei teadnud, kas ta on poisist üle saanud. Ta ei teadnud mida tunneb. Teadis ainult mida peaks tundma. Ta pidi saama veel ühe võimaluse. Ükskõik, kas see tooks kaasa valu alla mattumise või õnne. Ükskõik, kas see tapaks tema hinge. Ükskõik mis hinnaga. Tal oli seda vaja, et uuesti nägema hakata. Et murda tee tagasi reaalsusesse.
Kuidas ootas ta seda õhtut. Luges tunde, päevi, kuid. Ootas seda ühte ööd. Et kõik killud asetuksid uuesti omadele kohtadele. Et ta leiaks kontakti oma tunnetega. Et ta saaks lõpuks vabaneda sellest mitmeid kuid kestnud piinast, teadmatusest ja enesehävitusest. Peitmisest, varjamisest, valedest.
See õhtu pidi kõik muutma. Ta eeldas, et endiseks. Et nüüd tõuseb nende armastus lõpuks ometi tähtede juurde. Et kõik on alles. Et tuha alt kasvab välja hele leek. Ta oli selles peaaegu kindel. Ta ei teadnud, et aeg teeb alati oma töö. Et kõik muutub. Ta arvas, et aeg annab arutust. Et möödunud kuud on pannud neid mõlemaid mõistma ja hindama seda, mis kunagi nende vahel oli. Ta ei näinud seda, et aeg on ka teda ennast muutnud. Ta ei mõelnud sellele, et armastus on pime. Ja kui seda enam ei ole, saab inimene jälle nägijaks.

Ära kunagi mõista hukka inimest, vaid tema tegusid. Sest inimene on hea, aga mõned tema teod on halvad. Kui palju õppis ta igal uuel päeval sellest lausest. Leidis lohutust. Leidis lootust. Leidis andestust.
Keegi ei taha kunagi teha meelega haiget. Tihti juhtuvad asjad iseenesest. Ootamatult. Pisiasjad, mis muudavad kogu elu. Pisiasjad, mis kujundavad kogu elu.
Kogu suhe saab alguse nägemusest. Ja minevikust. Läbielatud kogemustest. Keskkonnast. Perekonnast. Sarnasusest.
Sõltuvus on see, mis elab alati troonil. Nagu kuningas. Otsustab. Hävitab. Lubab. Karistab. Kuningat ei saa tagandada. Teda ei saa minema ajada. Teda ei saa vältida. Sest ring jääb igal juhul korduma. Erinevate kuningatega. Sõltuvus teada alati kõike. Sõltuvus olla aus. Sõltuvus uputada mured välise heaolu allikatesse. Sõltuvus süüa, juua. Teadmine, et ma teen seda ja see on vale. Suutmatus loobuda. Kui raske on sõltuvusest vabaneda. Ja kui kiiresti see uuesti tagasi tuleb. Ühe väikese möödalaskmisega on kõik endine. Ja sõltuvus istub troonil nagu jumal.
Tüdruk oli tark. Ta teadis mis see on, kuidas see toimib. Mida oleks vaja, et olukorda muuta. Rebida ennast lahti. Keskenduda iseendale. Mitte enam tähtsustada teisi rohkem kui ennast. Mitte enam korraldada kõik teiste jaoks ära. Mitte enam anda järgi. Mitte enam anda andeks. Mitte enam lasta endale haiget teha. Mitte elada teiste eest nende elu. Mitte enam tunda valu teiste valede tegude pärast.
Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma saan muuta ja tarkust nende vahel vahet teha...
Aga seegi oli sõltuvus. Langeda veel ja veel tagasi ringi. Ja tunda ennast nii halvasti, nii pingul ja nii murdumise äärel. See valu oli sõltuvus. Tahtmine vabaneda oli sõltuvus. Püüd lõpuks ikka saavutada kättesaamatut oli suurim sõltuvus.
Ilusaim lause oli kirjutatud V. Woolfi poolt: “ Kogu oma õnne võlgnen ma ainult Sulle... Ma ei usu, et kaks inimest võiksid olla õnnelikumad, kui meie olime.” Ta ei uskunud, et kaks inimest võiksid olla õnnelikumad, kui nemad olid olnud. Ta ei uskunud, et olemas võiks olla suuremat armastust, kui neil oli olnud. Ja ta teadis, et ei vabane sellest iialgi.

Ootus ja hirm olid tema jaoks peaaegu üks. Ootus, et midagi muutub ja hirm, et midagi ei muutu. Või vastupidi, hirm, et midagi muutub ja ootus et midagi ei muutuks. Ühest küljest lootis ta pidevalt, et seekord on viimane, et pärast seda läheb kõik hoopis teisiti. Et nüüd muutub tema ideaal reaalsuseks. Ja kuidas ta kartis, et kõik siiski jääb endiseks. Ta pidi pidevalt olema valvel, alati valmis uuteks ja hullemateks olukordadeks. Millal jälle keegi tuleb ja räägib midagi. Millal poiss jälle teeb midagi. Millal poiss jälle põgeneb. Millal ta jälle karjub. Millal ta jälle lööb kõigele käega. Millal ta jälle muudab oma plaane. Millal ta jälle ei tea mida ta tahab. Ja millal keegi on teda kellegagi näinud. Millal ta on kellelegi midagi rääkinud. Kõik halvad asjad olid pidevalt valmis kuskilt talle kaela kukkuma. Ja kuidas ta kartis... Üritas vältida olukordi, kus midagi võis välja tulla. Teeselda, et talle ei lähe miski korda. Mängida kaasa, et kõik on korras.
Igakord, kui ta uuesti andestas, oli see lootuses, et midagi muutub. Et nüüd poiss sai lõpuks aru, mida ta tegema peaks. Kuidas ta ei tohiks käituda, mida ta ei tohiks öelda. Ta oli nii kindel, et pärast üht või teist asja saab poiss lõpuks aru. Kui neil oleks see või see, kui nad oleks seal või seal, kui ta teeks seda või teist. Alati oli asi kõiges muus. Poisil oli alati tuhat vabandust. Tuhat õigustust.
Kuidas ta kartis, et midagi muutub. Et äkki poiss jätab tema. Pärast ühte alkoholist ja vägivallast segunenud õhtut oli tema suurim hirm, et nüüd poiss läheb minema. Kuigi ta oleks pidanud ise minema. Ise otsustama. Ise süüdistama. Ta kartis kõige rohkem jääda üksi.
Peaasi, et kõik jääks nii, nagu koguaeg olnud on. Peaasi, et midagi ei muutuks. Ükskõik mis hinnaga. Ükskõik mis tingimustega. Vabadus, elu, üksindus. Ta ei suutnud kordagi seda valida.
Peaasi, et tal oleks keegi.
Ta ei saanud enam magada. Algul mõnel üksikul ööl, hiljem peaaegu ühelgi ööl. Sest ta kunagi ei teadnud. Kus poiss on, mida ta teeb, millal ta helistab, millal ta kohale tuleb. Öösiti. Väsimus kurnas teda, pidev hirm valvas teda igal hetkel. Kui korra kaotad valvsuse, on kõik läbi. Oled kõigest ilma. Närvid olid lõpuks sama pingul kui kohe katkevad niidid. Mida võis rebestada pelk puudutus. Üksik sõna. Ükskõik mis. Pisarad olid tavaline osa tema õhtutest. Pidev mure kas kõik on korras. Pidev hirm, et midagi on halvasti. See ei kadunud enam kuskile.
Samamoodi said kõik tunded külmutatud. Midagi ei tohtinud öelda, sest see võis olla vale. Poisi jaoks. See võis teda ärritada, vihastada. See ei pruukinud talle meeldida. Mõtle iga hetk läbi mis sa teed. Sest kui midagi valesti teed, annad talle põhjuse. Ükskõik milleks. Kõigeks. Tüdruk andis talle nagunii kõigeks põhjuse. Oli alati milleski süüdi. Tegi alati midagi valesti. Isegi kui ta enam mittemidagi ei tundnud, ei öelnud. Seegi oli põhjus.
Kui palju tähendas üks hea päev. Üks päev, kui poiss tõi lilli. Kui ta oli selline nagu alguses. Kui ta armastas. Kui ta hoolis. Kui ta oli olemas. Need olid parimad päevad tema elus. Parimad hetked tema elus. Väljaspool ringi.

Elu lendas minema kui unenägu. Ebareaalsus, mis kõndis tema kõrval. Puudutamatu püüd midagi kätte saada. Aga alati jäi murdosa puudu. Alati jooksis elu tema eest õrritades minema. Kilgates, nagu väike laps. Tule püüa mind kinni. Tule, ma näitan sulle, mis tähendab elada. Tule, korjame koos võililli. Punume koos pärga. Tule ainult. Ja kuidas ta tormas. Aga alati kannul, alati viimasena. Käed ettepoole sirutatud. Äkki seekord saan midagi kätte. Äkki seekord jõuan järgi. Äkki seekord läheb õnneks.
Tema elas unenäos. Vaatas möödalibisevaid sündmuseid klaasi tagant. Nagu kinos või teatris. Mis teised teevad, kuidas teised elavad. Mille üle naeravad, kuidas käituvad. Vaatas ja õppis. Hetked libisesid mööda kui mäest laskuvad suusatajad. Ja tema oli kuskil raja ääres ning vaatas pealt. Suutmata ise midagi endasse haarata, suutmata ise rajale saada.
Alati ümbritses teda klaasist kast. Vaikuse kast. Sellepärast oligi kõik vaid unenägu. Mõned hääled kostsid kasti sisse. Mõned tihemini mööduvad näod jäid meelde. Mõned panid kasti tähele, mõned mitte.
Nooremana üritas ta rabeleda, välja pääseda. Mõista, miks oli ta sinna kinni pandud. Abi paluda möödujatelt. Kuidas peksis ta klaasist seinu. Kuidas karjus vaikuse tuhmi heli keskel. Vigastas ennast, et äkki siis võetakse ta kastist välja ja viiakse ära. Aga ei võetud. Kõik tema püüdlused jäid vaid talle endale märkamiseks ja kaasas kandmiseks. See oli varem. Nüüd ta teadis, et see on vaid unenägu. Tema elu, mis tuleb justkui unes läbida. Klaasist vaikuse kastis.
Kohad, näod, tunded. Kõik läksid mööda. Põrkusid klaasist eemale. Veeresid minema. Mitte tema seest, vaid tema kõrvalt. Tema oli vaid pealtvaataja. Vaikiv kohalolija. Miks ei tulnud kedagi, kes oleks ta välja võtnud. Kaasa võtnud. Õpetanud teda ka elama. Õpetanud teda jooksma väikeste tüdrukutega koos võilillepõllul. Mitte sörkida nende sabas. Keegi oleks võinud anda talle hääle, mida kuuldaks. Näo, mida pandaks tähele. Silmad, mis jääksid meelde. Keha, mis tõmbaks ligi. Ta oli ebamäärane mass. Näotu peletis. Keda tuli hoida kinni. Teistele näidata. Läbi klaasi.

Ta rebis ennast valust lahti. Teadis, et peab edasi elama, edasi olema olemas. Ta lükkas valu kuskile kaugele, peitis selle enda ja teiste eest ära. Ei mõelnud sellele, ei tegelenud sellega. Vedas ennast ühest päevast teise ning ei mõelnud. Tõrjus mõtted endast välja. Eksisteeris väljaspool olemasolevaid tundeid.
Uppuja ei pääse kunagi ainult iseenda jõul. Ta teadis seda. Klammerdus kõrvaloleva inimese külge, et mitte põhja minna. Ta teadis, et nii jääb ta pinnale. Nii saab ta parvele. Nii saab ta päästetud. Kui lõpp on silme ees, võitleb igaüks ainult enda eest. Ta ei tahtnud põhja minna mittemillegi nimel. Ta ei tahtnud näidata enda nõrkust. Ei endale ega teistele. Ja kui ta äkki avastas ennast kellegi tugevama kõrvalt, ei saanud ta lasta võimalust kasutamata. Ta päästis ennast.
Kõigepealt tulid unenäod. Ta ei tahtnud mõelda ja ei mõelnudki, aga uni ei jätnud teda rahule. Mineviku kummitused hiilisid ligi kui viirus. Igal ööl aina rohkem ja rohkem. Süüdistasid teda, naersid tema üle, panid ta kahtlema. Kõigepealt silmad. Selle tüdruku silmad. Naersid tema üle, alandasid teda. Mul on ja sul ei ole. Mida sa veel ootad. Mida sa veel loodad. Kõik on läbi. Mina võitsin ja sina kaotasid.
Järgmisena poisi silmad. Kõrvale pööratud pilk. Ükskõiksus. Tuimus. Mis siis ikka, läks nii nagu läks. Anna andeks, et haiget tegin, aga ma ei kahetse. Sest tema on parem, ilusam, targem. Sest tema meeldib mulle rohkem. Võime ju sõpradeks jääda kui soovid. Aga kõik on läbi.
Ta ei mõelnud selle peale mida tundis. Mida pidi tundma. Mida mõtlema. Ta tahtis ainult vabaneda sellest alandusest. Olla parem, tugevam, võimekam. Olla väärt midagi. Hoolimata millestki muust. Ta tegi kõik selle nimel. Kõik.
Ta oli nii õnnelik. Vabanemine oli justkui uuesti lendu tõusmine. Hõljumine helesinises taevas. Lõpuks ongi kõik. Ja lõpuks ei ole enam mittemidagi muuta ega parandada. Päike tema ümber, tema hinges toitis teda igal uuel päeval naudinguga. Aga see oli vaid üks osa tegelikkusest.
Teine osa saatis teda öösiti. Unenägudes. Seal oli ta ikka veel poisiga, poisi kaisus. Armastas poissi. Ja poiss teda. Kuni poiss uuesti läks kellegi teise juurde. Viskas ta minema kui elutu eseme. Mis kõlbas kuni teatud ajani. Kuni ära tüütas, vanaks sai. Polnud uus ja huvitav. Polnud hoidmist väärt. Ta vihkas oma unenägusid. Vihkas neid kahtlusi. Vihkas seda korduvat alandust. Ja kõige rohkem vihkas, et unes alati järgi andis. Andeks andis. Jooksis poisi juurde. Oli temaga. Kallistas teda. Vihkas seda armastust, mis püsis südames. Ja jälitas teda. Kummitas teda.

See oli kõige normaalsem asi tema elus. See suhe. Just selle poisiga. Kõik muu oli tühisus. Tähendamatu möödalibisev vari. Äärmus.
Ta vihkas üksindust. Üksi olemist. Omaette, omade mõtete keskel. Kellegagi rääkida ei ole. Kedagi kallistada ei ole. Kellegi kaissu pugeda ei ole. Kellelegi helistada ei ole. Kedagi ei huvita. Keegi ei tunne vajadust. Kellegagi pole plaane teha. Kellegi peale ei saa loota. Kellegagi ei saa koos naerda. Keegi ei ütle asju, mida soovid kuulda. Keegi ei ole olemas. Ta vihkas üksindust nii väga.
Mass, mis pidas ennast normaalseks. Mis kujundas reeglid. Suhete reeglid. Läbikäimise reeglid. Sõpruse reeglid. Mis tal siis oli alles. Teiste jaoks normaalsus. Tema jaoks tühisus. Nad helistasid, kui neil oli aega. Tegid talle justkui teene oma hoolimisega. Oma haletsusega. Saa meist aru. Meil on kiire. Meil, erinevalt sinust kallis tüdruk on elu, mida on vaja elada. Suhe, mida on vaja koos hoida. Aga kui me leiame aega, siis proovime mõelda ka sinu peale. Tuleme räägime kuidas meil läinud on. Ja jookseme edasi. Nagu tuulega kaasahõljuvad võililleudemed. Kui su ümber on üks inimene, siis on kohe ka teised kohal. Nagu mesilaseparv taru ümber. Sest tuul on selles suunas. Sest moes on olla hoolitsev ja abivalmis. Ja kui uus tuulehoog tuleb, on kõik udemed läinud. Õnnetuses on alati igaüks üksi.
Nüüd ta teadis. Et võtaks kõik tagasi, kui saaks. Et vältida üksindust. Et vältida neid. Et teada, et keegi hoolib sinust.
Nad rääkisid, et kunagi tuleb keegi parem. Kunagi. Võibolla. Aga võibolla mitte. Ja mis on üldse parem. Kui pole armastust. Mis saab olla parem tundest, et armastad kedagi ja et sind armastatakse vastu.
Nemad teadsid, et see kes petab, ei armasta. Võibolla oli neil õigus. Võibolla ei tundnud nad armastust. Võibolla tundsid nad ainult täiusliku suhte piire. Võibolla otsisid nad ideaalsust nagu temagi. Aga võibolla ei teadnud nad, mis on andestus.
Nad ütlesid, et parem üksi kui temaga. Aga nad ei teadnud mis tähendab olla üksi. Mis tähendab mõelda kõige peale pidevalt üksi. Mis tähendab armastada ja mitte järgi anda. Mille nimel? Nende? Uhkuse? Au? Mis väärtus jäi siis armastusele?
Tüdruk ei teadnud mis on õige mis vale. Ta teadis mis on tema sees. Mille vastu ta ei saa. Mida ta unistab. Mille nimel ta elab. Ta ei teadnud mida ta tegema peab. Kuidas käituma. Mida ütlema. Sõnad lendlesid tema ümber ja moodustasid lauseid, ridu. Mida poiss mõtles. Mida nemad mõtlesid. Mida kõik mõtlesid. Aina sõnad, sõnad, sõnad. Pidev surve. Tee seda, ela nii, ole selline. Kus olid tema mõtted, tema sõnad. Tema otsused, tema tahtmised?
Tüdruku elu oli kinni arguses. Mitte olla iseenda moodi. Mitte olla uhke enda üle sellisena, nagu ta oli. Mitte häbeneda ennast. Mitte tunda seda, mida ta tunneb. Ja mida tal on õigus tunda. Vaatamata “arvamusele”.
Nad ei tahtnud kunagi näha, et alati on kaks inimest. Mõlema head ja vead. Mõlema tunded. Mõlema möödalaskmised. Neile ei meeldinud lihtsalt mittemiski. Ilma põhjuseta. Sest keegi ei suutnud küündida nende tasemele. Peale nende endi.

Ta nägi poissi teise tüdrukuga. Nägi kuidas poiss hoidis kellelgi teisel ümbert kinni, suudles teda. Hoidis käest kinni. Ta nägi seda kõike pealt.

Nad rääkisid, et ta on selle tüdrukuga koos. Et ta on temast sisse võetud. Et ta on armunud.
Ta üritas naerda. Et oma viga. Ise teab, mis teeb. Ise teab kellega on. Et tal on ükskõik. Ta naeris peaaegu täiesti loomulikult. Rääkis edasi täiesti loomulikult. Keegi ei saanud aru. Keegi ei pannud tähele. Kui katki ta oli.
Ta tuli koju. Mõtles kuidas oleks kõige õigem seda teha. Alguses vaatas ta vaasi, mis poiss kunagi kinkinud oli. Pikka peenikest vaasi. Rasket. Ta kujutas ette, et kui sellega vastu pead saada, oleks kõik läbi. Või peaaegu läbi. Aga samas see ei oleks olnud kindel. Teine variant oli zilett. Ta ei kartnud seda. Varem elas ta oma valu välja käsi lõikudes. Armistades. See oli omamoodi hea tunne. Väljapääs. Appikarje, mida keegi kunagi ei märganud. Ei tahtnud märgata. Aga ziletiga oleks liiga palju verd olnud. Ja kes seda näha oleks tahtnud. Koristada. Kunagi oli ta mõelnud ka külmumisele. Aga tegu oli suvega. Seegi langes ära. Jäi ainult üks variant. See oli ainus võimalus.
Ta pani enda lemmikloo mängima. Kordusega. When did we fall, when was it over. Kes seda teadis... Ta läks kööki ja pani vee keema. Võttis kapist tassi. Tegi rohukapi lahti. Võttis kõik kangemad võimalikud rohud välja. Neid oli päris palju. Läks oma tuppa. Kuulas loo algusest lõpuni. Vesi oli ära keenud. Ta valas selle tassi.
Aknast välja vaadates oli kõik sama. Suvi inimeste ümber. Õhukesed riided, naer. Tema juures seisis aeg paigal.
Kui poisile oli see nii kerge, siis olgu nii. Olgu nii, nagu tema tahab. Kui ta suutis edasi elada. Edasi liikuda. Valesid otsuseid pole olemas. On ainult inimlik hukkamõist.
Asi ei olnud suhtes. Ega petmises. Vaid kaotuses. Poiss oli kõik, mis tal veel oli. Mis teda lõbustas. Naerma ajas. Ainus inimene, kes seda suutis. Ainus inimene, kelle nimel ta pingutas. Kellele ta elas. Ta oli alla vandunud oma kurbusele. Vihale. Kuid mitte armastusele. See, et poiss enam ei armastanud, see murdis.

Vahel oli tal tunne, et ta peaks tüdrukut rohkem hoidma. Peitma tüdruku enda kaissu ja ta sinna jätmagi. Tüdruk usaldas teda. Usaldas oma südame temale. Ta ei teadnud, kas oskab. Oskab seda hoida. Oskab tüdrukut õnnelikuks teha. Talle olemas olla. Mitte ära kaduda. Põgeneda vastutuse eest. Minema joosta ja visata kõik minema. Ta kartis kõige enam teha tüdrukule haiget. Näha tema silmades küsivat valu. Miks, miks tegid nii. Mida ma valesti teinud olen.
Ta kartis, et tüdruk saab kõik teada. Temast. Et kui ta teab, siis läheb ise. Sest ei suuda leppida sellega, milline poiss on. Ei suuda andestada. Ta üritas varjata. Iseennast ja oma tegusid. Enda olemust. Peita oma mõtteid sügavale endasse, et tüdruk ei näeks. Et ta ei mõistaks.
Kui kõik välja tuli, ei teadnud poiss mis edasi saab. Mida ta tegema peaks. Tüdruk teadis nüüd kõike. Ta arvas, et see ongi kõik. Ta kõndis minema, jättis tüdruku uppuma. Mõtles, et ehk ongi parem. Tüdruk on rohkemat väärt. Paremat väärt. Kuidas tahtis ta sel hetkel võtta tüdrukul käest kinni ja viia ta endaga kaasa. Aga ta ei saanud. Sest tüdruk ei mõistnud veel. Et ta ongi selline. Alati on olnud ja jääbki selliseks. Liiga palju oli küsimusi. Liiga palju oli valu. Ta pidi laskma tüdrukul minna.
Pärast kõike läks elu edasi. Ta üritas unustada. Mitte tagasi vaadata. Kõndida kiirel sammul edasi. Mitte kahetseda. Mitte mõelda. Mitte tunda. Aga siiski nägi ta veel tüdrukut. Mida oskas ta öelda. Mida teha. Ta vaatas teda ja teadis, et kõik oli vale. Et tüdruk oli ainus pidepunkt tema ja elu vahel. Ta oleks tahtnud tüdrukult andeks paluda, teda kallistada, viia minema valu tüdruku silmadest. Hoida teda, kuni unustus oleks kõik teod andestanud. Ta oleks tahtnud ennast muuta. Kõiki valesid otsuseid muuta. Nüüd alles nägi ta tüdrukus seda, mida kõik need aastad näha tahtnud ei olnud. Nüüd, kui oli liiga hilja.
Nad kohtusid veel. Kuid nüüd poiss kartis tüdrukut. Tal oli tunne, et tüdruk näeb temast läbi. Vaatab temast läbi, mööda, kuskile eemale. Näeb kõike, mis tema sees peidus on. Teab kõike. Kuidas tüdruk vaatas talle otse silma. Ja seal oli vaid läbinägelikkus. Kaks tumedat silma, kus oli tema kodu. Keegi, kes võttis teda sellisena nagu ta on. Tema vigadega. Ja tema heade külgedega. Ta teadis, et tüdruk teab kõik. Ja ometi on veel seal. Ometi ei lähe minema. Ometi on valmis jagama oma elu poisiga.
Poiss kartis seda. Kartis, et tüdruk võib talle haiget teha. Seda teadmist ära kasutada. Kartis tüdruku ettearvamatust. Tema uitmõtteid. Tema piiride puudumist. Ta kartis tüdruku armastust.

Kujutlustes oli poiss siiani tema kõrval. Jalutas koos temaga õhtuhämaruses. Rääkis temaga. Lohutas teda. Võttis öösel kaissu. Suudles tüdrukut. Armastas tüdrukut.
Alguses tegi talle haiget teiste paaride vaatamine. Kuidas nad käest kinni jalutasid. Kuidas nad iga nurga peal suudlesid. Justkui uhkustamiseks, et vaata mis minul on ja mida sul ei ole. Ju sa siis ei ole seda väärt. Tundus, et kõik tema ümber olid õnnelikud. Kõigil tema ümber oli kiire. Kõik tegid midagi ja samas isegi ei teadnud mida. Neil lihtsalt ei olnud kunagi aega. Aega, et näha, et kuulda, et mõista. Nad elasid oma elu ära kuskile kiirustades, pidevalt aja kannul sörkides. Neil ei olnud aega, et peatuda, hinge tõmmata ja ringi vaadata. Kuhu üldse joosta, kuhu välja jõudnud oled.
Inimesed sagisid ringi kui sipelgad. Kes koguaeg teevad tööd millegi tähtsusetu nimel. Ja siis surevad. Tulevad uued, kes jätkavad nende tööd. Aga ühe sipelga panus kõigesse on minimaalne. Tema tassitud männiokas ei paista teiste samasuguste seast väljagi. Aga ta ei mõtle selle peale.
Kui hästi oli ühiskond toimima pandud. Kõik tegid midagi, askeldasid ringi. Välja arvatud mõned vähesed, kelle jaoks ei olnud sellel mõtet. Kes olid sellest ringist välja rabelenud ja vaatasid teise ponnistusi ükskõiksusega pealt. Igaüks valib endale ise elu mida elada.
Kui tal oleks olnud veel üks võimalus, siis ta oleks tahtnud elada teistsugust elu. Minna poisiga kuskile metsade keskele, ehitada sinna maja. Kasvatada üles paar tublit last. Elada teineteisele, oma perekonnale. Mitte ühiskonnale. Mitte kuulata neid, kes arvasid end olevat teistest targemad. Rajada oma elu millelegi püsivamale. Ehitada kahekesi kõik mittemillestki üles. Olla olemas.
Ta unistas, et on tuul. Ja tuulena lendab veel korra poisini, võtab tema pea oma käte vahele ja ütleb, et armastab. Sosistab seda talle vaikselt kõrva. Kallistab teda. Valvab poisi und tema akna ees. Jälgib tema tegemisi ja kordaminekuid. Et poiss teaks, et ta on alati seal kuskil. Olemas.

Viha puges ta sisse nähtamatute soonte kaudu. Sulas märkamatult tema verega ühte. Muutus eraldamatuks. Muutus hävitamatuks.
Ta võis olla inimene, kes tapab. Kes läheb kallale. Kes ütleb halvasti ja käitub halvasti. Ta oli see inimene enda sees. Kibestunud kuri tüdruk. Aga ta ei teinud kunagi neid asju. Ei öelnud neid asju. Need jäid tema sisemust hävitama. Sest ta pidi seda kõike pidevalt endaga kaasas kandma. Haletsema enda argust. Enda rumalust.
Kuidas pidi ta põgenema. Et pääseda eemale olukordadest, kus peaks midagi sellist tundma. Midagi enda sisse jätma. Vihastuma, ärrituma. Kuidas põgenes ta raskete olukordade eest. Aga mõne inimese puhul ei tulnud põgenemine kõne alla. Sa ei saa põgeneda inimese juurest, kes on su sugulane. Või inimese juurest, kelle ise enda kõrvale oled valinud. Keda soovid näha enda kõrval. Sa ei saa põgeneda tema vigade eest.
Soovida kellegi teise surma on sama julm, kui ta ise ära tappa. Võtta kapist nuga ja see teisele selga lüüa. Suruda nii sügavale, et hingamine lakkaks. Ta oli võimeline ennast tapjana ette kujutama. Pigem siiski enesetapjana.
Tüdruk teadis mis tunne on, kui ühte haava pidevalt uuesti lahti rebitakse. Just siis, kui uus ja terve nahk hakkab haavale peale kasvama. Nädalase vahega lüüakse sulle aina uuesti haav veel paranemata kohta. Millist viha tekitab enda jõuetus vastu hakata. Vastu astuda. Olla pidevalt nõrgem. Olla madalam. Lasta kellelgi teisel endast päev-päevalt üle olla. Joosta paluva ja kurva kutsika näoga kellelegi truult järgi. Saada vahepeal kividega pekstud ja alandustega läbi sõimatud. Unustada, andestada ja ikka ja jälle järgi joosta. Mis tunne on vihal, mida selline jõuetus tekitab. Jõuetus lahkuda. Minna teisele poole. Saada vabaks. See viha hävitab seestpoolt. Tekitab soovi teha kõigele lõpp. Ise, enda käe läbi. Sest kes on süüdi sellisel rumalusel. Ikka tüdruk ise. Miks ta on nii nõrk. Ja kui ta ühtemoodi ennast vabastada ei oska, siis vabastagu teist moodi. Hävitagu ennast.
Ta ei vihanud kunagi poissi selle eest, et ta oli selline. Ta vihkas ennast, et ei suutnud sellega leppida. Et ei suutnud sellega elada. Et koormas ennast pideva ärrituse ja kurjusega. Et tahtis pidevalt kõike muuta. Et vigastas ennast ise.
Ta vihkas neid selle eest, et nad olid maailma selliseks kujundanud. Et neil oli otsustusõigus. Öelda mis on õige ja mis vale. Mis sobib ja mis mitte. Kui nad vaid oleksid hoolinud. Kui nad vaid oleksid tahtnud näha. Nad nägid ainult naeratavat miraazi, kes korrutas, et kõik on hästi. Et teil on õigus. Nad ei näinud pisaraid teiselpool müüri. Nad ei läinud läbi oma õnnelikkuse teiste õnnetust. Nad ei näinud väljaspoole oma ringi.
Kui tal oli väga raske, siis ta kujutas ette, et tegelikult nad saavad aru. On olemas. Et neile läheb korda. Ta üritas suhelda. Aga ta katkestati poolelt sõnalt. Hakati rääkima mis meie teinud oleme, kuidas meil läinud on, miks meie midagi teinud oleme, mida meie teha tahame. Ta räägiti surnuks. Tema vaim tapeti. Ja pärast paartkümment minutit oligi kõik. Tema peas valitses vaikus. Ta oli kõik endast eemale tõrjunud. Muutunud osavaks maskiks, kes naeratas, vastas jah või ei. Tegi nalja. Oli moodne. Oli hea sõber. Pärast seda ei olnud tal enam midagi öelda.
Vihahoos mõtles ta tihti, et see oli viimane kord. Et rohkem ma ennast lämmatada ei lase. Aga kõik kordus ikka ja jälle. Ja ikka üritas ta loota nende peale. Kuulata neid. Olla nende moodi. Elada nende moodi. Et mitte olla täiesti üksi. Aga ta ei saanud hakkama. Sest nende ükskõiksus oli kui padi tema näol. Nende tühised üritamised sarnaneda teineteisega, uhkustada ja esitada hetk-hetkelisi aruandeid oma tegemistest, see oli kui nüri nuga veenide kallal. Millist kannatamatust tekitas temas nende juttude lõpu ootamine. Millist vaikselt allasurutud viha. Millist põlgust.
Kui neid poleks olnud, ehk olekski kõik teistmoodi läinud. Ta arvas, et armastab poissi. Kuidas oleks kõik, kui oleks olnud vaid tüdruk ja poiss. Kui keegi poleks aasta-aastalt neid mõjutanud, neid suunanud. Kui keegi poleks paremini teadnud mis on õige ja mis vale. Kui keegi poleks öelnud, et oled rumal kui seda või teist teed. Kui keegi poleks hukka mõistnud. Võibolla oleks siis kõik teisiti.

Maailm oli hulluks minemas. Tormas tema eest ära nagu kiiresti sõitev auto. Mis korra on sinu kõrval ja siis läinud. Ainult tagatulede helk meenutab tema möödasõitu. Tüdruk seisis keset teed. Valgel triibul. Et tunda elu mööda kihutamas. Sellest maha jäävat nõrka tuulehoogu. Vahel lendas ta autodega kaasa. Nautis sõitu ameerika mägedel. Pimedust ja kiirust. Vahel lendas ta vastassuunavööndis. Autodele vastu. Et näha kumb enne ära pöörab. Kui pöörab. Vahel rebis kiirus ta tükkideks. Vahel mõtles ta mis tunne oleks kihutada vastu puud. Lennata autost välja. Läbi klaasi. Nagu filmides, nagu aegluubis. Näha klaasikilde enda ümber sätendamas. Tunda neid oma kehasse tungimas. Kukkuda maha. Jääda liikumatult lamama. Näha kuidas inimesed tulevad, karjuvad ja sagivad. Ta ära viivad. Aga tema vaataks seda kui võõras. Lendaks tähtede juurde. Et hüljata oma keha, oma minevik. Unustada oma olemasolu siin maailmas. Saada vabaks.
Ta oli kõrvale jäänud. Üksik osake, millel polnud kodu. Ringi hulkuv kass, kes üritas teha nägu, et tal on ükskõik. Sellest, et pole kedagi. Et peab alati ise hakkama saama. Süüa otsima. Lähedust otsima. Soojust otsima. Ta ei kuulunud kuskile. Tal ei olnud kohta, kuhu tagasi minna. Kõik olid ta välja visanud nagu elutu eseme. Kohelnud teda kui liigset ruumi ja hoolt vajavat rämpsu. Ta ei olnud piisavalt eriline, et õigustada oma olemasolu. Ta oli tavaline tänavakass, keda keegi ei tahtnud armastada. Armastada lõpuni. Kass, keda võis lüüa jalaga. Kelle peale võis karjuda. Mida sa teinud oled, miks sa oled selline. Miks sa oled nii kuri ja tige. Kas keegi ei armastada sind. Jah, vahel nad armastavad ja vahel mitte. Sellest ei piisa. Miks sa oled tänamatu ja laisk. Sest tänulikkust saab alati kurjalt ära kasutada. Miks sa ei hoolitse enda eest. Sest ma ei oska. Miks sa ei jookse igale möödaminejale järgi. Sest ma ei taha. Miks sa põlgad. Sest nemad põlgavad sisemuses palju rohkem, nemad lihtsalt ei näita välja. Miks sa oled vait. Sest ma vihkan tühist loba. Miks sa ei vaata otsa. Sest siis pääsed sa mu hingele liiga lähedale ja see annab sulle võimaluse haiget teha. Miks sa poed auto alla peitu. Sest siis äkki ei saa te mind kätte, et mind jälle piinama hakata.
Kust läheb piir. Mida saab veel andestada ja mida mitte. Ainult seda, mida sa ise oleksid võimeline tegema. Ainult seda.

Vihma sadas. Soe puhastav vesi uhas minema valu. Pinge vabanes temas nagu lepatriinu ja lendas minema. Järgi jäi ainult tema ja vabadus.
Päike jäi alati paistma. Läbi pilvede, läbi vihma, läbi vikerkaare. Alati oli kuskil päike. Alati tuli päike tagasi.
Ta jooksis läbi märja rohu. Hüppas vihma käes. Tundis, et ta elab. Et ta on õnnelik. Ta naeris. Ja nuttis. Nuttis endast välja valu, alanduse ja häbi. Mälestused, mis teda painasid. Vana elu jooksis vihmapiiskadena mööda tema keha alla ja sulas mulda. Järgi jäi vaid puhas valge leht.
Ta ei unustanud seda hetke kunagi. Sest alles siis sai ta sügavaimalt aru, et elab. Et elab ainult korra. Et see õnnelikkuse ja naudingu segu on kõige erilisem, mida ta on kogenud. See hetk muutis tema elu.
Kõik kadus. Vihmasadu lakkas. Järgi jäi vaikus. Ja siis hakkas kõik tagasi tulema. Ligi hiilisid mälestused. Olnud puudutused. Öeldud sõnad. Lubadused. Reetmised. Kõik tuli tagasi. Ja midagi ei saanud muuta. Ära kingi oma südant kellelegi. Sest teistele on see vaid mängukann. Mille otsas jonnides trampida. Mida vihahoos minema visata. Ja mida kurbuses tagasi võtta. Tema ei lugenud, sest ta ei pääsenud kellegi sisse. Kellelegi lähedale. Ta jäi alati teisele poole müüri.
Hetk, mis muutis ta elu, kinkis talle selguse. Näha, et alati oled vaid sina ise. Ainult üksi saad olla õnnelik. Ainult üksi saad olla kurb. Ainult üksi saad olla vaba. Ainult üksi on kindel, et sa ei kuku sügavikku, kust pole pääsu. Ainult üksi saad elada oma elu ainult iseendale.

Kui ta oli väike, siis ta mõtles mis tunne oleks kedagi armastada. Sama palju armastada, nagu raamatutes armastati. Olla armastatud. Teada, et armastus võidab alati kõik. Et armastus on kõigest tugevam. Et armastust ei murra miski. Et armastus elab lõpuni, et armastus on igavikuline. Ta kujutles kuidas see välja näeks. Ta uskus, et see ongi nii. Kunagi, tulevikus.
Kui ta esimest korda armastas, siis kõik oli õige. Ainult aeg oli vale. Ta sai teada mis tunne on panna armastusega aeg seisma. Mis tunne on näha kellegi teise silmis nii palju õnne, et see teeb lausa füüsiliselt haiget. Mis tunne on tahta jätta üks hetk kestma terveks igavikuks, et miski enam ei kaoks. Ja ta sai teada mis tunne on aeglaselt sellest kõigest ilma jääda. Näha, kuidas teine pool kaugeneb sinust iga hetkega. Suutmata midagi muuta. Olla jõuetu.
Tookord algas kõik unenäost. Ta nägi unes, et tema armastatu muutus kiviks. Kivistus. Ja miski ei muutnud seda enam. Ja kui palju ta ka poleks rääkinud, palunud, nutnud, see ei aidanud. Ta pani kivi oma riiulile seisma ja sinna ta jäigi. Muutumatult. Tihti mõtles ta kas see oli tema süü. Et poiss kivistus. Ei kuulnud teda enam. Ei kuulanud teda enam. Ei mõistnud teda. Kas oli ta midagi valesti teinud. Liiga kergekäeliselt suhtunud portselanist armastusse ja selle maha pillanud. Ja killud ei moodusta kunagi enam tervikut.
Aga ta sai sellest üle. Ta küll ei lakanud kunagi armastamast, aga see ei olnud enam endine. Ta suutis liikuda edasi. Ta suutis armastada uuesti.
Poisiga ei olnud enam algus sama hullutav nagu esimest korda armastades. Ta suutis olla reaalsem. Ka poiss oli reaalsem. Tähtsaks muutus turvatunne ja hoolitsus. Aga ta siiski ei lakanud poisi silmadest tähtede otsimist.
Poiss ei olnud varem armastanud. Ta oli olnud kiindunud, oli hoolinud, oli mänginud ja oli tohutult lõbutsenud. Tal oli olnud palju tüdrukuid. Tal oli olnud palju sõbrannasid. Aga ta ei olnud neist kedagi armastanud. Sest keegi neist ei olnud teda armastanud.
Tema arvates pidi inimene saama alati seda vastu, mis ta ise andis. Kui ta oli hea sõber, siis võis talle sõber olla. Kui ta armastas, siis võis teda armastada. Aga ei võinud teha midagi vastu saamata. Ta ei osanud midagi anda. Ja tal ei olnudki midagi anda. Ta oli piisavalt saanud haiget, tundnud kuidas inimesed ära kasutavad ja julmalt minema viskavad. Ta ei saanud lasta sellel uuesti juhtuda.
Kogu tema elu koosnes enda kaitsmisest. Et keegi ei saaks teada, et keegi ei pääseks ligi. Et keegi ei saaks haiget teha. Et keegi ei saaks rõõmu valmistada. Et keegi ei saaks aru.
Kui tundus, et kellelgi võiks olla väike võimaluski haiget teha, kadus ta ära. Hülgas selle inimese. Või tegi talle ise haiget. Või kaugenes temast. Ta ei sallinud lahtisi otsi. Ta ei sallinud südamesõprust. Ta ei sallinud üldse enda avamist. Enda tunnetest rääkimist. Mõtlemist. Talle meeldis hoida kõik lihtsana. Et ei oleks komplikatsioone. Lõbutseda, kuni veel on lõbus. Naerda, kuni on veel naljakas. Pidutseda, kuni pidu veel kestab. Talle ei meeldinud ärgata hommikul ja vaadata otsa tagajärgedele. Kuulata armetuid süüdistusi. Lasta enda kallal õiendada. Vaadata pealt kellegi nuttu. Talle ei meeldinud avatud tunded. Ta tahtis hoida ennast sellest võimalikult kaugele. Ja kuna ta ise ennast ei avanud, eeldas ta, et ka teised ei peaks ja tohiks seda teha.
Talle ei meeldinud sõna “armastus”. Ainult see sõna tähendas tema jaoks tuhandeid kohustusi ja vastutust. Tingimusi, mida tuli täita. Usaldust. Tähelepanu. Hoolimist.
Kui ta tüdrukuga tuttavaks sai, tundus talle, et nüüd ta muutub. Sest tüdruk oli teistsugune. Sest tüdruk hoolis. Talle läks korda. Ta oli olemas. Ja tal ei olnud kavaski haiget teha. Pikapeale poiss avanes. Hakkas usaldama. Hakkas hoolima. Hakkas armastama. Kuid aeg ja tähelepanematus kasvatasid neid vaikselt teineteisest mööda. Ja ühel hetkel teineteisele otsa vaadates oli nende vahel liiga palju valu. Poisi armastus mattus tolmu ja prahi alla. Valu tuli iga hetkega mitu korda rohkem juurde, kui ta jõudis minema pühkida. Raske oli näha aastatega kogunenud tõkete taha. Raske oli näha seal veel elu.
Tal oli kahju. Tal oli tõesti kahju, et kõik siiski nii läks. Et ta ei suutnud muutuda. Et ta haiget tegi. Aga see ei muutnud enam midagi. Ja elu pidi edasi minema. Ei saanud jääda vaevlema teatud hetke ühe mineviku tõotuse nimel. Poiss tahtis vabadust, tahtis pääseda sellest jõuetust ja ilmetust valust. Tahtis põgeneda. Rebida puruks nähtamatu ahel, mis neid veel sidus. Raputada kohustused oma õlgadelt maha ja visata minema. Kõndida ära.
Armastus on kummaline. Sest ühel hetkel viib ta sind taevasse tähtede keskele ja teisel hetkel matab sind sügavasse mulda.

Kunagi ta kartis ühiskonda. Seda suurt massi, mis kirjutab ette reeglid. Mis hindab ja annab väärtuse. Mis mõistab iga su teo kas hukka või õigeks. Millele loeb ainult see, mis kõigile parim on. Mitte üksikisikule.
Ta teadis, et ühiskond on paha. Et see süstib temasse halbu mõtteid. Seda, mis pärineb teistelt inimestelt, nõrkadelt inimestelt. Ja kui nõrkus muutus massiliseks, oligi kõik lubatud. Mis oli moes, seda pidid kõik tegema.
Nooremana oli raske hakata vastu. Suuta jääda tugevaks. Teada mis on õige. Tihti läks ta kaasa. Et proovida, et saada teada mis tunne see on. Teha valesid asju. Et kellelegi muljet avaldada. Et olla moekas. Et olla popp. Hiljem ta mõistis, et see ei vii teda edasi. Et talle ei meeldi neid asju teha lihtsalt poosi pärast. Et ta ei vaja seda. Sellest hetkest saati vihkas ta ühiskonda. Vihkas seda, mis peaks üksikisikuid toetama. Nende vabadust toetama. Kui paljud surid üksindusse. Kui paljud abitusse. Kui paljud on tõrjuti eemale. Kui paljud jäid märkamatuks. Ta vihkas seda hoolimatust. Et teeme näo justkui hooliksime aga tegelikult on see vaid farss. Näitemäng. Sisutühi naeratus.
Esiti hämmastas teda kahepalgelisus. Sisemiselt on kõik halvasti, aga teeskleme, et on hästi. Väliselt ilusad perekonnad olid tegelikult seest mädanenud. Inimesed rääkisid, kuidas sa talle meeldid ja pärast seljataga midagi muud. Või rääkisid kuidas nad sind vihkavad ja teiste ees midagi muud. Et teiste silmis mitte kaotada lugupidamist. Ta ei mõistnud võimu, mille nimel inimesed tegid kõike. Ta ei mõistnud seda, sest ta ise ei hoolinud sellest.
Järgmisena tuli surve. Sa pead olema meie moodi, et saaksid eksisteerida meie ühiskonnas. Sa pead huvituma riietest, meikimisest, tühjast lobast. Sa pead olema kellegagi koos. Sa pead olema olnud juba mitme inimesega koos. Mida pikem nimekiri, seda uhkem. See tõstab sinu väärtust. See teeb su kogenumaks, arukamaks, ilusamaks. Sa pead olema edasipüüdlik. Tahtma leida võimalikult suure palgaga töökohta. Sa pead olema valmis töötama ööd ja päevad läbi, et karjääri teha. Sul peab olema väga hea haridus. Sa pead olema suhtlemisaldis, sõbralik iga inimesega. Kui see sind edasi viib. Selle nimel pead sa lausa nahast välja pugema. Sa pead mängima, mängima, mängima. Tegema igal hetkel suud lahti, et näidata, et sul on mõtteid. Kasvõi tühje mõtteid. Sul peavad olema sõbrad. Sellised, kes sobiksid ühiskonnale. Toredad, korralikud, kenad inimesed. Igavad, aga kenad. Abivalmid. Enesest heal arvamusel. Edasipüüdlikud. Oma elude ja sinna kuuluvate pisiasjade ümber tiirlevad inimesed. Kes oskavad kõige paremini hinnata sind ja sinu elatavat elu. Sinu suhteid. Sinu teisi sõpru. Sinu saavutusi. Kui sa pingele vastu ei pea, kukud välja. Sõpruskonnast. Perekonnast. Ühiskonnast.
Nad olid alati kohal. Nagu raisakullid. Ütlesid mida sa tohid teha ja mida mitte. Vaatasid sulle otsa ja mõistsid sind hukka igal sammul. Igal elatud hetkel. Kõik oli valesti. Kunagi ei olnud miski õige. Kõik sinu valikud olid valed. Kõik sinu teod olid valed. Kõik sinu tunded olid valed.
Algul ta uskus neid. Kuulas kõike, mida nad ütlesid. Mida nad arvasid. Et ta oleks pidanud hoopis nii tegema. Hoopis selline olema. Hoopis nii mõtlema. Ja kõige rohkem poleks ta tohtinud armastada. Sest see oli vale, see oli paha. Küll oli nende arvates poiss rumal, küll oli ta ennast täis. Ülbe. Hoolimatu. Egoist. Pidev surve väänas ta mõtlemist nagu märga kaltsu. Miks ometi oled temaga koos. Kas sa ei näe, kas sa ei kuule. Vaata meid. Ole nagu meie. Õpi meie pealt. Ära tee ise otsuseid, sest need on valed. Las meie korraldame kõik. Käitu nagu meie. Mõista hukka nagu meie. Sest meie teame, meil on kogemusi. Meie oleme targad ja ilusad. Meie teame kuidas saada parim. Kas ka seda kuidas anda parim?
Kas elu ja Elu saab võrrelda? Kas valu ja Valu saab võrrelda? Kas armastust ja Armastust saab võrrelda? Kas teie teate mis tunne on armastada kedagi nii palju, et muud ei olegi vaja. Ei vastuarmastust, ei lootusi ega ootusi, vaid lihtsalt vaikivat olemasolu. Tuleb see mis tuleb. Kui tuleb valu, siis on nii. Ja kui tuleb õnn, siis on nii. Ja kui tuleb vastuarmastus, siis on nii. Mitte mängida inimesega, et võita tema südant. Et hoida teda enda küljes. Et panna kõik toimima, et panna suhe toimima. Mis on suhe armastuse kõrval? Tühi sõna, mida seovad teatud tegevused, pisiasjad. Käime koos poes. Vaatame koos telekat. Meil on nii ilus suhe, järelikult on meil nii ilus armastus. Miks siis legendid armastusest ei sisalda seda pähemääritavat ilusat suhet. Miks kirjutatakse raamatuid ja luulekogusid millestki muust. Miks on elueesmärk nii paigast ära, et hinnatakse aja mööda saatmist, mitte selle nautimist. Mitte tundmist, et elad, hingad. Pealaest jalatallani tunned, et päike särab taevas, nii et isegi kõrvetab sisikonda. Või et lund sajab igal pool, ka sinu elu varemetel. Tunda kuidas vihm puhastab ja kingib uue elu. Tunda, kuidas kellegi pilk, mis sinul hetkeks peatub, ongi tänase päeva mõte. Allikas, millest ammutada jõudu ka homme. Ja ülehomme. Ja kõik järgnevad päevad. See üksainus pilk võib olla väärt kogu elu. Kanda endas kõiki ütlemata sõnu.
Tüdrukul oli ainult üks elu mõte. Ainult üks inimene, kes tähendas kõike. Kelle nimel ta võis teha kõike. Kelle jaoks olla kõik. Ta ei osanud teisiti. See oli tema elu, tema valik. Ta tahtis elada oma elu talle.
Nad ei lubanud. Nad ei lasknud. Nad olid tugevamad kui tema. Nende surve oli tugevam. Nende mõjutusvahendid karmimad. Nende teadmised suuremad. Nemad tegid valiku.

Poiss ajas teda naerma. Oma süütusega. Oma rõõmsameelsusega. Oma vahelejäämistega.
Tüdruk sai alati aru, mil poiss midagi varjab. Mil ta millegi välja tulemist kardab. Mil ta ei ole päris aus. Mil ta valetab. Mil ta vahele jääb. Talle meeldis vaadata poisi kimbatust ja kujutada ette kuidas too ennast tunneb. Talle meeldis lasta poisil piinelda tema enda valede käes. Ja teda ajas naerma kui kerge oli poissi lõksu püüda.
Poisil oli alati üks omadus, mis teda päästis. Ta uskus ise kõiki oma sõnu. Ta võis rääkida öö päevaks ja ise seda uskuma jääda. Ta arvas, et vale muutub tõeks, kui seda piisavalt osavalt ette kanda. Et see justkui muudab ka minevikku. Ta jäi alati ise esimesena uskuma oma juttu. Ja kui talle ära tõestati, et kõik siiski ei olnud nii nagu tema kirjeldas, siis hakkas ta mossitama ja teatas, et küll tema juba teab kuidas kõik oli. Tema teadis mis talle kasulikum oli. Mis tüdrukule haiget ei teinud. Tema sõnad pidid ainult seda kirjeldama.
Hea südamega inimene. Kes ei taha teistele haiget teha. Veel vähem sellega vahele jääda. Ausus oli poisi jaoks midagi liiga filosoofilist. Tähtsusetut. Mida andis ausus heaks eluks? Mis hüvesid pakkus tõde? Ei ühtegi. Ja oma südametunnistuse võis ka niisama vaikima sundida. Enda rahulolu väärtusega. Rumal on see, kes elab teistele. Kes annab andeks. Kes ei võta igast võimalusest ja hetkest viimast. Poiss ei tahtnud rumal olla. Ja ta ei olnudki. Elu jooksul oli ta ära õppinud vähemalt ühe asja – kuidas mängida. Kuidas mängida head mängu. Aga ta ei olnud ära õppinud seda, kuidas mitte vahele jääda.

Ta arvas, et tema on süüdi. Et kõik mis sa teed, tuleb sulle endale tagasi. Ta tundis ennast süüdi. Et minevikku samapalju hoidis kui tulevikku. Et kõiki omamoodi armastas.
Ta arvas, et iga elu, mis sul siin maailmas pooleli või lõpetamata jääb, läheb kuskil mujal reaalsuses edasi. Et üks armastus, mis siin otsa saab, jätkub kuskil tähtede juures. Ja kuskil on tal selle inimesega tulevik. Kodu, lapsed, lapselapsed. Ühine minevik ja tulevik. Ja vahel ta tundis, et kõndis nende reaalsuste vahel ringi nagu ingel. Et suutis elada nii siin kui seal. Et suutis tunda ikka täpselt sama. Mis ta seal oleks tundnud. Ja mis ta siin tundis. Seepärast oligi kõik segunenud. Ja seepärast tundis ta ennast süüdi. Et ühtmoodi armastas ühte. Ja teistmoodi teist. Ja need ei seganud teineteise olemasolu. Aga ta tundis, et teiste jaoks ei ole see õige. See ei ole aktsepteeritav. Mõistetav. Ühiskond ei saa aru. Ja ühiskond kujundab reeglid. Mille järgi tuleb elada ja õigesti elada. Ühiskonna järgi elas ta valesti. Tundis valesti.
Ta arvas, et seepärast läkski kõik nii. Et ta kunagi ei suutnud lakata armastamast.

Valu hiilis vaikselt ja salakavalalt ligi nagu haigus. Mis ühel hetkel muutus krooniliseks. Algul tundus loomulik, et vahel on valus. Mingi hetk aga muutus mõistetamatuks miks on valus. Miks miski lämmatab. Ja mis see miski on. Ta ei suutnud mõista mis toimub. Arvas, et see on tema enda probleem, et asi on ainult temas. Ta üritas sellest üle olla, aga valu õgis ta sisemust nagu vähk. Üsna ruttu jõudsid kätte hetked, kui ta tundis, et on ise üleni valu. Üks suur ja soolane valumeri. Kus valitseb ainult tühjus. Ja see valu ei olnud põhjustatud pisiasjadest, see valu ei kadunud enam ära. Ta elas koos tüdrukuga. Tema sees. Nagu parasiit. Toitus tema muredest. Muutis rõõmu läbikukkumiseks. Peegeldas elu läbi moonutatud klaasi, kus miski ei paistnud enam hea. Ilu muutus jõledaks irvituseks, rõõm muutus teeseldud naeruks, õnn muutus väsinud vajaduseks eemale pääseda. Miski ei olnud enam endine.
Ta ei teadnud mis selle põhjustanud oli. Kas pidevad läbikukkumised midagi muuta, pidevad alandused tingitud tahtmisest olla tähtsam ja vajalikum, tõde kandvad sõnad, mis maeti enne nende välja ütlemist. Pidevad soovid ja lootused, mis kunagi ei täitunud.
Tema elu hakkas kokku kukkuma kohtadest, kus ta seda oodatagi poleks uskunud. Ta teadis, et peaks põgenema, aga ei jaksanud. Tal ei olnud enam jõudu midagi muuta. Sest tema oskused olid muutunud tühisteks. Tal ei olnud enam tahtmist midagi muuta, sest siis oleks ta väliselt veel rohkem üksi jäänud. Ja sisemuselt oli ta alati üksildane olnud.
Ühel hetkel pidi ta tunnistama, et elab ühes toas valuga. Ja valu oli see, mis domineeris. Kõik asjad muutusid tema jaoks mõttetuks, sest need olid valuga üle ujutatud. Kõik tegemised muutusid ebavajalikuks, sest need oleks lõpuks ikka ainult valu põhjustanud. Teda ei huvitanud enam mittemiski. Ta ei hoolinud enam mittemillestki. Ja ühest küljest talle isegi meeldis see, piiramatu vabadus tunda ainult oma valu. Sest muu ei mahtunud temasse ära. See vabastas ta muretsemisest ja dramatiseerimisest. Tühjadest juttudest, mida keegi nagunii ei kuula.
Ta tundis, et on lõksus. Ühte väikesesse karpi aetud hirmunud loom. Ta tundis, et tal ei ole enam tiibu, et ta ei oska enam lennata. Et ta ei saa sellest karbist enam kunagi minema.
Kõik piiras teda. Asjad, mida polnud vaja olnud, sõnad mida polnud öelda vaja olnud. Inimesed, kes teda ümbritsesid. Kõik ajas teda närvi, kõik viis teda endast välja. Ta tundis, et ainult kaugenes maailmast. Selle värvidest, selle olemusest. Miski ei sidunud teda enam kellegagi peale valu. Pisarate, hoolimatuse, magamatuse. Kompott, millega pidi ta igal päeval toime tulema. Hommik oli talle kõige hullem aeg. Sest siis ta ärkas ja sai aru, et ta on ikka veel siin, ikka veel elus. Habras hetk, mis lahutas und ja reaalsust, lõigati ühe hetkega läbi ja kõik tuli tagasi. Kogu valu, mis öösel hajunud oli. Ainus asi, mis ta teha tahtis, oli magada. Magada minema see mõttetuse tunne. Magada lootuses enam mitte üles ärgata. Või siis ärgata mõne uue tundega. Tal ei läinud see korda.
Poiss ei saanud aru mis juhtunud on. Miks tüdruk ainult nuttis ja raevutses. Miks ta ärritus iga asja peale. Miks kõik ajas teda endast välja. Ta ei osanud midagi muuta. Midagi parandada. Haavad olid olemas, ta ei osanud neid ravida. Oskas ainult eemale hoida. Et mitte endale rohkem haiget teha. Et mitte olla ees. Et mitte pidevalt süüdi olla. Et mitte uppuda sinna valumerre, mida tüdruk endaga igal sammul kaasas kandis.
Algul arvas ta, et tüdruk teeb nalja, mängib temaga, mõtleb asju välja, et huvitavam oleks. Mõtleb asju välja, et ennast tähtsamana tunda. Et tähelepanu saada. Ühel hetkel sai ta aru, et tüdruk ongi selline. Ta üritas tüdrukut lohutada. Talle olemas olla. Teda toetada. Aga tema jõud sai otsa. Ta vajus ja vajus. Teda ajas närvi, et ta peab seda kaasa tegema. Elama pidevas piinas. Ainuüksi tüdruku olemasolu hakkas teda närvi ajama. Tema sõnad. Tema mõtted. Tema olemus. Tema pidev kurbus. Tema aina kasvav võimetus. See sidus poissi nagu nähtamatu ahel. Käskis tal olla pidevalt heategija. Mõista. Aga ta ei saanud aru. Miks kannatada. Miks seda kõike läbi teha.
Ta hakkas kahtlema. Nende suhte mõttekuses. Nende armastuses. Ei teadnud enam mida ta tahab. Teadis ainult et seda ta küll ei taha. Ta tahtis olla vaba ja nautida. Samamoodi nagu tüdruk tahtis olla vaba ja lennata. Aga nad kumbki ei tahtnud lahti lasta. Sellest sidemest, mis neid ühendas. Sellest lubadusest, mis oli antud. Nad ei osanud saada teineteisest vabaks. Kuid ratas oli veerema lükatud.
Tulid pidevad lahkuminekud ja leppimised. Pisarad. Tõotused. Armuhetked. Õnn ja õnnetus vaheldus hetkedega. Nad elasid pidevas teadmatuses millal jälle. Millal kõik korduma hakkab. Mil vahetab öö päeva välja. Millal tuleb uuesti valu. Millal võidab kirg ja igatsus takistused. Millal vihm vabastab uuesti nende suletud ja lämmatatud meeled. Mil puhub tuul minema kõik halva ja jätab järele karge puhtuse, vaikuse. Üksikud hetked, mis väärisid olemasolu. Mis kinkisid elule mõtte. Mille nimel nad elasid.

Kõik oli kinni neis kolmes sõnas. Mina Armastan Sind. Nende mõttes. Nende igavikulisuses. Justkui lubadus. Olla ja hoolida. Alati toetada. Alati usaldada. Alati olla õnnelik. Just selle ühe inimesega. Tüdruku jaoks oli see lubadus.
Esimene kord, kui ta suutis neid sõnu öelda, kartis ta sellega kaasnevat vastutust. Muret ja pidevat valmisolekut. Hirmu kaotuse ees. Kartis enda nõrkust. Enda rumalusi. Mina armastan sind igavesti, alati, elu lõpuni. Ma ei hooli kunagi kellestki nii palju nagu sinust. Ma ei peta sind kunagi, sa oled selleks liiga eriline. Ma üritan sind mitte õnnetuks teha, vaid alati sulle rõõmu valmistada. Jagada sinuga oma elu. Oma tegemisi. Teha sinuga koos läbi kõik ettetulevad raskused. Nautida koos sinuga kõiki häid asju. Olla sinu elu armastus ja pidada sind enda elu armastuseks. Surra sinu eest. Surra sinu pärast. Need ei olnud ainult sõnad. Neis oli tüdruku süda. Nendes sõnades väljendusid tema teod. Sõnad olid vaid kaasaskäiv kingitus.
Poisi jaoks olid need vaid sõnad. Ta uskus neisse, kui neid ütles. Ta mõtles neid tõsiselt samal hetkel, kui neid ütles. Kuid ta unustas need. Sõnad omasid talle sama palju tähendust kui tühi kõht. Söön kõhu täis ja siis unustan, et varsti jälle süüa tahan. Ta nautis igat hetke sellisena nagu ta oli. Ja siis läks edasi, et nautida järgnevaid hetki. Et uskuda järgnevaid enda öeldud sõnu. Sest tunded vahelduvad nagu tuul. Ühel hetkel on karm põhjatuul ja teisel hetkel soe ja mahe lõunatuul. Ja kolmandal hetkel tuult ei ole. Kui ta ütles, et armastab, siis ta armastas täielikult. Kui ta oli väljas ja pidutses, siis nautis seda täielikult. Kui ta vaimustus kellestki teisest, siis täielikult. Need kaks ei eksisteerinud käsikäes, vaid vahelduvalt. Kui oli üks, siis olid asjad ühtemoodi, kui oli teine, siis tundis ta ennast teisiti. Siis ei olnud ta võimeline mõtlema, et armastab kedagi. Et üldse kuskil on keegi. Seda tundis ta vaid koosveedetud hetkedel.

Ta mäletas jalgpallipäevi. Ta käis poisiga väljakul kaasas ja päevitas seal samal ajal kui poiss mängis. Pärast läksid nad koos ära. Ostsid poest midagi head kaasa, laenutasid video ja läksid poisi juurde. Mõnulesid seal õhtuti. Mõnel päeval maadlesid. Mõnel päeval olid väsinud. Mõnel päeval naersid. Mõnel päeval vaidlesid. Mõnel päeval ei rääkinud eriti üldse, vaid tegelesid muude asjadega.
Ta mäletas ka jalgpalliõhtuid. Kui telekast tuli jalgpall või kui mõni mäng lausa kohapeal toimus. Ja nagu kombekad fännid istusid nemadki staadioni ääres ja elasid kaasa. Mängu lõppedes jalutasid käest kinni hoides kodu poole.
Ta mäletas romantilisi nädalavahetusi. Punaste rooside ja paljude küünaldega. Ta mäletas nende õhtute lõhna. Nende õhtute nägu. Nende õhtute muusikat. See mälestus oli kuumal nahal sulava jää maitsega.
Mäletas nende suve. Kamina ees vaikselt istudes. Ta suutis männilõhna endale siiani meelde tuletada ja tunda, nagu oleks nad ikka veel seal. Üksainus küünal tasaselt võbelemas. Ja järv akna taga kohisemas. Ja männid mühisemas. Ja poiss tema kõrval. See mälestus oli shokolaadi maitsega.
Mäletas nende ühiseid poeskäike. Ekseldes mööda suuri kaubanduskeskuseid, et aega surnuks lüüa. Et aega koos surnuks lüüa. Praegu, mõtles tüdruk, mida oleks ta andnud, et saada seda aega tagasi. Et sellega midagi paremat teha. Mitte ära raisata. Poisi seltsis. Vaid ära nautida. Poisi seltsis. See mälestus oli supermarketist ostetud pehme valge jäätise maitsega.
Mäletas nende söömaskäimiseid. Mis võõrastes kohtades tihti tragöödiaga lõppesid. Sest miski ei olnud piisavalt hea. Piisavalt täiuslik. Ja see oli naljakas. Vähesed inimesed suudavad sattuda sellistesse olukordadesse. Pidevalt. Neile tegi see nalja.
Mäletas poisi sünnipäeva. Kus iha paariks hetkeks murdis kõik. Piirid ja takistused. Reaalsuse. See mälestus oli jääkülma shampuse maitsega.
Mäletas seismiseid vanalinna vaateplatvormil. Külm tuul näkku puhumas. Aga vaade – midagi võrratuimat. Kirikutornid, majade katused, meri, sadam ja öö. Väiksed vilkuvad tulukesed igalpool. See mälestus oli soolase ja niiske mere maitsega.
Mäletas shaslõki maitset jaanipäeval. Mäletas telkimist jõe kaldal. Mäletas tivoli vilkuvaid tulesid. Mäletas punaste ja hiljem valgete rooside magusat lõhna. Mäletas käest kinni hoidmise kindlust. Mäletas õrna värinat, mis läbis teda suudeldes. Mäletas kallistusi, mis lubasid igavesti kalliks pidada. Mäletas kõike.

“Kas sa tead mis tunne on valu? üks valu on närvesööv hirm, aga üks valu on sisemust õgiv kurbus ja raev suutmatuse pärast seda muuta. ma ei saa muuta su tundeid, ma ei saa panna sind rohkem hoolima.”
“kallis palun võta asja rahulikult, sest ma olen endas väga kindel, esiteks ma ei peta sind kunagi ja teiseks MA ARMASTAN SIND VÄGA. ma olen sind armastanud koguaeg, isegi siis kui meil on olnud kõige suuremad tülid, nii et ma armastan sind jätkuvalt kogu südamest ning ootan pidevalt sinuga kokku saamist.”

Algul tundus poisi armukadedus olevat ähvardav. Karistav ja kuri. Tüdruk kartis seda. Kartis olla süüdi. Teha valesid asju. Pärast suuri tülisid ja skandaale hakkas ta ennast muutma. Et ei suhtleks nii palju meessoost inimestega. Et ei jätaks poissi üksi. Et poiss alati teaks kus ja kellega ta on. Et poiss võiks tema peale loota.
Algul oli see raske. Leppida pideva usaldamatuse ja kontrolliga. Ta oli harjunud olema vaba. Elama enda tehtud reeglite järgi. Olema truu iseendale ja oma põhimõtetele.
Esimene suurem alandus oli põhiliseks muutjaks. Kui poiss tuli armukadeduse pärast ähvardama, et jätab tüdruku. Ta tundis tol hetkel, et kui see juhtuks, siis variseks kogu tema maailm kokku. Et ta ei suudaks seda välja kannatada. Ta palus poissi põlvili, et too jääks. Oleks temaga. Poiss ei andnud järgi. Tüdruk oli siiski rääkinud ju teiste noormeestega. Polnud temast välja teinud. See oli piisav põhjus. Poiss hakkas ära minema. Tüdruk haaras talt ümbert kinni kui takjas. Ei lasknud teda minema. Lohises mööda põrandat poisile järgi. Nuttis. Palus. Anus. Poiss viis ta voodisse ja vaatas talle otsa.
“sa teeskled.”
Need olid tema sõnad tüdrukule. Tüdruk ei pingutanud piisavalt, et teda kinni hoida.
Tüdruk tundis, et ta sureb valu kätte. Alanduse kätte. Ta armastas. Palus andeks. Palus, et poiss jääks. Ja poiss arvas, et ta teeskleb.
Ta ei tundnud enam midagi. Külm tuul puhus temast läbi kui õhust. Ta oli võimetu mõistma. Sellist eemale tõukamist. Sellist kahtlemist. Ta tahtis saada eemale. Et keegi oleks ta rebinud lahti olevast hetkest ja ära viinud. Võtnud kaasa nagu nuku ja öelnud, et siin pole sinu koht. Ta ei osanud seda näidendit edasi mängida. Ta ei osanud midagi öelda, midagi tunda. Tundus, et see ongi lõpp. Aga ei olnud. Sest ta ikka veel elas. Hingas. Istus. Ja pisarad jooksid.
Nad jätsid ta pärast seda stseeni üksi. Nemad, tema sõbrad, tuttavad. Kõik, kes seda pealt nägid. Ja sellel hetkel sai ta aru, et tal ei ole mittekedagi. Et ta on siin maailmas täiesti üksi. Ja keegi ei hooli. Ja kedagi ei huvita. Ja keegi ei taha teada. Kõik tahavad, et sa oleksid alati korras. Kui ei ole, siis mine kogu ennast ja saa korda. Ta istus üksinda vannitoas. Aastavahetusel. Ja kell lõi kaksteist ja rõdul tehti shampuseid lahti. Hüüti head uut aastat! Kallistati üksteist.
Ta istus ja mõtles ainult ühe asja peale. Miks ei hoita vannitoas nugasid.

Ta teadis täpselt mis hetkel poisi lõplikult kaotas. Mis hetkel kõik nende vahel hävis. Ta oli seda oma peas sadu kordi uuesti korranud ja kahetsenud. Kuid see ei muutnud enam midagi.
Nad olid rannas. Mereääres. Oli ilus päikeseline ilm. Oli kevad. Nad kõndisid paljajalu liival. Istusid pingile. Ja siis see tuli.
Nad olid tol hetkel kõige lähedasemad. Miski poleks saanud seda liitu lõhkuda. Kui see miski poleks tulnud seestpoolt. Tüdruk tundis laiska rahulolu. Tal oli kõik. Mida võis ta veel tahta. Ta oli nagu paks täissöönud kass, kellel on kõigest ükskõik. Sest hetk on õnnestunud. Seepärast ta ei mõtle. Ta ei hooli. Ta näeb ainult täiuslikkust. Ta mõtles, et ühel hetkel hakkab see kõik teda tüütama. Armuavaldused, romantika, lähedus. Ühel hetkel ei viitsi ta enam seda kannata. Praegu küll oli veel kõik korras, aga ta arvas, et mingi hetk enam ei ole. Aga ta ei tahtnud kaotada. Tal oli nii palju ja ta oli täiesti kindel, et ei jää sellest ühelgi juhul ilma. Ta oli tol hetkel nii ennast täis, et istus justkui ümmarguse mulli sees, kuhu miski ligi ei pääsenud.
“mis sa arvad, kas me võiksime mingi aeg käia ka teiste inimestega läbi, et vaheldust saada? Pärast võiksime uuesti koos olla, aga vahepeal vaadata lahtiste silmadega ka teisi... ega sa ometi ei arva, et võiksid jääda ainukeseks poisiks mu elus? Sa võid seda küll olla, aga siis ma arvatavasti petaksin sind vahepeal. Seepärast oleks kõige lihtsam, kui me mingi aeg lepiksime kokku, et lähme lahku, siis petaksime ära ja siis lepiksime ära. Mis sa arvad?”
hetk peatus. Kõik jäi sekundiks seisma. Poisi nägu, see jäi talle igaveseks meelde. Poisi silmad. Tema valu. Tema uskumatus. Tema valu...
poisil oli tunne, nagu oleks keegi tema südame pooleks lõiganud. Aga mitte väljast, vaid seestpoolt. Sealt, kust seda oodatagi poleks uskunud. Täielik üllatus. Surmatud parima sõbra läbi. Surmatud armastatu läbi. Kes torkas noa talle südamesse. Magusaimal armuhetkel. Pärast kõiki neid sekundeid, minuteid, tunde ja kuid, mil armastus aina kasvas. Mil kõik aina tõelisemaks muutus. Pärast seda tuli välja, et tüdruk reetis kõik. Mille nimel? Ühe piisa naudingukarikast? Paari kiusatuse?
Poisi näol oli uskumatus, arusaamatus. Miks tegi ta mulle nii? Miks mõrvas ta meie armastuse? Mis oli tal puudu? Ma andsin talle kõik. Andsin talle kõik, mis mul oli. Kinkisin oma usalduse. Avasin oma südame. Armastasin teda. Hoidsin teda. Elasin talle.
Meri oli pärast seda teist värvi. Kuigi süda lakkas tuksumast, elas keha edasi. Kuigi tüdruk sai aru, mis ta oli teinud, ei muutnud see midagi. Kõik oli hävitatud. Liival vedelesid vaid kristallkillud.
Pärast seda poiss muutus. Hakkas käima väljas. Tegi näo, et ta ei hooli. Ta oli pooleks murtud ja ta ei tahtnud vaadata sinna poole, kust valu tuli. Tahtis vältida kõike, mis sellega seotud oli. Kuidas tahtis ta sel hetkel kaduda. Unustada. Ta hakkas põgenema. Kohtadesse, kus miski ei meenutanud neid sõnu. Inimeste juurde, kes elasid ja nautisid. Kes ei mõelnud. Kes ei soovinud kasutada sõnu unelmate ehitamiseks. Ja nende kokkukukutamiseks.
Ta ehitas endale uue elu. Ja kuigi tüdruk oli veel seal, ei olnud see sama. Nende vahele ei tekkinud kunagi seda lähedust, mis oli õhku lastud.
Tüdruk teadis väga täpselt mis tunne on kedagi tappa.

Pärast esimest andeks andmist oli kõik muutunud. Kõik oli rikutud ja midagi ei olnud enam võimalik tagasi saada. Kuidas nad ka üritasid. Miski ei saanud enam endiseks.
Kergelt hakkasid järgnema uued andestamised. Üks asi viis teiseni ja kõik moodustas aina tuttavamaid ringe. Millest ei olnud võimalik lahti rabeleda. Mis hoidis iga korraga neid aina tugevamalt oma haardes.
Tüdruk teadis juba, et poiss ongi selline. Et ta ei taha halba, aga teeb seda kõigest hoolimata. Sest ta oskab ainult lõbutseda ja elada. Ta ei oska mõelda kellegi teise peale ega piinelda. Ta lihtsalt ei olnud loodud selleks. Ja ometi ta armastas. Kui palju armastas ta just seda tüdrukut, sest tema oli teistsugune. Ta hoolis temast. Hoolimata valust hoolis ta temast. Rohkem kui keegi varem temast hoolinud oli. Ja ta ei kadunud ära. Ja ta ei vedanud alt. Ta oli kõige kallim vara, mis poisil oli. Kuid ta ei suutnud muudmoodi, kui teha talle haiget.
Aina rohkem pidusid, aina rohkem teisi tüdrukuid. Aina rohkem kahtluseid ja valesid. Aina rohkem põgenemisi.
Kui palju tüdruk nuttis. Kui palju poiss kahetses. Miski ei muutunud. Ajapikku hakkas tüdruk välja pressima, ähvardama. Ta tahtis ka tagasi teha, aga ei suutnud. Ta poleks kunagi suutnud poisile haiget teha. Aga poiss hakkas karjuma, sõimama. Tekkis samasugune ring nagu sõltuvushaiguste puhul. Naine ootab aega, mil mees jooma hakkab. Et saaks ennast välja elada. Ja kuidas ta vihkab meest, et too joob. Ja kuidas ta ikka ja jälle tema eest hoolitseb sellel ajal. Ja kuidas ta seda kõigi teiste eest varjab. Kuidas ta andeks annab. Kuidas mees kaineks saades vabandust palub. Korduv skeem, millest ei suuda kumbki välja rabeleda. Samamoodi ka nemad. Kuni keegi teine murdis ringi sisse.

“mis sa arvad, mis meist saab...?”
“ma arvan, et eks aeg näitab. Aga ma tahan alati sind hoida ja kõigekallimaks pidada. Ja ma ei taha kunagi sinust üle saada.”
“aga mina tean, et ma ei saa kunagi sinust üle. See on minu tõde.”
Tüdruk näitas talle, mis tähendab sügis. Viis ta jalutama järve äärde. Nad kõndisid tunde maha kollastel lehtedel. Ja pimeduses. Ja tuules. Ta näitas talle, mis tähendab talv. Loopis teda lumega. Soojendas teda külmas. Suudles teda pakases. Püherdas temaga lumes nagu väikene laps. Õpetas teda tundma.
Poiss näitas talle, mis tähendab armastada merd. Hoolimata aastaajast. Mis tähendab vaadata laevu ja igatseda. Millegi tundmatu ja salajase järgi. Millegi ohtliku järgi. Ta näitas talle, mis tähendab ilu. Kaunis vaade kaugustesse, lõpmatus. Otsatus. Poiss õpetas tema naerma. Lõõpima ja kergelt võtma. Sest miski ei muuda midagi. Sest kõik on selline, nagu ta koguaeg olnud on. Poiss õpetas ta elama.